Perede külastus 05.september 2009.a.

.
Loodan, et teil kõigil on suvi läinud kenasti ja oma hobudega saate ka ilusasti hakkama.

Nii nagu 03. juulil sai omavahel kokku lepitud, tuleme Iviga vaatama veel kord Reili, Aida, Aktiva ja Akustika tegemisi 05. septembril 2009.a.

Planeeritud oli ka Akiira külastus, kuid kahjuks saime perelt äraütleva vastuse ja seetõttu jääb meil Iviga sõit Viljandimaale ära.

Külatuste järjestus on seekord:
10.30 REILI - Ere Raudsepp, Pärnumaa Tahkuranna vald
13.00 AIDA - Kristi Raudsepp, Pärnumaa Kaisma vald
14.00 AKTIVA - Aili Einala, Pärnumaa Kaisma vald
16.30 AKUSTIKA - Arma Hannus, Pärnumaa Tõstamaa vald

Nii nagu eelmine kord sai mainitud, võib meie reisi ajal ette tulla ka ootamatusi. Püüame pidada kinni planeeritud ajakavast, kuid kui jääme veidi hiljemaks, siis kindlasti teatame telefoni teel teile ette. Kõik küsimused on mulle jätkuvalt oodatud telefonil 51 48 705.

Lugupidamisega,
Urve Loit
Heifer projektide
programmijuht, esindaja Eestis
urve.loit@gmail.com

Terekest ka meie poolt...

Agenda on meil ilusti ja kenasti kodus tagasi ja loodame, et ta on tiine.Vast tegi Vahur korralikku tööd, sest tundub,et ta ei indle ka enam.Siin on üks pilt Vahurist,mis ei tulnud küll eriti hea, kuid vähemalt saate temast mingi ettekujutuse.

Päevad ja nädalad on nii kiiresti läinud,et ei kujuta seda endale ka eriti ette.Peale Agenda tagasitulekut, hakkasime vaikselt uuseti treenimisega pihta.Algul kordetamist ja pärast juba seljas.siin on mõned pildid meist.

Selline on meie selga istumine, ma lihtsalt ei saa ilma toolita,kuid see on ka omamoodi lõbus.Vähemalt hobune ei karda kahtlaseid asju oma kõrval.

Toredaid tegemisi ka teile ja teie neljajalgsetele sõpradele ning head tulevast esimest septembrit.

Tervitustega meie poolt Jõepõhja talust.

Näitusest

Mina käisin näitusel ära ja nagu ennustanud olin jäin ka väga rahule.

Kokku kestis kogu see asi 12 kuni kella 20´ni ja oli mida vaadata. Ja õnneks oli kogu päeva vältel lihtsalt vapustavalt kena ja päikesepaisteline ilm.

Algselt tahtsin väga sinna minna kahe hobuse pärast, kes sinna pidid tulema, mõlemad Ralliku järglased, kuid kahjuks kumbki kohale ei jõudnud.

Kogu näituse õhkkond oli vastav toimuvale üritusele, väärikas ja pidulik. Samuti olid kohal külalised nii Soomest kui ka Rootsist.

Hobuseid oli kohale toodud sõna otseses mõttes üle kogu eesti, mis andis kokkuvõttes hea ülevaate kogu Eesti hobuse arengust ja aretusest.

Oli palju huvitavaid hobuseid, kõigil tekkisid ka omad lemmikud.

Üks hobune keda ma hoolega piirasin oli Vilhem Volter Schlübke E - ilus sinisilmne noormees. Edev loom igaljuhul.

Värvus on eriline ja paljudel juhtudel loetakse, seda "ebasoovitavaks". Noh igaljuhul, kui kellegil on soovi saada kollast varssa, viigu oma raudjas mära selle juurde paaritada. 80 % kindlusega on garanteeritud kollane varss

Noortest täkkudest Pihtla HK´d oli esindamas (paljude meie hobuste poolvend) täkk Avar E. Tubli noormees, nähtavasti kohtume järgmine aasta temaga vanematele täkkudele mõeldud ülevaatusel.

Üks minu vaieldamatutest lemmikutest noortäkkude seas oli täkk Veksel E - Viks 708 E järglane ja emaks Eksi-Naksi 3975 E (üks neist märadest kellega hr Jaanus Kallaste koolitas meid rakendus koolitusel)

Väga tore loom on ja nagu ma arusaan siis näituselgi läks tal päris kenasti. Nii et aasta pärast on teda uuesti oodata, et siis vanema ja täiskavanuna teda vaadata saaks ning lõpliku otsuse ära teha.

Nii kurb kui see ka pole, lõppes mu fotoaparaadil pärast noorte täkkude esitlemist aku otsa. Sain teha vaid paar niru pilti oma telefoniga, seepärast vabandan pildi kvaliteedi pärast.

Seega saan siia lisada vaid viletsa pildi ühest vanemate kategoorias võistelnud täkust, kes mind tõsiselt õhkama pani. Soovin talle kõike paremat ja loodan, et kunagi saan ka oma märad tema juurde paaritamisele saata.

Kindlasti mäletate, kuidas ma olen pidevalt jahunud mingist Laasiku nimelisest täkust. Vot, nimelt sellel näitusel oli tema järglane - Laaser E. Vat see on uhke loom (suur kah, turjakõrgus 150 cm (!?) ).

Märadest nii palju, et minu Andorra täisõde Arktika, (tsiteerides Andres Kallastet) võitis ülekaalukalt noormärade võistluse. (Niisiis meie keskel on kuulsused :P)

Nagu võite arusaada oli päev tore ja täis informatsiooni. Emotsioone on siiamaani palju.

Kogu reis läks hästi. Nii minek Saaremaale kui ka tulek sealt.

Reede õhtul (pärast kahe päevast meevurritamise rallit) sõitsin saaremaale - kaaslaseks neiu Amore Mia ja pühapäeva hommikul tulin kenasti tagasi. Nüüd kus "pean kindlasti minema" reisid on tehtud, võib hakata vaikselt talveks valmistuma.

Teid kõiki tervitades ja head soovides Liina

NB!

Tervist,

Laupäeval, 22.augustil 2009.a. algusega kell 12 toimuvad Saaremaal, Pöide vallas, Kõrkvere külas, Tika talus eesti tõugu noorhobuste üleriigilised jõudluskatsed.
Kutsutud on parimad kahe aastased täkud ja märad ning huvipakkuv on kindlasti vanemate täkkude esitus. Päeva kaunistavad Tika talu hobuste esinemine.
Vaata ka registreerunud hobuste nimekirja. NB! nimekiri on täiendatud 18.august 2009.a.
tuletame siis kõigile meelde, et 22. august on Saaremaal, Tika talus (http://www.ehs.ee/)



Isiklikult usun, et see on väärt kohale sõitmist.


Tervitades,
Liina

Armas,et kellelegi blogi korda läheb!

Olgugi,et blogi pidamine on hobuprojektis vahepeal küsimärgi all, on tore tõdeda,et osad projektis osalejad vaevuvad siiski kirjutama! Ilmselt mõtlevad need kirjutajad ka teistele, peale iseenda! Ilmselgelt on seda blogi kellelegi vaja. Näiteks neile, kes seda loevad ja tahavad õppida algajate hobusekasvatajate (nii on blogi alapealkiri!) vigadest ja kordaminekutest! Ilmselgelt on palju neid, kes püüavad internetist leida juhtnööre, julgustust ja tuge hobuse soetamisel, kasvatamisel, õpetamisel jne. Ja mis võiks olla parem ja reaalsem kui algaja hobusekasvataja internetipäevik!!!

Vahel on õigem vaadata endasse, kui et püüda maailma muuta. Ja kui maailm tundub halb ja õel, siis võiksite mõelda:mida ma olen teinud sellist, et maailm peaks just minu vastu kenam olema.

Hobune pole lihtsalt loom,ta on natuke enamat! Ta tajub Teie tujusid, ta tunneb kaasa, ta vihastab, ta andestab, ta püüab mõista... Ka hobusel on mõnel päeval paha tuju, peavalu ja tema arust on maailm paha ja halb... Ta loodab, et keegi seda mõistaks... Enne kui saate hobuseomanikeks, või kui juba olete, siis mõelge, kas suudate hoolida ja mõista kedagi teist peale iseenda!? Vastusest võite järeldada,kas ikka sobite hobuse omanikuks.

Minu lugupidamine inimestele, kes on võtnud Heiferprojektiga liitudes südameasjaks ka teistele tee sillutamise! (antud juhul blogisse kirjutamine!). On neid, kes oskavad seda hinnata ja olgugi, et öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata, on ka võimalus, et ükski heategu ei jää vastutasuta!!!

Nädal 33

Palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui ma viimati siia kirjutasin. Palju on olnud teha samas nagu polegi midagi jõudnud. Vähemalt hobustega mitte. Ilm on olnud ilus, isegi liiga ilus - päevad on liiga palavad ja kuumad ning täidetud putukatega.
Nüüd, juba hulk aega mööda, käis ka meie juures sepp ära, hobuste jalad said kenasti värgitud, imestasin kui väikesed on ikkagi Andorra kabjad. Ka Estri ja Ralliku jalad said korda. Koerad siiamaani maiustavad kabja äärtega - see neil nagu komm, krõbistavad vaikselt sellel ajal, kui ise tapad parme ja pimedaid mis hobuseid piinavad.
Nüüdseks on meil ka korralik ja peaks ütlema, et väga ilus lasipuu - ise tegime ja minu arust sai väga kena valmis.
Sügise poole, kui suurem osa putukaid on ära haihtunud, plaanin siiski minna juba Andorrale selga, mitte küll suuremaks ratsutamiseks vaid lihtsalt harjutamise pärast. Sedelgat ja vahetevahel ka sadulat kannab ta juba kenasti ja talub kenasti enda ümber tantsimist.
Ei tegelikult elu on ilus, need pisikesed apsakud ja ebameeldivused (sh putukad) on lihtsalt meeldetuletuseks.
Kevadel on mul (kui kõik hästi läheb) oodata juba viite hobust karjamaale. See saab olema huvitav...
Tegelikkuses oleks juba põnev kokkusaada teise ringi perega, kes sooviks meie pere varssa. Koos oodata oleks vahest, et toredamgi. Koos kasvada :)

Hobuste külastuse pildid ...

said mul ka nüüd lõpuks albumisse ülesse.

Leiate nad siit: http://pilt.delfi.ee/my_album/133621/

Ja nagu ikka kombeks - kui kellegile oma nägu pildil tõesti millegipärast ei meeldi (kuigi ma ei avalda oma pildialbumis kellegi krimpsus nägusid jm inetusi), siis andke mulle teada ja ma võtan konkreetse pildi albumist maha. Tervitustega Urve

...kasvamine...

...see on jätkuv tegevus (kui just meid vägivaldselt juuripidi välja ei kista :) ) Erinevad taimed vajavad küpseks saamiseks erinevas pikkuses aega, - kasvukohta jm väliseid tingimusi.
Mul on õnn olnud olla selle projekti kasvamise juures - päris suht-koht algusest peale... Nüüd 1-l Age ja Ahto juures olles oli (heas mõttes :) ) huvitav märgata, kes milline on nüüd - aasta hiljem... Kõik muutub. Kasvavad meie obsud, muutub maailma-olukord, - peresisene kliima, meie tervis... Olulisem on sellega toime tulla. Ja me ei pea ei endale, ega kellellegi teisele tõestama, kui head ja tublid me oleme.
Ma tean, seda on palju kergem öelda, kui öeldu järgi tegutseda - tuleb mul endalegi seda pidevalt korrata... ja mõnikord lasta ka teistel öelda [näiteks alles eile tuletas mu üks armas klassiõde meelde, kui olin taas hakkamas muretsema "kuidas saada üle silla, mida veel nähagi pole", et VÕTA ÜKS PÄEV KORRAGA... Nii lihtsalt see kõlabki.] Muidugi on mul ka mingid "plaanid", aga ma püüan neis enam mitte niiii kinni olla kui varem. Hmm - siinkohal meenus Jaan Tätte "Ojalaul" :) - õppida laskma asjadel voolata - tuleb ka oma tervisele kasuks :)
Ka inimene on "karjaloom" ja ei peaks üritama üksi püüdma kõigege hakkama saada. Ka mulle siin metsa sees on see selgeks saamas :D Enam ei püüa ma väljanäitust oma elust ja elamisest korraldada. Elu lihtsalt sunnib ise muudatusi peale. Õpin olema "siin ja praegu", mitte kunagi - nii 5. või 15. aasta pärast... Aga, mis siis kui polegi .... 5. aastat?
Ja mis olulisim - karjas vajab iga liige teise toetust ja turvatunnet teadmist, kus on minu koht. Nii on ka meil - inimkarjas...
Tahtmist Teile - kasvamiseks, toetamiseks... oma koha leidmisel :D