Hea mõte Kristilt!

Võtkem asju rahulikumalt, ilma üleliigsete emotsioonideta. Nautige oma hobuseid ja rõõmsaid suviseid hetki nendega.

Eks projektiasjad tuleb muidugi ka lõpuks selgeks saada, aga teeme seda natuke hiljem kui esmased reaktsioonid ja emotsioonid on veidi vaibunud. Kena suve jätku kõigile soovides, Urve (PS! mind homme teiega ei ole)

Meil siin täitsa muhe olemine:)

Tere kõigile! Nii neile, kes homme Viljandimaale sõidavad, kui neile kes sinna ei lähe.Nagu ma aru saan tuleb meil seal tähtis kohtumine, kus arutusel igasugused huvitavad teemad.
Terve pikk töönädal on läbi ja ma istun siin rampväsinuna arvuti ees. Tuleb tunnistada, et polegi ammu blogi s käinud- ükspäev õnnestus korraks Ailit kommenteerima lipsata, aga siis kadus internet ära... :)
Tegelikult ei ole ma projektiasjadesse mõnda aega teadlikult süvenenud. Nimelt hakkas mul järg käest kaduma- Et mis siis lõpuks tähtis on ja mis mitte. See herilasepesa, mis projektis sees ja selle ümber sumisema lõi, jättis mulje, meil tuleb mingis pingereas olla. Kes on tubli, kes tublim ja kes kõige tubbllliiiim! Kui nüüd paar nädalat oma lihtsat elu olen elanud, tunnen oma Aidast suuremat rõõmu ja jõuan lastega tegeleda ning marjametsas käia- ühesõnaga olen koos toredama iseendaga.:)
Ja meil on Aidaga tõesti lahe koos olla olnud. Ta käib mul rakmetes ohjade ees ja kuulab ilusasti käsklusi. Praegu oleme me järjega sealmaal, et teeme kaheksaid. See on selline suunamuutmiseharjutus(tuleb enne selgeks saada, kui mingi raskema asja loha järgi paned) Sirgelt mööda teed ta käib juba päris hästi. Vahepeal "ujub " veidi ühest teeäärest teise, aga oluliselt vähem kui harjutamise alguses. Aida on tubli ka selles suhtes, et ta teeb kõiki harjutusi ainult päitsetega-see loomaarst, kes pidi tema susihambaid tõmbama tulema, ei ole siiani mahti saanud ja niisiis ei julge ma suulisi ja valjaid panna-äkki läheb hobu peruks ära. Korderinge teeb Aida muidugi imehästi. Me oleme paar korda sadulaga ja ilma kordel traavigi teinud-ratsanik seljas, aga kahjuks pidime oma laenuks olnud sadula lahkele laenajale tagastama
Seeeest juhtus üks teine tore lugu- tõsine joppamine, võiks öelda! Nimelt õnnestus mul pange mustikate vastu ühe külapere käest vahetada üks päevinäinud, aga töökorras hobu-looreha... sel aastal me rakendasime selle ette minu väikese Golfi(kõvasti nalja ja naeruteraapiat) , aga järgmine aasta...;) ma loodan oma Aida peale.
Ühesõnaga, õhtuti, kui Aidaga trenni lõpetame, läheme metsõunapuu alla preemiaks õunu sööma ja nüüd on seal lisaks ka looreha, mis aegajalt lõbusalt koliseb(minu soovil, havi käsul), Et Aida võiks sellega harjuda ning Aida suhtub sellese tõesti stoilise rahuga-krõmpsutab aga õunu ja ei tee kolinast väljagi. Mida ei saa öelda vana Aagi kohta,kes eemal korskab ja jalgu loobib. Aga ta ei raatsi ka kaugemale minna, kuna Aida on ju rahulikult paigal:) Hobused, nagu koerad ja muud loomad mõjutavad üksteise käitumist...ma ei imestaks kui ühel heal päeval Aagi Aida järgi veest(mida ullult pelgab) läbi kõnnib:)
Nonii, nüüd ma ei ole neam niiiii rampväsinud, lähen lastega nenda onni vaatama ja juu leidub mõndagi huvitavat veel...
Tsau

Heifer hobuste projekti edasine tegevus

Minu väljakutsele blogis:

"Käesolevaga palun kõigil nendel peredel, kes on saanud Heifer projekti kaudu omale hobuse, ning ei ole selle projektiga rahul, anda endast teada siia minu postituse kommentaaridesse. Tooge konkreetselt välja oma rahulolematuse põhjused, ning teiepoolsed pakutavad lahendused projekti tegevuse edaspidiseks jätkamiseks. "

ei laekunud kahjuks ühtegi ettepanekut.

Teada on mulle Virge pere ja ka Ahto pere arvamused projektist. Kahjuks ei ole kumbi pere osalenud koolitustel, kus me tutvustasime projekti põhimõtteid ja läbiviimist. Antud koolitusi oleme korraldnud vähemalt kahel korral, kusjuures esimesel korral, kui projekt ühiselt arutuse all oli, osalesid praegustest peredest Merilin, Arma ja Gerda. Järgmisel korral, juba põhjalikumalt projekti põhimõtteid tutvustaval kokkusaamisel, lisandusid neile Evelyna, Kristi ja Aili.

Viimaseid projekti raames toimunud sündmusi analüüsides leian, et kõigile Heifer projekti raames hobused saanud peredele (ja ka uutele liitujatele) on vajalik uuesti läbi viia projekti põhimõtteid ning läbiviimise korda käsitlev koolitus.

Soovitav on sellel osaleda kõigil peredel, kuid eriti vajalik oleks see nendele, kes antud koolitusel veel kordagi osalenud ei ole (sh Ere, Ahto pere, Virge pere, Liina, Nele ja Boris ning Katrin). Saame siis ühiselt läbi rääkida kõik projekti puudutavad küsimused.

01.augustil 2009.a., kui Viljandimaal kokku saate, siis leppige omavahel kokku teile kõigile sobiv koht, kuupäev ja kellaaeg (arvestades asjaoluga, et koolitus kestab vähemalt 6 tundi) kus ja millal me septembrikuus kokku saame.

Hea oleks, kui projekti põhimõtteid tutvustav kokkusaamine saab toimuma peale 05.septembrit 2009.a., sest see kuupäev on juba paika pandud osade perede hobuste uueks külastuseks. Nähtust saame teha siis juba ülevaate jooksvalt koolituse raames.

Mina valmistan ette vajalikud õppematerjalid ja Teilt ootan ma aktiivset osalemist.

Kena suvepäeva jätku soovides,
Urve Loit
Heifer projektide esindaja Eestis
tel 51 48 705

KARMID KATSUMUSED JA RÕÕMSAD JUHTUMISED

Ei teagi millest siis alustada, kas oma rõõmsatest või vähem rõõmsatest läbi elamistest. Olin nii õnnelik , kui meie maja kaks väiksemat neiut Aktivaga korderingil ratsutasid , see oli suur edusamm mulle kui närvilisele lapsevanemale ja lastele, kes peavad oskamatu vanema käe all ratsutama õppima. Siiani oli Aktiva küll lapsi sõidutnud, kuid ainult käekõrval ja eks me kõik olime närvis, et kuidas see sõit meil küll välja tuleb ja mitu konti keegi murrab. Õnneks, kergenduseks ja Aktiva kiituseks mitte üks kont ei murdunud ja kui esimene ratsatund läbi oli jäi hinge suur ootusärevus- Kuidas ta homme käitub? Kuid see sõitki õnnelikult selja taga ja mõnigi õhtu veel sõitmas käidud, millest osa paremini ja osa halvemini välja tulnud,kuid me harjutame. Meil siin küll nutetud kukkumiste üle ja rõõmustatud, kui jälle hing julgust täis et sõbrale selga ronida, kuid nii hea on näha, et päev päevalt ja samm sammult on lapsed julgemad, et hobusega toimetada.
Kuid jah ega meil kõik nii roosiline ei olegi. Nimelt sai meie suksu viga seal kus peaks tal kõige turvalisem olema- oma boksis. Üllatus üllatus kuid maamesilased olid leidnud endale meeldiva koha ja teinud pesa Aktiva boksi ukse sees, millest minul ei olnud õrna aimugi. Ja ühel hommikupoolikul kui olin suksu sisse toomisega veidi hiljaks jäänud ( nimelt meie sõber on keskpäeval boksis kuna igasugused sutikad ja palavus teevad koplis elu kibedaks ja ise ta ulu alla ei saa vabalt minna), tulime suure jooksuga parmude eest peitu ja lükkasin suure hooga lattri ukse vallale, kuid kui talle veeäbrit hakkasin ette panema nägin suure õudusega, et oma paarkümmend mesilast siblivad suksu ümber. Lasin küll sõbra kohe välja, kuid hing jäi kripeldama, sest ei olnud ju kindel kas ta sai nõelata või mitte. Päeva peale nagu midagi erilist hullu ei olnud, kuid õhtul kui tüdrukutega ratsutama tahtsime minna oli hobune minu jaoks märgatavalt loid ja vasak silm kinni. Olin kuulnud,et mesilase mürk võib hobusele ohtlik olla ja asusin tegutsema, kuid tõdesin jälle, kui oled hobumajanduses sama "otu" kui mitte öelda loll nagu mina on päris raske asju ajada. Helistasin siis ühele loomaarstile, et nõu küsida, sain ravimi nime mida tuleks hobsile süstida ja asi peaks korras olema,kuid kui küsisin teise loomaarsti( kohaliku) käest vastavat ravimit väitis too, et seda ravimit ei kasutata juba ammu ja pakkus uue nime. Vestlesin jälle loomaarstiga kellelt olin esimesena nõu küsinud, tema ei teadnud jälle seda ravimit. Nii ma siis olin nagu kits kahe heinakuhja vahel ja otsus tuli langetada ikkagi minul, kas süstida või mitte, kuna kaks veterinaari kellega ma suhtlesin ajasid erinevat juttu. Nii ma siis otsustasin süstida, eelnevalt olles tutvunud pakendis olnud ravimi kasutamis õpetusega . Lugesin sealt välja, et ravim on allergia vastane, nii et asi pidi õige olema, kuid siis tuli uus küsimus- Kes süstib?, Pikkade läbirääkimiste tulemusena tuli see ka endal ära teha, kuid õnneks oli hopsi nii tubli, et saime hakkama ja veel lisaks üks unetu öö ja olimegi katsumuse üle elanud.
Ma ei teagi miks ma sellest kirjutan, või kuhu ma välja jõuda tahan, kuid ühte asja tõdesin ma uuesti, et kui loomi pidada tahad on soovitav ka omada teadmisi või siis sõpru - tuttavaid kes sind toetavad, kui seda vaja.

Kokkuvõte küsitlusest ...

Seekordses küsitluses küsisime lugejate käest, milline eesti kohalik hobusetõug (eesti hobune, tori hobune või eesti raskeveo hobune) neile kõige rohkem meeldib. Kokku osales küsitluses 18 vastajat ja kui alguses olid populaarsemad eesti hobune ja tori hobune, siis küsitluse lõpuks selgus, et populaarsed olid võrdselt kõik tõud. Eks see nüüd omajagu õige ole ka, sest igal tõul ole ju omad eelised ja omapärad.

Et näha ise ja näidata ka teistele oma vahvaid hobuseid jt loomi ning oma lapsi nendega tegelemas, siis käesolevaga kutsume Heifer peresid ja kõiki teisi huvilisi osalema fotokonkursil "Meie lapsed ja meie loomad". Täpsem info http://www.heifer.ee/

Tere kõigile!

Nagu kokku lepitud ootame teid kõiki 1. augustil meie juurde külla. Sain hetkel panna siia kaardi, kus on peal Viljandi-Mustla tee (Viljandi poolt vaadates siis umbes 1,5 km enne Holstret) ja meie Sarapuumäe talu. Saadan igaks juhuks listi ka pdf faili koos täpsemate seletustega kuidas kindlalt kohale jõuda.

Kuna selle aja peale kui me Arujaagult tuleme on meil kindlasti suur osa päevast seljataga ja me oleme kõik näljased, siis jätkame ehk varasemat traditsiooni, et igaüks võtab omalt poolt midagi suupärast kaasa ning meiegi hoolitseme pruukosti eest (joogiks mahla ja ehk ka omavaaritatud kalja, koduküpsetatud leiba, grilliksime ühtteist ja põllult leiame kindlasti midagi millest salatit teha; ehk veel midagi).

Lahkelt näitame teile kus ja kuidas me elame ja mida oskame-suudame.

Päikest ja ikka parimaga :)

Age

Terekest, jagan teiega oma head uudist...

meie tüdruk Agenda jõudis lõpuks oma poisi juurde.Me viisime ta paar päeva tagasi tori täku Vahuri juurde,kes pesitseb leigo järve läheduses Otepää kandis.

Algul oli mul mure küll, et kuidas ma ta treileri saan, sest talle see asjandus üldse ei meeldi.Õnneks oli Laiuse perenaisel, kelle treileriga me läksime olemas selline pasta, mis teeb hobuse nati uniseks ning rahuliku tatsamisega me ka sinna treileri saime.Pabistasime küll nati,kuid tal oli sael nii mõnus olla,et lõpuks me ei saanud nagu arugi, et meil hobune peal oli.Kui me Vahuri omaniku Kaja Väärsi juurde jõudsime, siis oli meie Agendal veel nati unine nägu, kuid täku hääl äratas ta üles ning pikapeale muutus ta erksaks tagasi.Kopli jäi ta ühe vana mära ja varsaga, kuid need teda ei huvitanud, vaid ta ajas täkuga üle aia juttu ning hoidis tema lähedusse.

See oli nagu armastus esimesest silmapilgust, isegi endal, sest ta on nii kena täkk.Selline helekollane, suure valge tuka, laka ja sabaga, mis on veel lokkis.Siuke võimas ja ehtne mees metsast.Kuid kahjuks ma ei teinud pilti,sest unustasin suure õhinaga ära.Luban, et kui ma Agendale järgi lähen, et siis teen ma kindlasti pilti ja näitan teile ka.



Edu teile ka oma hobustega ja kui on kellegil mingi probleem, siis võite ka minuga ühendust võtta, aitan meeleldi nii kuidas oskan.


Üks huvitav pilt,kui me alustasime sadulaga sõitmist.

Koolitus 01. August 2009

Toimub seekord siis: Arujaagu talus, Saarekülas, Viiratsi vallas, Viljandimaal

11:00 Kogunemine Arujaagu talus – Kohaloleku kontroll jms.

11:30 Koolituse algus

Nele ja Boris Razumov on nõus meid lahkelt vastu võtma oma talus. Boris on nõus näitama meile oma hobuste peal, noorhobuse treenimise nippe.

Siinkohal ongi palve, et teha koolitus võimalikult kasulikuks kõigile, palun lisage siiasamasse kommentaaridesse oma poolseid ettepanekuid ja soove, et mida soovite näha ja/või teada saada.

Pärast koolitust lähme koos külla Age ja Ahto Alasile

Saadan selle sama info varsti kõigile ka e-mailide peale. Kes kirja kätte ei saa, see palun andku oma osalemisest ikka teada meilile liinalasn@hotmail.com.

Tere!

Loodan, et saan selle sisselogimisega hakkama, eile õhtul kirjutasin ka, kuid hakkasin kirjavigu parandama ning kuhu ta läks, ei tea
Eile käis meil Liina külas jaselle eest talle suur aitäh! Jälle väike sammuke edasi.
Aksile Liina meeldis, saime isegi mitu korderingi tehtud, nöör minu käes, piits Liina käes....
Ringis kõndimine ei ole veel ladus... kuid parematele rohumaadele minek on meil rohkem käpas ...meil on ju alates pööripäevast dieet... püüan ka solidaarne olla.
Aksu päevaplaan: õhtul (nii kusagil peale pool üksteist)lähen kutsun Aksu rohuparadiisi värava juurde ja ta tuleb, metsiku kappamisega, ketiga nöör päitsete külge ja lauta, sellel teel me aega ei viida, laudas on vesi, eelmise aasta heina ja lakukivi, laudaaeg kestab järgmise päeva lõunani ja kuni kella kuueni on ta lauda juures väljas ädalpõllul, elektri karjusega piiratud, arvan et mitte roknem kui 0,15 ha on söögimaad praegu, esimestel nädalatel hoopis vähem...seal me siis kõnnime, ajame juttu ...teemal- muretu lapsepõlv on läbi,elu on karm

Tere!

Lõpuks sain meie blogile ka pihta, selle eest suur tänu Liinale, kes meil, minul ja Akustikal külas käis. Meil on dieet ja mõned harjutused, esialgu kõnnime, ketiga nöör on ka. Ringis kõndimine veel nii ladus ei ole, kui peaks, kuid mere äärde lähme päris kenasti ja tagasi tuleme veel kiiremini ning kõiki väärtuslikke rohututte me ära ei hammusta.

Aksile Liina meeldis, Liina abiga saime natuke kordet ka tehtud, paksukese kohta temperameti jagus, õnneks pihta ei saanud keegi.....

Aksule on ka hambaarsti vaja, ka susihambad.Kui kogu heina tehtud saan, siis hakkan otsima.

Aksu talvine ports on valmis, suurtes rullides ja varju all

Arma

Heifer hobuste projekti edasine tegevus

Kõigepealt tänan ma Virget tema kiire reageerimise ja vastuse eest mulle!

Nüüd aga infoks kõikidele Hobuse projekti peredele!

Heifer projektidel on tõesti olemas nõuded, millega liitunud pered arvestama peavad. Need ei ole minu poolt välja mõeldud. Mina vastutan otseselt Heifer projektide läbiviimise eest Eestis ja seetõttu on minu kohustus tagada, et projekti läbiviimine oleks kõigile nõuetele vastav.

Käesolevaga palun kõigil nendel peredel, kes on saanud Heifer projekti kaudu omale hobuse, ning ei ole selle projektiga rahul, anda endast teada siia minu postituse kommentaaridesse. Tooge konkreetselt välja oma rahulolematuse põhjused, ning teiepoolsed pakutavad lahendused projekti tegevuse edaspidiseks jätkamiseks.

Ootan teie vastuseid hiljemalt järgmise nädala kolmapäeva, st 15.juuli 2009.a. õhtuks. Peale seda annan ma teile teada projekti tegevuse jätkamise edaspidisest käigust.

Lugupidamisega,
Urve Loit
tel 51 48 705

Noo nii, nüüd oleks vist ka minul õige aeg asjasse sekkuda ...

Lugesin siin Virge kommentaari Gerdale:

To Gerda:
Põhimõtteliselt pole me projekti süüdistanud. Lihtsalt ennem kui me ei saa Remost lahti, ei paarita ka Teebat. Gerda, kas sa tõesti arvad, et praegusel ajal tahab keegi vahetada TÄKKU mära vastu, noo eiii, ja müügiga on samuti jamad lood, majanduskriis ju. Ning ega me ka mingid heategevuslikud inimesed pole, sest tahaks nagu ju kõikk need kulud katetud saada, eks sa ise võid siis oma võimalikud täkud niisama ära anda , aga meie puhul ei aitäh. (:

See lugu ja suhtumine paneb mind juba päris tõsiseselt mõtlema ....

HEIFER PROJEKTID ...

Tegemist ON tõesti heategevuslike projektidega ja need rahad, mille eest teie hobused ja teiste projektide muud loomad on ostetud, on tulnud inimeste käest, kes võib-olla andsid ära oma viimase vaba raha selleks, et kedagi kuskil aidata. Suur osa sellest on tulnud koolilaste käest, kes oma andnud ära oma taskuraha ... Niisama, midagi vastu küsimata. Jah, lihtsalt heategevuslikus korras. Meie ülesanne on siin seda head tahet hinnata ning väärtustada. Kõike ei saa panna alati rahasse ja kui meile on midagi antud siis oskame seda ka hinnata, mitte me ei hakka nõudma ainult juurde ja juurde ....

TEEBA on väga rahulik, koostööaldis ja spetsiaalselt väljaõpetatud teraapiahobune, ning seejuures selle projekti kalleim hobune. Virge perele sai ta eraldi välja valitud, kuna arvestati asjaoluga, et peres on teraapiat vajav laps, ning et hobusest on abi Mariole ja tema sõpradele.

Ükski projekti peredest ei ole kaitstud selle eest, et ka neil võivad sündida ainult isasjärglased. Kõikidele peredele on projekti põhimõtteid selgitatud ja üks tingimustest on tõesti see, et projekti tegevuse jooksul tuleb uuele perele edasi anda sama vana, ning samas väärtuses emasjärglane. See on projektide läbiviimise põhinõue ja sellest peavad kinni pidama kõik projekti pered, kes on projektiga liitunud ning endale selle kohustuse võtnud. Kohustus looma edasiandmise osas tuleb täita projekti toimimise jooksul ja kes vähegi leiab, et ta ei ole selleks suuteline või et ta ei tahagi projekti nõudeid täita, siis sellest tuleb anda teada võimalikult kiiresti otse projekti juhile või minule.

Tingimuste esitamine praegu - "Lihtsalt ennem kui me ei saa Remost lahti, ei paarita ka Teebat." ei ole siin kahjuks küll asjakohane. Kui REMO on perele tõesti tüliks, ja müüa teda soovitava hinnaga ei õnnestu, siis minu arvates on igati teretulnud ka Gerda pakkumine. Kordan veelkord - tegemist on heategevusliku tegevusega ning selle raames läbiviidava projektiga.

Kui projektis osalejad seda osa ei oska hinnata, siis tuleb mul kahjuks tunnistada, et oleme teinud vea ja andud projekti looma perele, kes teda tegelikult ei vajanud.

Virge perele on mul järgmine ettepanek - projekti kohustuse saab lugeda täidetuks ka sellisel moel, et pere jätab endale REMO ja uuele perele antakse edasi TEEBA. Sellisel juhul jääb peresse alles üks hobune, ning alati olete oodatud osalema projekti edaspidistel koolitustel. Muid kohustusi perel projekti ees siis enam ei ole.

Väike märkus veel minu poolt - Teeba on väga-väga heatahtlik ning rahulik hobune ja seejuures omab ta mitmeid transpordikogemusi. Mina tahan siin saada täpselt teada, mis toimus tema pealepanemisel.

Kena suve jätku soovides kõigile Heifer projektidega seotud inimestele,
--
M.Sc. Urve Loit
programmijuht
Eesti Heifer Projetide esindaja
Balti Heategevusfond
Heifer International
e-mail: urve.loit@gmail.com
mobile: +372 51 48 705

Tere Teile kõigile!

Arutlesin päris pikka aega selle üle,kas kirjutada oma emotsioonidest blogisse või ei! Ja nagu
näete võitis see osa minust, mis ütles:kirjuta!!! Minu kirjutamistuhinat varjutas ÜHE nõmeda kommentaatori kirjutis,kus Ta arvustas kellegi P...,teadmata vist isegi kelle omasid. (Ja võibolla oli ta leheküljega eksinud!!!) Ja veel oli pidurdavaks teguriks meie projektisisese juhi Liina eile hommikune telefonikõne! Ta püüdis minusse süstida eelarvamusi ja paranoiasid, mis puudutavad HOBUST!? Mul oli tunne, et mulle on valatud kaela pangetäis vett!? Kogu jant sai alguse sellest, et kellegil on "suur suu" ja minul ning Torhalla~Maarjal oli plaanis minna Taigaga HALLISTE VALLA PÄEVADELE LAPSI SÕIDUTAMA!!! TEATE MIS!? Me käisime seal üritusel!!! Minul, Torhallal ja Taigal oli täna kuue tunnine tööpäev!!! Me sõidutasime üle kolmekümne lapse, lisaks sellele tegi Torhalla paljudele kordepeal ratsutamise algtreeningut. Taiga päev oli sisustatud kõigi võõraste asjadega:hääled valjuhääldist, muusika vabaõhulaval, kontsert kirikus, 12 km. võõrast teed ratsa, 2 km. sõiduteed liiklusega ja lisaks kõigele mingi 4a. mära kõrval platsil esimest korda lapsi sõidutamas! JA TAIGA TÕI NAGU ALATI KASTANID TULEST VÄLJA!!! Olen nagu "kõrvust tõstetud" kuna ei pidanud jällegi Taiga pärast häbi tundma! Ja enne, kui jõuate mõelda: MIDA TA KIITLEB!, ütlen Teile siirast südamest: USALDAGE ENNAST JA OMA HOBUST!!! Kui Teis käib läbi "SEE KRÕKS, ET MU HOBUNE SUUDAB", siis TA SUUDABKI!!! Meil kõigil on vaja kedagi kes meisse usub ja meist hoolib, nii ka HOBUSTEL! Ka minule vaatasid täna võõras keskkonnas otsa mu kalli hobuse hirmunud silmad, aga nähes minu järjekindlust kadus neist hirm, mis asendus uudishimuga! Ja enne kui kadestate, mõelge! Avalikustan täna esmakordselt mõned seigad enda ja Taiga loost: eelmisel sügisel oli mu laudas hobune, kes hammustas ja lõi tagajalgadega. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ta ignoreeris mind ja ei täitnud ühtki mu soovi. Püüdsin nädala, kaks ja ikka ei midagi. Ühel õhtul, olles endast väljas ja meeleheitel, läksin ja istusin Taiga boksi maha, nutsin sellepärast peatäie, et hakkama ei saa ning mõtlesin: kui sa mind nagunii ignoreerid, siis astu must üle, mul ükskõik!Taiga jõllitas mind nagu kolli, ja järgmisest päevast otsustas korralikuks hakata! Ma ei taha öelda, et Te nüüd nutma peaks hakkama! Tahan öelda: püüdke oma emotsioone ka hobustele näidata, isegi kui see tundub kummaline ja raske, AGA samas ÄRGE UNUSTAGE: NAD ON HOBUSED!!! Tänan kõiki, kes mind toetasid ja ka neid kes meie pärast kartsid. Meie peres on usaldus inimese ja HOBUSE vahel, ning SOOVIN, ET SEE TUNNE OLEKS KA TEILE EDASIVIIVAKS JÕUKS!!!

Istun siin arvuti taga ja püüan oma lubadust pidada ja blogisse kirjutada meie viimastest sündmustest, ehhki meel on must ja mõru kuna täna on seda jama ja väiklust uksest ja aknast sisse voolanud.
Istun siin ja mõtlen, kust kohast alustada, aga vist ikka sealt kust king kõige enam pigistab.
Nimelt olin mõtlematu ja jagasin mõnede projekti kaaslastega ühe meie projekti kaaslase rõõmu.
Minu meelest oli see suur hüpe edasi, kuna esimene projekti hobune pidi minema avalikule üritusele lapsi sõidutama. Ja kui Liina meil käis vestlesime ka teiste rõõmudest ja muredest, mis minu jaoks oli nagu loomulik, et kui meil on meel hea ja rõõmus, siis me jagame seda teistega ning kui kellegi lon mure siis me toetame teda, kuid antud hetkel tuli sellest natuke tüli ja pahandust....
Ei tea, kas see oli vääriti mõistmine või arusaamatus, kuid see ei olnud minu eesmärk.
Palun vabandust, loodan, et saame selle selgeks räägitud, sest meid seob päris pikk kohustus.
Nimelt teine mure on mul ka. Üllatuslikult helistas mulle täna üks inimene, kellega me väga tihedalt ei suhtle , ja tänu sellele ma sattusingi veidike hämmingusse. Ma saan aru, et mure on õigustatud, kuna ma olen hobuste alal võhik, kuid uskuge mind mul on kodus täiesti tavaline hobune, kellega me õpime koos. Küll võib olla aeglasemalt kui enamik meie projektis osalejad, kuid me edeneme, nii et muretsemiseks ja paanikaks ei ole veel põhjust.
Nii nüüd on see öeldud ja kõik kes peavad aru saama saavad väga hästi aru millest jutt käib.....

Niisiis nüüd meie juhtumistest
Käisime me lastega Heiferi perepäeval. Igati tore ettevõtmine oli , ainult kurb oli see et Võrumaa pered läksid oma loomadega koju, mis oli ka loomulik ja Hiidlasi oli võrd vähe esindatud, nii et õhtusel istumisel oli enamjaolt hobu rahvas, kuid ma kergelt lootsin suuremat seltskonda teistest projektidest, et nende tegemistest ka natuke aimu saada, kuid seekord läks nii....

Peale selle käis meil eile projektijuht Liina külas, see oli tore päev. Liina ja Inga proovisid Aktiva peal igasuguseid vigureid ja üritasid mind ka rakkes hoida. Ei jäetud mind ka pealt vaataja rolli, sest kui oled ise midagi praktiliselt läbi teinud on seda hiljem lihtsam järele proovida. Aitähh Liina väga õpetlik päev oli.....:)

Juhtumised keset suve

Kui meie projektijuht suure raju ja vihmaga Pärnust kohale jõudis, läksin mina oma metslasi püüdma. Lõpuks tuli välja, et nad on täitsa taltsad loomakesed- lausa niivõrd, et Aili söandas oma asjatundmatu pilguga Aagi tagumised papud üle takseerida. Õnneks ettenägelik projektijuht,Liina hoidis hobust jalast ja mina peast. Kahjuks ei jäänud see pildile ja kahjuks ka see mitte, kuidas Aili praegu mu kõrval naerab ja kohvi hingekurku tõmbab :) Selle aja peale oli päike väljas ja katsetused tõelise Heiferi hobuse, Aidaga, sujusid kõigile meelepäraselt, nagu näha juuresolevalt pildilt.
( Vahepeal ajab Aili karujuttu sellest kuidas need loomad kõrvitsat söövad;)) Ma loodan, et need mõmmid käivad meie suksudest suure kaarega mööda, siis on kõik ka edaspidi OK.
Ühesõnaga kõik oli päikeseline ja tore ning kohv-küpsised läksid nagu kuumale kerisele. Kuna Aili siin pläriseb lakkamatult, pean lõpetama... Aga eilne päev jättis projektist hea mulje.

...beebide mured...

Pisipere kasvad jõudsasti. 11.päevane vahe annab veel ikka kasvus päris märgatavalt tunda. Tore on näha, kuidas juba nii varakult lööb välja varssadel vastavalt soole erinev käitumismuster...
Paraku on mul täna ka üks väike kõheduse-ussike vaevamas, mis sundis blogisse kirjutama. See on Anna-Britta kõhulahtisus. Täna on juba teine päev, kui sabaalune ikka päris s.... koos on... Millal on asi tõsine, et tuleks abi otsida?

Projekti logo ...

... on nüüd siis lõpuks selgunud!

Tundus, et logode üle toimus üsna tuline arutelu ning mitmeski peres olid ka lapsed aktiivselt kaasatud. Projektile õige logo valik oli peredele kindlasti raske, sest mõlemad logod olid ju tegelikult väga head.

Mõned pered olid seda meelt, et "heifer hobused" logo on väga hea käega tehtud ja professionaalne, ning oleks särkidel, ja kui ka vaja, siis ka dokumentidel, muljetavaldavam. Kuid samas leiti ka, et see logo sobiks siiski paremini võistlushobustele.

Vaieldamatuks lemmikuks osutus seekord logo "koduhobu", mida peeti enamuse hääletanute ja kommenteerijate poolt (68%) parimaks. Ühine arvamus oli, et see logo on siiski armsam ja kodusem, ning seostub toimiva projektiga rohkem.










Täname "koduhobu" logo autorit ning püüame Sind meeles pidada meie järgmisel kohtumisel meiepoolse väikese meenega.

Tervitused Mulgimaalt!

Palju on aega möödunud minu viimasest kirjutisest ja palju on mahtunud selle aja sisse sündmusi.Oleme Taigaga saanud osa ameeriklaste külaskäigust ning Heiferi perede suvepäevadest Võrumaal.Lisaks sellele on Taiga saanud osa sellest,et me Torhallaga otsustasime ta puhtaks pesta!!!Panen Teile vaatamiseks lõbusaid pilte,mis räägivad enda eest!!!

teree mina jälle siin

Aeg möödub nii kiirest, seda eriti suvel ja topelt kiiresti siis kui on puhkus.

Viimasel ajal on palju juhtnud ja samas pole kah nagu midagi. Mis siis on suured asjad mis on toimunud, nooh, alustasime Andorraga sadula treeninguid (sadul selga ja pisut kordet), Estri ja Ralliku hindava pilgu all.

Tegelikult läheb meil päris kenasti see, Andorra pole veel näidanud mingeid märke, et see asi nagu üldse ei sobiks. Käitub viisakalt ja keerutab oma kohustuslikud korde ringid ära.

Hmm, mis mind nüüd paar päeva on piges hoidnud on Andorra jalad, nimelt pean oma häbiks tunnistama, et olen kabja värkimise organiseerimise enda juures väga unarusse jätnud. Ja tulemused ongi käes, nimelt üle üle eile märkasin Andorral kapjades lõhesi (nähtavasti tekkisid need nii kiiresti, liiga kuivadest ja kuumadest ilmadest), ehmatasin koledasti. Hakkasin kohe organiseerima värkijaid, kuid ega need kah ei tule ju nii kiiresti kui hädasti tarvis oleks. Õnneks sain kohe oma hobuse tohtri kätte ja see soovitas kasutada kabjatõrva või muid kapjade rabedust vähendavaid vahendeid. Nüüd olen määrinud kõigi kolme kapju põhjalikult kabjatõrvaga. Peab tunnistama et hetkel olen juba rahulikum, kuna kabja servad (need üle kasvanud osad) on ise ära murdunud, ja lõhesi mujal pole tekkinud. Aga sepa olen ikkagi endale organiseerinud ja lähi-ajal lasen kõigil kolmel jalad ilusti korda teha. Sest kabja tervishoid on väga väga tähtis ja mul on häbi, et olen selle asjaga nii veńitanud.

Hmmm mis veel, olen ise käinud kah viimasel ajal päris tihedasti hobuse seljas, nimelt samal ajal kui õelaps ratsutab Härra Täkuga siis sõidan mina pisut Estriga, et see asja ära ei unustaks, ja teate päris lõbus on :) Näiete siin me oleme, (fotograaf ja Andorra on fotoaparaadi taga).

tsirkus koos hobustega

Tervitusi Kavardi teraapiatallist,
meie kõige lahedam kogemus sel algaval suvel on tsirkuseteraapia ja ratsutamisteraapia ühendamine ja pakkumine vaimupuudega noortele rühmateraapiana. Mõlemaid teraapiavorme on maailmas eraldi praktiseeritud aastaid, kuid tundub, et oleme esimesed, kes neid ühendada ja koos pakkuda on julgenud. Tänaseks on teraapiakordi toimunud neli ja iga korraga on see järjest lahedamaks läinud. Läbiviijateks on ühelt poolt tegevusterapeut ja tantsuterapeut, kes tsirkuse poole eest vastutavad ja siis ratsutamisterapeut koos hobutalutajaga, kes hobuse osa välja kannavad. Hobustest kasutame ainult eesti ruuna Edmundit, kuid kuna teraapiaareen on üles seatud karjamaale, siis vahivad teised 5 looma ka kogu aeg läheduses. Tegevus kestab korraga 2 tunni ringis, mille jooksul tsirkusenumbrid vahelduvad hobutegevustega.
Mida see siis osalejale annab - eelkõige võimast emotionaalset laengut, enesekindlust, teiste märkamist ja koostööoskust ja veel palju muudki. Kui ikka power üleval, siis saab inimene hakkama ka selliste trikkidega, mille peale ennem mõeldagi ei juletud.
Ja ka hobustele on see tsirkusejant heaks vahelduseks, on mida vaadata, kuhu juurde hiilida ja eks muutu nemadki julgemaks ja enesekindlamaks.

tervitades,
Toivo