teisipäev, 28. detsember 2010

Üks mõtisklus.....


Arutlesin siin täna õhtul oma lolli loogika ja sinisilmse loomuga.....Ja otsustasin ka Teiega seda jagada.....kuigi olen valmis ka salvavateks märkusteks,otsustasin ikkagi kirjutada!Mõtisklesin Heifer projekti olemuse üle ja selle ülle mida oma hobustele soovime?Kuna teatavasti on meie peres kasvamas täkkvarss,kes ei vabasta kuidagi Heifer projektist.....siis tegin endale selgeks selle,mida Artagile soovin ja kuidas olen ta endale saanud?!Taiga sain endale õnne läbi,et Heifer surus läbi hobuste projekti Eestis,ja Artagi sain endale kuna Taiga paaritamine oli sama hästi kui kohustuslik,ning lootus ja eesmärk oli saada märavarss,kes kinkida järgmisele perele....Õnneks või õnnetuseks tuli täkk.....ja täna,7 kuud hiljem Artagi sündimisest,avastasin end mõttelt,et kes keelab mul täkku EDASI KINKIMAST!?Algeliselt arvasin,et võiksin Artagi vahetada mõne meie projekti Eesti tõugu hobuslase vastu(meil ju teisigi täkkvarssu,kes ei sobi oma ema juurde,küll aga sobiksid Taigale!),siis aga.......jõudsin selleni,et nii sinisilmse avaldusega naerdakse mind ilmselt välja....Üks on aga kindel:Artag on suurepärase ema ja imepärase isa järglane,ja nende geenid on edasi viimist väärt!Meie kodus on enamushäältega vastu võetud see otsus,et Artagi ei ruunata!Ja kuna hobuturg on praegu vägagi hobuseid täis ja nende müük õnneasi....siis otsustasime ARTAGI kinkida perele,kes hindab teda kui heade geenide edasi kandjat ja lubab tal elada täkuna!See võib tunduda tobe....aga tähtsaim kui miski muu siin ilmas,on mulle mu esimese ENDA HOBUSE saatus,ja omalt poolt teen kõik,et ta oleks õnnelik!

esmaspäev, 27. detsember 2010

Tere!

Hõiskan, et saime Ertsule täna päitsed pähe. Läks lihtsamalt kui arvasin. On teine natuke alistunud moega aga endiselt uudishimulik ja sõbralik. Väike pildike mõnusa sügamisega ka ;)



Üks pisike palve ka siinsetele blogijatele. Oleks väga meeldiv kui te oma postistustele lõppu ka oma nime lisaksite. Siis ei pea pidevalt mõistatama kes on loetavate mõtete taga. Mõnest postitusest saab selle lihtsamalt, teisest mitte nii lihtsalt välja lugeda ja mõnest ei saa üldse. Aga oleks siiski meeldiv. Tänades,

Age :)

Päikest ka muidugi teile kõigile!

pühapäev, 26. detsember 2010

Aga muidu läheb meil siin hästi

Esimene ratsutamine mõisas
Elame oma igapäevast elukest. Teebal sai boks ka valmis, s.t. esiseinad ja värav ette. Nüüd panen ta halbade ilmade korral öösiti kinni. Muidu elab vaba elu. Tuleb ja läheb, millal tahab. Põhiliselt passib ta üleval mäe otsas uute bokside juures (mis ei ole ka veel päris valmis). Oleneb, mis suunast tuul puhub, siis vastavalt sellele valib ka seina, mille varjus olla.
Unistuse täitumine - näha akna taga oma hobust
Kurb lugu on ka meil rääkida... Nimelt sügise saabudes ja heina söötmisega ilmnes lugu, et Teebal on kopsuenfüseem ehk siis hakkab köhima, kui heina sööb. Midagi pole teha... kahjuks seda hagiust ei saa ravida, ainult leevendada. Ostsingi oma viimase raha eest Havensi Green Vet.i ehk enne tuntud ka Herbal müsli nimel all. Õnneks ei ole tal see eriti kaugele arenenud ning pool liitrit müslit igal õhtul kaerale lisaks tundus talle aitavat. Hiljuti oli telekas ka mingi saade, kus räägiti, et enfüseemikud peavad saama kaera, et oma haigusega toime tulla. Nii siis saabki Teeba hommikul pool liitrit kaera ja õhtul pool liitrit kaera koos müsliga ning sekka mõned porgandid. Kui ilmad on külmenesid -10 kraadini ja rohkem, siis suurendasin ka kaera kogust, et ta jaksaks külmaga võidelda. Ka tema köhimine on põhjus, miks ei pane ma teda öösiti boksi kinni, vaid lasen õues elada. Ja kui on selged ilmad, et lund ei saja, siis saab ka heinad õues alati. Ahjaa... sooja vett saab ka: hommikul 1 ämbritäis ja õhtul 2 ämbritäit (20l ämbrid). Sooja selle pärast, et see nii kiiresti ära ei külmuks tal boksis. Alles hiljuti nägin, kus hobune viidi kaevule jooma ja ta jõi ennast külma vett täis ning pärast värises üleni tükk aega. Võimalik, et ma hellitan oma hobuse ära, aga mis siis... on ju ta mul ainuke. Ja soe vesi talvel ei tee halba, eriti kui on nii külmad ilmad. Saabki sooja keresse.
Teeba sügismood 2010
Hiljuti sai müsli otsa ja kohe oli ka köhapoiss tagasi. Nii hullusti, et kui üks päkapikk käis mul ratsutamas siin, siis Teeba ainult köhis sadula all. Õnneks meenus mulle Üks toreda omanikuga pood Pärnus Härma keskuses (Ratsasport Dietz OÜ).  Üks telefonikõne ja paari päeva pärast oli SmartPostiga Märjamaal müslikott olemas. Seekord  St.Hippolyt´i toodang Struktur Energetikum. Soovisin küll saada sellist head asja nagu Mycolit, aga seda polnud. Nüüd olen 4 päeva andnud hommikul ja õhtul pool liitrit müslit kaerale juurde ja täna lumetöid tehes ei tulnud mitte ühtegi köhatust. Pool liitrit seda müslit kaalub 280g. ja soovitati anda pool kilo päevas.

Mis veel? Sügisel olin megahädas Teeba arusaamast sügismoest. Nimelt tema kaunistas ennast takjatega. Täiesti lootusetu juhtum. Katkud ükspäev ära ja hommikul tuleb ta sama targalt ja veel rohkemate takjatega, endal muhe nägu peas, et vaata kui kaunis ma olen.



Päkapikk Kata ratsutamas
Siis veel sain ka korra talle järele joosta, kuna ta otsustas plehku panna hoovist. Ilmselt ehmus millegi peale. Kappas saba seljas üle lagendike otsejoones. Panin autole hääled sisse ning põrutasin järele. Mitte küll üle lagendike, vaid ikka mööda teed. Kilomeeter eemal juba nägin teda minu poole traavimas. Õnneks oli vist tee peal traktor talle vastu tulnud ja see sundis teda suunda muutma. Jätsin auto seisma ja tundus, et väike loomake oli päris hirmunud ning õnnelik mind nähes (mina samuti hirmunud ja õnnelik teda nähes). Peotäis kaera ja valjad pähe ning kodutee võis alata ja laisk nagu ma olen, siis ei viitsinud ma jätta autot ka maha. Istusin autosse, lasin akna alla ja ratsmetest kinni hoides keerasin auto ringi ning hakkasin vaikselt sõitma. Teeba võttis seda asja nii loomulikult nagu oleks see igapäevane nähtus, et hobused jooksevad auto kõrval. Tagant tulevale autole oli küll imelik meid vaadata. Võtsin veidi tee äärde ja lasin auto mööda. Ka see polnud hobule probleem. Lõpuks õnnelikult kodus ja hobune turvaliselt aias.

Sellega siis olen võtnud "lühidalt" kokku meie koos veedetud kolm ja pool kuud. Ma olen õnnelik, et mul on nii vahva hobune. Temast on mulle ja mu lähedastele ainult rõõmu. Isegi linnainimestest mõisaomanikud käivad nautimas Teeba seltskonda. Ta on meile nii palju juba suutnud anda selle vähese ajaga... Ja me kõik ootame juba Teeba-beebit. Tundub, et kõtu on paisunud ja see pole mitte heinast ;)

Eriline TÄNU...

.....minu poolt Merilinile,Evelynale,Kristile,Urvele ja Ivile....Mille eest,küsite!?Selle eest,et olete olemas ja suudate toeks olla,kui seda väga vaja on!Ilmselt tuleneb see sellest,et olete lihtsalt suure südamega inimesed....aga see iseenesest tulenev omadus Teis,on kellegi jaoks rohkem väärt kui mistahes maailma varandus!

Tere KÕIGILE....

Tahtsin Teile kõigile ilusat 2010. aasta lõppu soovida......Loodan,et kõik halb ja kurb on selleks aastaks läbi...ja et uuel 2011 aastal seda pole ja ei tule!
Ei oskagi rohkemat öelda,kui et....TAHAN,ET TEIL KÕIGIL KÕIK HÄSTI OLEKS!!!!!

LAHE...

Täna sai oma ammune mõte rakendust... hobusega lume lükkamine. Mis mind on takistanud on see, et ma polnud kindel, kuidas Teeba asjasse suhtub. Lumesahka ka pole, mis hobusele sobiks. Nii ma siis mõtlesingi, et teen proovi, mida Teeba sellest vedamise mõttest arvab. Kuna mul hetkel veel puudub vedamiseks õige varustus (look, rangid, sedelgas jms.),  aga on olemas traavlivarustus, siis see ka käiku läks. Igaks juhuks panin tugevduseks rinna eest läbi laia koormarihma ja vedamiseks kasutasin ka koormarihmasid. Ega ta eriti ilus välja ei näinud nendega, aga nagu öeldakse "too pole ilu pärast, too on tarbe pärast". Vedamise harjutamiseks kasutasin tagurpidi keeratud euroalust. Panin rihmad ühest nurgast läbi ja sõit võis alata. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Kui raskeks läks, siis ta muidugi eriti ei tahtnud vedada, aga vähe ergutavate hüüete saatel võttis ta julguse kokku ja ikka hakkas tõmbama ja julgelt. Mõisast välja suure teeni läks asi suht vaevaliselt, aga tagasitee oli allamäge ning hobu võttis sellised tuurid sisse, et mul ei jäänud muud üle kui aluse peale hüpata põlvili ning nautida sõitu. Ega seda ei saanud ka nimetada päris lume lükkamiseks, pigem lume silumiseks, aga vähemalt Teeba nautis seda ja homme ehitan korralikuma saha ning proovin uuesti. Vähemalt ma nüüd tean, et minu hobu on suuteline ka vedama enda järel midagi. Regede/saanide/vankrite kohta ei tea ma midagi, kuna neid mul ka pole... aga ehk ükskord saab ka need olema. Veel üks hea omadus, mis ma avastasin Teeba juures oli see, et kui käskisin tal seisma jääda, siis ta ka jäi ning ka seisis, mitte ei trampinud kohapeal, et minema pääseda. Siiamaani olen pidanud tohutut vaeva nägema kõikide eelnevate hobustega, keda olen ette õpetanud, et nad paigal ka püsiksid. See on mõnele loomale täiesti arusaamatu, et miks peaks paigal olema. 
Teeba talvise päikesepaistes ja külma oli sel päeval -15 kraadi.

Kahjuks pilte mul tänasest päevast pole, kuna olen üksinda siin ja ei saa endast samal ajal pilti teha. Aga kasutage oma kujutlusvõimet... Seniks aga... Häid Jõule ja nautige talvist elu oma loomade seltsis, nendega midagi lahedat koos tehes!!!

reede, 24. detsember 2010

Kauneid jõule


Jõulurõõm on punapalgne,
jõulurõõm on sajajalgne,
igaühe juures käib,
tipib maja õnne täis.



Kauneid jõule Teile kõigile meie pere poolt!


(Ester ei mahtunud kaadrisse... aga ta on täiesti nõus ja ühineb soovidega)

RÕÕMSAID JÕULUPÜHI KÕIGILE.....


Soovivad Jõepõhja talu pere kahe- ja neljajalgsed.

esmaspäev, 20. detsember 2010

reede, 17. detsember 2010

Üks hea saade, täis häid mõtteid
Loodan, et seeläks läbi nii, et lihtsalt peal klõpsates saate vaatama hakata... :)

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=107730

...aga kui ei, siis võtke lahti etv arhiiv - saade - Aeg enesele:Loodusinimesed Hele ja Sven Aluste 18.07.2010. 18:30
... Mõtteid peale viimast kokkusaamist ...

Elu on sageli kummaline :) - ta toob meile erisuguseid olukordi, inimesi, kogemusi... On meie teha, mis nendega peale hakata.
Tahtsin tänada erilised tänud edasi öelda Urvele, Ivile ja Kristale. Miks? Pole sugugi kerge oma (-ja mitte ainult omi) veendumusi ja mõtteid innukalt ning ikka ja jälle püüda edasi anda teistele... :D asi polemeie , kui "õppimis-võimetute" rumaluses vmt - pigem ikka selles, et me kõik oleme nii erineva elupagasiga - igaüks iseenda seesmise arengu OMAS etapis. Mistõttu see, mis ühele nii iseenesest-mõistetav näib, on teise jaoks "hiina keel". Et seda "tööd" edasi teha, peab oma ettevõtmist- ja ka inimesi piisavalt armastama. Üksnes armastus on see, mis annab jõu ja oskuse olla üle olukordadest, mis mõnikord tahaks "juukseid kitkuma panna"
Selle vahva foto lisamisel on oma tagapõhi... Võib jääda mulje, et kass on kuri või isegi ründav... Tegelikult ta üksnes haigutas :D
Kas pole ka me igapäeva elus sageli olukordi, kus tahtmatult teisele halva motiivi omistame? Teadmata olukorda täpsemalt.
Iga teo-, käitumise-, ütlemise taga on alati midagi enamat - hea, kui õpime seda märkama.

Tänud ka kõigile teistele osalejatele - tore oli üle tüki aja mõttekaaslastega olla :)
Hooligem jätkuvalt üksteisest ka igapäeva toimetamiste kõrvalt - mulle jäi see kuidagi eriliselt meele :)

kolmapäev, 15. detsember 2010

Rannahooaeg selleks aastaks läbi

Meie rannahooaeg lõppes juba 15.oktoobril, elasime üle kuuma suve,hirmsad parmud, suure ralli Rallikuga ja pardijahi hooaja.
Metsik kaunitar Akustika ei ole enam üksi- seda nii otseses kui kaudses tähenduses, maikuust sai Aksi endale seltsiks Alli ja Vaila. Alli on raudjas, Vaila, ehk koduselt Vai-Vai kollane.Juhtus nii, et Aksi ja Alli mõlemad said Rallikuga õnnelikuks, kuidas see kõik teoks sai, on pikk lugu ja asjaosalisi, toetajaid ja kaasaaitajaid oli palju, siinkohal minu suurim tänu Aili ja Ere perele ja Liinale, kes mulle appi tulid.
Uut aastat ootan põnevusega, loodan, et Aksist saab tubli hobu-ema, väikesega suhtlemist sai ju Vai-Vaiga harjutada ning tädina oli ta tubli. Vai-Vaiga läheb meil hästi, oskame kolmel jalal seista, beebi-päitsed on juba väikseks jäänud.Oktoobris andsin kõigile ussirohtu ka, kuid väiksed kadeduseussid vaevavad Allit, Aksiga salajuttu enam ajada ei saa ning kui mind juures ei ole, siis see kolmevärviline seltskond saab kenasti hakkama.
Pilte mul ikka veel ei ole, kuigi pildistajaid ja muidu uudistajaid on palju olnud.

pühapäev, 12. detsember 2010

PSRP KOOLITUS Reedel, 17. detsember 2010.a. algus kell 15.00 (koht muutunud)

Reedel, 17. detsember 2010.a. algus kell 15.00
HEIFER HOBUSTE PROJEKTI (27-0324-01) PSRP KOOLITUS (aruandekoolitus)
NB! Oluline on vähemalt iga pere esindaja kohalolek.

Pärnumaal, Tori Rahvamaja sinises saalis

Koolituse kestus u. 5 tundi. Koolituse eesmärk on koos projekti perede ja toetajate-huvilistega läbi arutada 2010 aasta tegevus, koolitused ning plaanid projekti edasiseks tegevuseks, eesmärgiga tagada projekti jätkusuutlikkus ja projekti plaanijärgne areng. Käsitlemisele tulevad projekti põhimõtted ning nende täitmine projekti läbiviimisel nii perede kui projekti juhtide poolt. OLULINE ON KÕIKIDE PROJEKTIS OSALEVATE PEREDE (või nende esindajate) OSALUS.
Koolitust viib läbi Eesti Heifer projektide programmijuht Urve Loit

Registreerimine
:
projektijuht Ivi Särg tel. 53481622 või e-mail ivi.sarg@gmail.com hiljemalt neljapäeva, 16.dets lõunaks

Palun teatada ka oma mitteosalemisest koos põhjusega

kolmapäev, 8. detsember 2010

HÜVASTI KALLIS ALF......04.06.2004-08.12.2010

Nii nagu meie elus on rõõmud....nii tulevad ka meie ellu kurbuse hetked.....Natuke üle aasta tagasi leidsin siit blogist endale ja Taigale kauni ja suursuguse hingega sõbra,kes täna meid maha jättis.....See oli saatuse tahtel järg Alfi raskele haigusele.Kuna ma siit blogist ta leidsin,siis arvasin et pole kohatu talle siia viimane järelehüüe postitada...ALF on väärt seda,sest ta andis meile selle aastaga nii palju,et sõnadesse seda panna on raske.....Nüüd kui näen taevas vikerkaart,siis tean,et selle värvides on ALF.......

reede, 26. november 2010

TEREKEST JÄLLE...








Tore kuulda Ketast häid uudiseid,mul täitsa hea meel.


Ma tahtsin veel tegelt teile näidata pilte ,kuidas me Valgusega üksi kõndimas käime ja pilte ka Agendast, kuidas me söidame ja seda ka ,kuidas mul äi vöttis julguse kokku ja pika mangumise peale ka Agenda selga end upitas.Alguses pabistas palju,kuid pärast oli hea meel küll et jalutada sai.






Toredaid talveilmasid ka teile sinnapoole.





































































































kolmapäev, 24. november 2010

SÕITSID SAANID...


Tere! Oleme Ketaga juba jupp aega,ikka tasa targu ette panemisega tegelenud. Ta on ääretult vahva ja rahulik tegelane. Täna hommikul mõtlesin kohe ,et teeme juba oikema ringi päris saaniga. Muidu oleme sellise väikse metsaveo kelguga õppinud ja meil on hästi läinud. Rakendasingi siis neiu ette ja käisime küla peal nagu lipsti ära. Ei kartnud me naabri koera ning ei valmistanud meile raskust kitsukeses teeotsas ringi keeramine. Igati tubli tüdruk! Ega me pingelisi päevi korraldada saa,kuna neiu ju õndsas olukorras ja lõpp suht lähedal juba.

Kaunist valge aja algust kõigile!

teisipäev, 23. november 2010

10.dets. koolitusest Ülenurmes

10. detsember 2010.a. algus kell 17:00

Tartumaa Ülenurme Põllumajandusmuuseum

Koolituse kestus ca 2 tundi. Tutvume kohaliku giidi juhendamisel põllumajanduse ja maaelu arengut tutvustava püsiekspositsiooniga, mis paikneb Ülenurme mõisa 1887.a ehitatud hobusetallis. Osalustasu projektiperedele tasuta, teistele täiskasvanutele huvilistele 25 eek. Täsemalt saad lugeda infot Eesti Põllumajandusmuuseumi kodulehelt

Koolituse jätkuks ühineme Eesti hobusekasvatajatega nende aastalõpu üritusel, tutvume Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevuse ja seltsi liikmetega. Osalustasu õhtusel üritusel 150 eek (soodushind kehtib projekti pere ühele esindajale).

Registreerimine
:
projektijuht Ivi Särg tel. 53481622 või e-mail ivi.sarg@gmail.com

pühapäev, 21. november 2010

TERVITUSI KÖIGILE SEL SÜGISESEL AJAL...











mötlesin,et kirjan teile ,mis meiega viimasest kirjutamisest juhtunud on.Niisiis Valgus on meil päris palju juba kasvanud,kuid iseloomult on tore poiss.Õppisime ilusti jalgu andma ja esimesest korrast peale on ta nii tubli olnud nagu oleks neid andnud iga päev.Vasakul pool käekörval on meil nati raskusi, sest sellel pool kätt ei meeldi talle eriti käija, kuid edusamme meil on ikka vaikselt.Mulle meeldib,kui hobune käib mölemal pool kätt,sest kunagi ei tea,mis pidi kätt sul hobust vaja talutada on.Üldiselt veedab Valgus meil enamus aega teistega koplis lapsepõlve nautides ja lollusi tehes.Köige naljakam oli see suurem esimene lumi, kui ta iga natukese aja tagant peale jooksmist püherdas päris mitmeid kordi.




Ka Agendaga on meil palju juhtunud.Köigepealt sai ta omale esimesed rauad alla,millega oli meil nati jagelemist,kuna tüdruk arvas,et miks ta peab laskma oma jalgu niipalju kolkida mingil vööral inimesel,kuid löpuks ta ikke leppis sellega ja köik rauad said ilusti alla.Siis on Agenda meil hakanud ka lastega söitma, algul vaatas küll,et miks mina all olen ja seljas pole,kuid sellega harjus ta kiiresti ära ja nüüd on ta meil päris tubli trennitibi.




Mis siis veel huvitavat, aaa see, et ka meil käib boksiehitus Valguse jaoks.Uks on veel ette panna ja tuli boksi lakke ning siis on meil ka see valmis,sest detsembris alustame me vaikselt vöörutust emmest.Praegu on Valgus niipalju tubli,et kui Agenda söitma läheb,siis poiss istub ilusti selle aja boksis,sest platsil ta ainult kiusab ja segab emmet.




Vat sellised on meie lood ning püüan ikke kirjata, kui miskit huvitavat juhtub.




Edu teile sel porisel ajal.

teisipäev, 16. november 2010

Keraamika tööd on nüüd kõik küpsetatud ;)

Teeba kontrollimas II põletuse kunstiteoseid
Homme, kolmapäeval, 17.nov. tulevad ahjust välja viimased põletatud keraamikatööd, mis Te suvel tegite. Te olete kõik tublid olnud ja päris palju on huvitavaid ja ilusaid töid. Kuna ahju pakkimine on keeruline protsess, siis selleks, et Heiferi asjad saaks kõik küpsetadud, kulus 3 põletust. See suvi oli üldse palju keraamikat Sulu mõisas näha. Kahe eelmise põletusega on ka Juss (põletusmeister) väga rahule jäänud. Eks näis, mis asjad homme ahjust välja tulevad. Iga kord on suur üllatus näha asju, mis ahju läksid hallide savikäkkidena :P ja välja tulevad imelistes värvides kunstiteostena. Iga põletus on erinev... põnev... tõeline kunst... Aga jääme homset ootama... Kellel huvi tulla ahju pidulikule lahtipakkimisele, siis ilmselt kell 12.30 see algab. Oleneb, millal ahjumeistrid kohale jõuavad. Kes kohale tulevad, saavad ka oma tehtud asjad kohe kätte. Ülejäänutele võtan PSRP koolitusele need kaasa.

Tervitades,
Ivi

PSRP KOOLITUS 17. detsember 2010.a. algusaeg (eeldatavasti kl. 16.00) ja toimumiskoht (esialgsetel andmetel Särevere) on täpsustamisel

Koolituse kestus min. 5 tundi. Koolituse eesmärk on koos projekti perede ja toetajate-huvilistega läbi arutada 2010 aasta tegevus, koolitused ning plaanid projekti edasiseks tegevuseks, eesmärgiga tagada projekti jätkusuutlikkus ja projekti plaanijärgne areng. Käsitlemisele tulevad projekti põhimõtted ning nende täitmine projekti läbiviimisel nii perede kui projekti juhtide poolt. OLULINE ON KÕIKIDE PROJEKTIS OSALEVATE PEREDE (või nende esindajate) OSALUS.
Koolitust viib läbi Eesti Heifer projektide programmijuht Urve Loit

Registreerimine
:
projektijuht Ivi Särg tel. 53481622 või e-mail ivi.sarg@gmail.com

KOOLITUS 10. detsember 2010.a. algus kell 16:00 /täpsustamisel/

Tartumaa Ülenurme Põllumajandusmuuseum. 
Koolituse kestus ca 3 tundi. Koolituse lõppedes ühineme Eesti hobusekasvatajatega nende aastalõpu üritusel, tutvume Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tegevuse ja seltsi liikmetega. Osalustasu projektiperedele 150.- EEK koos koolitusel osalemisega (ilma koolituseta EHS aastalõpu ürituse tegelik osalustasu on 300.-EEK)

Registreerimine
:
projektijuht Ivi Särg tel. 53481622 või e-mail ivi.sarg@gmail.com

reede, 12. november 2010

Tere kõigile, kes seda blogi aeg-ajaltki külastavad ;)
Meie siin elame oma tasast igapäeva-elu - kord on kiire, siis jälle nn "surnud punktid", mis üleelamist ootavad... Nagu teistel, nii meilgi on käes see aasta-aeg, mil hopad rohkem põssade moodi välja kipuvad nägema. Kui väljas veel sajab ja kasukas märg, siis kohe kuidagi ei kipu neid kallistama, kasima... ja muidu lähikontakti otsima. Aga mis teha - nagu üks hea sõber armastab öelda - "ka see läheb mööda..." Ja õigus tal ju on.
Kirjutan, kuna Anna-Brital ilmnes mõne aja eest midagi sellist, millega mina oma hobupidamise jooksul polnud kokku puutunud - kui käega üle selja lasin, siis tundus, nagu silitaks kärnkonna (ainult karvast :D ). Kui hakkasin karvu laiali ajama, märkasin mingit kõõmamoodi ollust ja osad karvad olid koos - nagu kimpus... Mul muidugi ärevus sees - mis see siis on? Kas mingi allergia - on ju ka Randa veidi tundlikuma tervisega? Või midagi hullemat? Kuna hiljuti kiibistati ka meie poisid ära ja mul oli veel asjaajamist vet-i juurde, siis rääkisin ka seal. Sain igaks juhuks ampullid, millega pärast pesu pidanuks üle kastma - nö parasiiditõrje igaks juhuks tegema. Enne aga soovitati mul Tiit Siibojaga rääkida.
Just mõne aja eest lõpetasin kõne ja otsustasingi kohe siia ka teadmised üles kriblada... Ei läinud paari minutitki, kui "diagnoos" sai pandud - sügis, niiskus, hauduma-minek... See pidi sügis-talvisel perioodil üpris tavaline häda olema - eriti nende hobuste puhul, kes enamus ajast õues on. Miks ma küll ise selle peale ei tulnud :D? Mul ju kaukaaslase kasukaga koer - peaks ju teadma - olen ikka hädas iga sügis-talvisel perioodil sellega, et karv on nii paks, et kui õigel ajal ei jõua harjatud, siis niiskusega kipub hauduma minema. Korra või paar olen isegi pidanud karvad ära ajama sealt, kus nahk juba punaseks on tõmbunud.
...Ah soo - et, mis siis sellega peale hakata? Kammida/harjata, et õhk pääseks naha ligi - nii lihtne see ongi :)
Öeldakse, et ega "õnnetused piki kive ja kände käi" - ja ei jää ka loomad neist puutumata. Kõik mis elab ja liigub, sellega ikka juhtub ka aeg-ajalt ... asju. Mõnikord häid, siis jälle vähem... häid :D. Jaksu ja kannatust Teile kõigile. Ja pidage meeles -
"ka see... läheb mööda..." ;) Ps. Randa ja Anna-Brita - eelmine talv...

esmaspäev, 1. november 2010

KUTSE

Kutsun siis teisi Heiferi peresid väikesele tutvumis külastusele sel pühapäeva 7.nov kell 12.00 Viljandimaale, Tobraselja külla ,Pikamihkli tallu. Vaatame hobuseid ja saame tuttavaks väikse kohvilaua ääres ,mille võiksime ühiselt katta. Kena oleks kui teatad oma tulekust mulle : mark12jaan@hot.ee või tel .53 41 89 64
Kõike Kaunist!
Ly

reede, 29. oktoober 2010

Lubatud videod ja pildid

Siin on kaunis perepilt :D



Esmesel videol on näha kui ilusad punased päitsed :D
Nagu võib arusaada, on väga raske Rosinat filmida, kui ise oled aias.




Ahh ja siin on see võrratu video ilusast galopist :D Varsad on nii ulakad ja eputrillad ..




Ega mul siin suuremat juurde lisada pole, kui vaid seda et nüüdseks on see piltidelt enamvähem roheline aed muutnud üheks suureks mudamükaks... loodame siinkandis, et külm tuleks ruttu peale ja asjalood normaliseeruks.
Varssadele võõrtustalli tegemine edeneb kenasti, homme hakkame sisustust ehitama.. vaatab mis välja tuleb.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

No lõpuks ometi..............


No lõpuks ometi hakkame ka sinna maani jõudma,et võime avalikustada mõne pildi mitte mööbeldavast kutist vaid meie saavutustest.He-hee, kindlasti leidub mõni kes arvab et kutt võks ammu neid rohelisi iluasjakesi kanda, kuid uskuge mind nii minu kui kuti elu oli mulle armas ja me ootasime hetke kui me mõlemad selleks suureks sündmuseks valmis olime. Ja täna,vabandust eile oli see päev,kui see väike vigurvänt oma nospli päitsetesse libistas täpselt nii nagu mõni hea inimene oli õpetanud- oota, las ta õpib sind usaldama ja usalda ise ennast ka.
Tänud Liina:)
Muidugi peale selle käis meil ka kuri komisjon;), kes hindas me hobsi nagu koolipoisi ära. Üldiselt tuleb välja,et Aktiva on tugevate jalgade, ilusa traaviga kompaktne hobune, nii et meile ta meeldib ja vähemalt mulle tundus,et meeldis komisjonile ka kui ta vaid ei oleks seda jubedat mõõdupuud kartnud...............:)

kolmapäev, 13. oktoober 2010

reede, 8. oktoober 2010

Päikesekillud

Selles sügiseses vihmaudus on juba mõni aeg päike rõõmsalt sillerdanud ja see lisab sädelust kõigele mida tehakse ja kõigile kes tegutsevad. Nagu näiteks meie Rasta Aida ja need kaks päikesekildu tema turjal :)
See pilt on tehtud eelmisel nädalavahetusel, kui meil käis külas Vermuti uus perenaine kaaskonnaga. Eks meil sai siis kogu loomapark üle vaadatud, aga põhirõhk oli ikkagi hobustel- hobused lihtsalt mõjuvad nagu magnet. Mäletan, kui keegi ütles, et hoolimata sellest, et tal nüüd kodus hobune on, jääb ta ikka vahtima kui maantee ääres mõnda hobust märkab ja tavaliselt kaasneb ka hüüatus "näe hobused!" Meil siin täpselt sama lugu.
Igatahes oli meil väga tore päev ja kõik lapsed said lausa mitu korda Aida seljas ratsutada. Ja kallistusi, patsutusi jagus kõigile hobustele.
Vermut on meil kõik oma mustad päitsed stiilipuhtalt ära kaotanud, nii et tuleb ikka need popid punased muretseda, siis ehk leiab lihtsamini üles. Ja saab ehk veidi rohkem hobusega tegeleda enne uuele perenaisele üle andmist.
Lisaks sellele on meile perre tekkinud juurde üks uus päikesekild- nimelt tore maakarja mullikas Maasi. Seoses sellega olen mina muutunud lehmatädiks, piimatädiks ja ma ei te kelleks veel...:P
Miks ma temast siin hobu-blogis räägin? Noh, Maasi on meil osaliselt projektibeebi, sest ostsime ta _Vermuti asemele. St. otsisime siin uut mära, keda projektile edasi anda,kuid hobumüügikuulutusi oli vähe ja nii sattusimegi enne hoopis mullikakuulutusele ja kuna see mõte oli juba pikka aega vaikselt jõudu kogunud, siis tegimegi selle tüki ära ja võtsime lehma majja.
Eksiis ootame järgmise aasta varsakest ja niikaua tunneme rõõmu oma uuest vissest:)
Maasiga on igavesti palju nalja saanud juba. Lambad ja hobused jooksevad ta eest sellise hooga, et lehekuhjad on hoobilt teises kohas. Kuigi Maasi on nii taltsas ja vagur ja sörgib mul sabas nagu kutsikas...praeguseks. Esimesel päeval ta selline ei olnud teps mitte. Kõigepealt pistis ta tervituseks mul osa seljasolnud vestist nahka, hea te suutsin telefoni kõrvaklapid päästa tema aplasse suhu sattumast ja siis pistis ta punuma sellise hooga, et mina seal nööri otsas eriti väärika perenaise mõõtu küll välja ei andnud :S
Õnneks lidus ta seekord kodu poole ja ootas meie saabumist ilusasti hoovis, peadpidi kartulikuhjas.
Toredat sügise jätku teile!

laupäev, 2. oktoober 2010

Jälle Oktoober

Tere ka Teile!
Nagu Merlingi olen plaaninud väga kaua kirjutamist siia, kuid alati on tulnud midagi ette. Nüüd siis võtsin tõsisemalt kätte asja, ei lasknud ennast sellelgi asjaolul kõrvale juhtida, et digiaparaadi arvutijuhe on kadunud, tegin pilte igaksjuhks (kui digifotika juhe ise omakohapeale tagasi ei tule) ka mobiiliga. (kui ma kunagi fotoka juhtme üles leian siis kindlasti panen neid pilte ja video klippe üles siia - sain ühe väga hea videoklipi, kus Raputsel ja Rosina kõigepealt galopeerivad ja hiljem traavivad).

Nii aga nüüd asja juurde... viimati vist kirjutasin siis, kui täkk komandeeringust koju tuli.

Pärast seda eriti midagi maadväristavat polegi toimunud.
Hmm.. hakkame siis otsast pihta, kõige tähtsam sündmus oli vist see, kui Katrin käis meil hobuseid värkimas - kõigi hobuste kabjad (va Rapuntsel) sai ülevaadatud ja pisut kõpitsetud. Isegi Rosina käitus nagu tõeline hobuprofesionaal lasi ennast harjata ja siis lubas endal kõik jalad üks-haaval ülesse tõsta.

Hmm siis oli meil päris hirmus asi, nimelt härra Rallikul olid vahepeal silmad väga haiged nii, et mul oli lausa mure, et ta pimedaks võib jääda - kuid nüüdseks on seegi probleem seljatatud ning poiss tunneb ennast suurepäraselt ja näeb väga hästi.

Mis siis veel, nagu Gerdagi oleme meiegi pisut teinud päitsete koolitust Rosinale ja püüame alustada ka Rapuntsilga sama. Usun et oleme edenenud päris hästi.
Tegelt meil läheb hästi... valmistume hoolega talveks..
Oktoobris tuleb mul puhkus, siis loodan saada ka varssade talvekorteri täiesti valmis ning siis saab alustada seda võõrutamise asja.

(lisan siia täna tehtud pilte, lihtsalt et jutust üksi igav ei hakka, või veelparem... ärge juttu lugegegi vaadake pilte :D:D)



p.s vaatasin praegu et Artagil ja Rosinal on samasugused päitsed ... punane on popp Heifer beebide seas?!

kolmapäev, 29. september 2010

TERE ÜLE PIKA-PIKA AJA....

Terekest siis,ei oska kohe,kust alustada.Ühesönaga on meie eluke läinud nii,et nagu te mäletate viisin ma Agenda koos Valgusega paaritusse Hopakuga,kuid asjad ei läinud nii nagu oleks pidanud ja see on ma arvan,et mu elu viimane sügisene paaritus.

Kui ma olin siis oma lapsed täku juurde viinud,otsustas Agenda ,et ta enam üldse ei indle ja onu ei saanud temast aru ka,kuna ta ei näita seda eriti välja.Nii olid mu lapsed seal onu juures kaks kuud.Selle aja jooksul juhtus ka kurb asi,et meie mehe Hopaku jalad jäid haigeks,(ta vana ka )ja temaga ei saanud enam paaritada.SELLEST ON MUL VÄGA KAHJU.Õnneks on selle onu juures ka EHS-i täkk Homeros ja ma andsin loa tal temaga Agendat paaritada, kuid mis oli endiselt kehvasti oli see.et tüdruk ei innelnud.Minu önneks ,et mul on mu väga hea söber Maie Kukk, siis temale oma mure kurtes,soovitas ta mulle süsti,mis toob märale esile inna.Nii ta tuli mulle külla ja me saime selle mure lahendatud ja möne päeva pärast onu helistas,et mu tüdruk soovib poissi ja nii ta saigi paaritatud Homerosega.Eile töin ma oma lapsed koju tagasi ja köigil kodustel oli selle üle he meel, nii kahe kui ka nelja jalgsetel.

Nüüd jääb mul veel ainult loota,et mu väike tüdruk ka tiine oleks.Ka Valgus on nii suureks juba kasvanud, kuid sama nunnud on nad ikkagi.


Vat sellised olid minu kaks ärevat kuud ja loodan ,et teil on paaritused läinud kergemini, kui minul.Loodan hakata nüüd rohkem kirjata, kuna nüüd on jälle millest kirjutada, sest lapsed on kodus.


Edu teile köigile oma neljajalgsete lastega.

reede, 17. september 2010

"Karda oma unistusi, sest need võivad täituda!" ehk Teretulemast koju, TEEBA!





... ja siin ta siis lõpuks ongi... minu OMA HOBU... Ma olen teda juba 20 aastat oodanud. Kui ma väike olin siis ma mangusin ikka ja jälle emalt, et palun osta mulle hobune, olgu või tibatilluke, aga peaasi et elus...

Väheke siis TEEBA suvistest käikudest. Virge täitis oma kohustuse projekti ees andes edasi mära TEEBA ning tema perele jäi Teeba järglane REMO. Edasi läks Teeba Urve täku Are juurde, et saaks ta kiiresti paaritatud. Sel ajal ei polnud veel teada, mis temast edasi saab ja kes ta omale saab. Kohanemine karjaga möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, v.a. see et Teeba ei teadnud, mis on elektrikarjus. Peagi sai talle selgeks, et teda ümbritseb hammustav aed ja sellega olid vaidlused aiaga lõppenud. Kari võttis ta hästi vastu. Loodame ka, et ta on nüüd tiine. 
Teeba oma suvesõprade ja silmarõõmuga
Hobune paaritatud, siis tuli hakata talle uut kodu otsima. Nagu Te kõik teate oli  ka vastav teade üleval. Kaalusin siis ka minagi, et võiksin kandideerida, kuna nüüd mul oleks võimalik omale hobune võtta - mõis ja maad ja amtlik luba Sulu hoiualal hobuseid karjatada olemas. Viimasel päeval saatsingi avalduse ja motivatsioonikirja ning hakkasin ootama vastust... kas ma osutun väljavalituks või mitte. Komisjoni kuulusid Urve ja Krista. Paar nädalat möödus ja ikka ei mingit märku nende poolt. Lõpuks tuli kaua oodatud kõne, mis teavitas mulle, et ma olen osutunud väljavalituks. Kummaline muidugi oli veel see, et mitte keegi teine ei soovinud seda imetoredat looma omale saada!?! Minu õnn, nende kaotus!

...Ja nüüd mul siis ongi päris oma elus tibatillukene hobune:) Transport sujus väga hästi. Mõisas treikust maha tulles pilgutas Teeba oma suuri silmi, et ahah, siin ma siin nüüd olen ja hakkas maast kohe mahlast rohtu sööma. Panin ta esialgu varju alla kinni. Paari tunni pärast käisime jalutasime aia läbi ning tutvusime küülikutega. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Silm säras vaid peas uudishimust. Enne pimeda tulekut sai ta veel ka omapäi koplis ringi jalutada. Ööseks panin ta varju alla uuesti kinni, kuniks ta ära harjub oma uue koduga. 

Täna küsiti mu käest, et kas mul on närv sees ka, et hobune tuleb. Hakkasin mõtlema, et miks peaks olema??? 
Olen ju seda tööd teinud juba 15 aastat, just nimelt hobuseid kasvatanud, söötnud, hoolitsenud nende eest nii heas kui halvas. Olen töödanud aastate jooksul sadade hobustega. Miks peaks nüüd SELLE ÜHE hobuse tulek teistmoodi olema? Aga pean endale ausaks jääma ja tunnistama, et kummalisel kombel on küll tunne teistsugune. See hobu on ju MINU ja hea õnne korral elab ta paarkümmend aastat minuga. Mitte ei ole üks kümnetest hobustest, kes tuleb ja läheb millal iganes omanik heaks arvab. See väike hall hobune on minu oma ja mitte keegi ei saa teda minult ära võtta.

Tervitused Mõisa talust
Ivilt ja Teebalt

reede, 10. september 2010

Toimunud keraamikakursus ja põletatud asjad.

7. augustil toimus Mõisa talus Sulu külas eriline kursus "Koduhobu" projekti jaoks. Kokku tuli 24 indiviidi, 10 neist olid lapsed. Nii palju keraamikuid pole see mõis veel näinud korraga oma maadel. Kuna nii suurt gruppi pole võimalik korraga juhendada, siis jagasime grupi kaheks ning need, kes parasjagu saviga ei mätserdanud, said vaadata Aivar Kallase tehtud uhiuut eesti hobust tutvustavat filmi. Päev oli lahe, täis nalja ja näputööd ning kõhudki said õhtul ühise grilli kõrval täis.
Vahest oli raske ka, vanemad pidid appi tulema
Enne põletust
Peale põletust, siin ei ole kõik Heiferi asjad.
Kahjuks pean nüüd ka ära mainima, et kõik asjad ei mahtunud ahju ning ootavad järgmist põletust, mis võiks toimuda umbes paari nädala pärast ehk, kõik oleneb sellest kui kiiresti jõutakse uusi asju valmistada, et ahi ikka täis saaks. Poolikut ahju pole mõtet põletada. Kellel huvi on võib tulla veel tegema, sel juhul muidugi peab maksa savi ja põletuse eest. Täpsemalt võite küsida minu käest.

Päikest Teile kõigile
Ivi
tel. 53481622

teisipäev, 7. september 2010

Tervitused sügiseselt kaunilt Mulgimaalt....





Otsustasin üle pika aja ka siia meie tegemistest kirjutada.Üldiselt on meie elu väga üksluiselt igav...sest meie hobusemaailmas elavad kõige rahulikumad ja targemad selle liigi esindajad!Aga kuna algas uus kooliaasta,siis ka meie hobuselapse jaoks on nüüd suvevaheaeg läbi.Tähendab see seda,et alates augusti lõpust kuulub meie päevakavasse tunnike koolitust:päitsed,puhastamine,jalgade andmine jne.Ja ausalt öeldes valdab mind enamalt jaolt tuttav tunne:Artag on sama nutikas kui ta ema ja sama viisakas kui ta isa....ja oma koostöövalmiduse on ta ilmselt mõlemilt pärinud!Kuigi Artag oma iseloomuga teeb selle õpetamise väga lihtsaks,siis on tore,et olen saanud elus selle võimaluse,et kasvatada ühest hobuselapsest väärikas hobune!Siin ka mõned pildid meist,tõestuseks,et oleme täie tervise ja mõistuse juures!

teisipäev, 31. august 2010

KETA


Tere! Olen Ly ja Heiferi pere uus liige. Olen see õnnelik ,kes saab raskeveo mära Ketale uut kodu pakkuda.Alustuseks pean aga kohe vabandama,et olen enda tutvustamisega ja kirja kirjutamisega kaua viivitanud, kuid midagi pole teha- lihtsalt olen selline"mitte kohe tegija tüüp".

Meile mehega tuli Heifer projektiga liitumine nagu välk selgest taevast. Ühel pühapäeval kuulsin Ketast-esmaspäeval saatsin taotluse -neljapäeval käidi meil külas ning teisel pühapäeval oligi hobuse preili juba meil..Seni polnud ma kunagi seda tõugu hobustega kokku puutunud ning kui proua Urve meie külastusel mainis,et see on "suur" loom, tekkis minus väike kahtluse uss,kas ma saan ikka temaga hakkama. Enne olid meie peres tori mära Santa,shetlandi poni Kõdi ja tema varss Teresa. Praegu on meie juures ka tori mära Vekkla,kes on tite ootel.

20.juuni saabuski Keta meile. Lastel oli ka elevust,kui palju. Jah -ta oli tõesti suur loom! Tänaseks oleme temaga juba 4 kuud koos veetnud ja võin öelda,et ta on ääretult vahva tegelane. Ta on meie pere kõige rahulikum liige:) Keta on samuti tite ootel ning veebruaris peaks poegima. Meil on veel mõni lihaveis ja 2 jaanalindu,kes on mehe lemmikud. Mees siiani hobustega eriti ei suhelnud,kuid nüüd on Ketast saanud tema sõbranne. Lisan siia ka ühe pildi ,kus Keta koos oma sõbranne Vekklaga jaanalinde vaatab.

Ly

pühapäev, 29. august 2010

Tere Heifer rahvas

...
Äsja alustas kodanikualgatuse korras tegevust uus infoportaal www.kylauudis.ee, kuhu ootame igasugust infot lähedalt ja kaugelt.

Hääd teile Haanimaalt!
Erkki Peetsalu
tel 501 8100
www.maailmad.ee

neljapäev, 26. august 2010

Tere Heifer pered ja teised juustu/sõira huvilised.

...
Rõuge vallas Võrumaal Kiidil toimus reedel Heifer programmiga liitunud perede suvelõpu kogunemine, mille raames korraldati praktiline juustu/sõira õppus ning kõneldi päevakajalistel teemadel.

Kitsekasvataja Ester Mängli Haanjast näitas, kuidas ta valmistab kodusel viisil kitsejuustu. Külas olid ka lätlased, kes tutvustasid sealseid koduõlle valmistamise kombeid. Heifer programmi raames on paljud pered üle Eesti hakanud taas tegelema oma taludes loomadega – nii lammaste, kitsede kui lehmadega.

Kuna Kiidil on järjekordne grupp vabatahtlikke Prantsusmaalt, Ukrainast, Lõuna-Koreast, Iirimaalt ja Iisraelist, tutvustati huvilistele ka vabatahtlike kaasamise võimalusi talutöödes. Kiidil on juba aastaid kartulit pandud ja võetud vabatahtlike abiga. Kogunemisel arutati, kuidas seda teha järgmisel aastal ühiselt. Õhtu lõpetuseks küpsetati maa sees kitse ja keerutati jalga.

www.kylauudis.ee
28 august 2010