3. aprilli koolitus Viljandimaal

Tere Heiferlased.

Olete oodatud Nele ja Borissi juurde Viljandimaal.

Algus endiselt kell 11.00, lõpetame siis kui päike hakkab loojuma.

Keha kinnitus endal kaasa võtta: kes küpsetab ise ning kes külastab poodi.

Päeva teemad:

1.Krista - varsale paberite vormistamise kord, kiibistamine ning mis see kõik maksma läheb.

2.Aili - Pria toetused, mahepõllumajandus ning MTÜ loomisest.

3. Boris - väike saanisõit (rakendamise kiirkoolitus).

4.Heiferi dokumentatsioon - jääb ära kuna Ivit ja Urvet pole.

Meeldiva kohalejõudmiseni!

Kudas Pärnakad saarel käisid

Kiires elutempos leidsin ka mina aega külastada Saaremaad,kus toimus Eesti hobusekasvatajate haruseltsi koosolek. Lootsin seal näha ka teisi Heifer inimesi, kuid mu lootused purunesid. See selleks, aga oma türannliku iseloomu tõttu kujundasin oma päeva väga huvitavaks.
Ei teagi kust alustada. Startisin kodust hommikul 5.30 (appi kui vara!!!), saime kokku Taimi
juures ja kütsime Virtsu poole minema. Oh õnne olime eelviimased, kes praamile said ja 8.30 saarele jõudsid. Siis tabas meid õudus, koosolek ei algagi kell 10 .00 vaid tunni võrra hiljem...
Mis seal ikka , tutvusime kohalike inimestega, kes kauplusele turvat mängisid, üritasime saada ligi tallile, kus meid pidavat vastu võetama, kuid kuna kell oli veel naa varane piiras kogu juurdepääsu tallile elektritara, millest me targu eemale hoidsime, nii me smungeldasime end sisse jahimajja, kus tegime aega parajaks ja kosutasime endid mõnusalt rammusa šokolaadiga.
Ja oh õnne, juba vuriseski esimene auto jahimaja hoovi ja kohale jõudis EHS-i tegevjuhtkond.
Natuke juhtmete vedamist, laudade kolimist ja saimegi hakata siis eelpoolnimetatud talli poole vurama. Seekord oli juurdepääs avatud ja meid võttis vastu juba Heiferile tuttav inimene Hr. Lember. Minule, kui vägagi algajale, oli seal palju huvitavat ja innustavat. Ehki jah, mis sel ikka pean tunnistama, et mulle meeldivad veidi toekamad hobused, kellele ma ise võiks toetuda (olen ju ise ka suuremat tõugu inimene), kuid selle imeilusa ruunapoisi oleksin ma sealt kohe kaasa vedanud.Muidugi oli ka äratundmist Aida ema Terri näol. Vaadake ise, kes on kes:)


Edasi jätkus päev aretuse teemadel,sain kohe tunduvalt targemaks, kuid kahjuks pidime Taimiga enne päeva lõppu varvast laskma, sest meil oli ka teine eesmärk.Nimelt tuli ka natuke ettevõtlust arendada ja ma läksin kaema üht kahupäist kavaleri, sedapuhku küll oma teist liiki neljajalgsetele.

PS: Esimesel pildil on meie kaunis kavaler ja teisel loodetavate järglaste musternäidis.

Sealt oma elamused kätte saanud hakkasime Kuivastu poole tagasi sõitma, kuid kuna Taimi soovis osta hobust oma väiksele sugulasele sai ka poolte kokkuleppel külastatud minu suguse naiivitari jaoks väga suurt Tihuse hobusekasvatust. Sealt edasi kihutasime praamile, vaatamata sellele, et viimane külastuskoht asus vaata, et sadamas õnnestus siiski meil praamist maha jääda.
See aga ei murdnud meie vaimu, sest elamusi oli kohutavalt palju:), Lõpuks tuli ka järg meie praami kätte ja me jõudsme õnnelikult ja elavatena mandrile tagasi.

Ja oh imet, kui kell lõi kesköötundi saabusin ma koju, kus mind tervitati avasüli.

..

Heifer korraldas 27. veebruaril Tartumaal Lähte Ühisgümnaasiumi lektooriumis Tiit Siiboja veterinaarkoolituse haigustest.

Loengusaalis võtsid kohad sisse 32 osalejat, kellest Heiferi perede esindajaid 13 ning vabakuulajaid 19, kusjuures pool rahvast oli kahekümnendates eluaastates. Väga tähelepanuväärne on see, et hobuse tervisest huvituvad üha enam noored, kes ratsutavad hobi või spordi korras. Loodetavasti peale koolitust saadi piisavalt teadmisi, et ennetada ja ravida ratsude haigestumist .

Päev algas kella 11.00-st. Päeva esimesel poolel rääkis vet. Tiit hobuse nakkushaigustest. Ta tõi esile ainult Eestis levinumad ja aktuaalsemad haigused, sest vastasel korral võiks astuda Ülikooli ja õppida veterinaariat ise. Loomade haigusi on palju, nad on sarnased ja nende ära tundmine ning ravi määramine jääb üldjoontes ikkagi veterinaari pädevusse.

Haigused jagunesid mittenakkavateks ja nakkavateks, kus hobuselt võib haiguse saada nii inimene kui ka kass ja koer.

Alustades nakkavatest, bakteriaalsed: Teetanus ehk kangestuskramptõbi, kus anaeroobne bakter tungib vereringesse ning halvab kesknärvisüsteemi. Hobune jäigastub, suulihased krampis-pea-kael ning tekib iseloomulik kehahoiak koos süljeerituse ning kolmanda silmalau välja langemisega. Lõpptulemuseks surm, ennetada saab igaaastase vaktsineerimisega.

Nõlg , kus ülemised hingamisteed ja pea lümfisõlmed tabanduvad ning tekib põletik ning mädapaisete levimine teistesse organitesse, palavik, mädane voolus ninast, isutus ning raskendatud hingamine. Hobust on võimalik ravida, kuid paranenud loom võib jääda haiguskandjaks.

Viroosid ehk viiruste tekitatud: Gripp, kus hingamisteede limaskestad tabanduvad, tekib loidsus-köha-palavik ning levib kiiresti. Ennetada vaktsineerides, kord aastas, FEI võistluste puhul iga 6 kuu tagant.

Rinopneumooni (EHV) kopsu ja abordi vorm. Kopsu vormi puhul on tabandunud hingamisteed, hobusel on palavik-köha ning ninast tuleb nõret. Abordi vormi puhul on tabandunud kesknärvisüsteem, kus märad aborteeruvad tiinuse teisel poolel. Kasutatakse sümtomaatilist ravi ning vaktsineerimist iga kolme tiinuskuu tagant, 5-endal; 7-endal ning 9-ndal kuul.

Marutaud, kus (nt: rebase) süljenäärmetes paljuneb viirust ning hammustamise tulemusel satub (hobuse) vereringesse ning tekitab peaajus struktuuri muutusi. Hobusel peiteperiood võib ulatuda kuni üle aasta, iseloomulikud tunnused on kartlikkus-lonkamine-süljeeritus ning ebaadekvaatne käitumine. Ravi puudub aga ennetavalt on võimalus vaktsineerida.

Parasiidid jagunevad sise- ja välisteks. Siseparasiidid: Gasterofiloos ehk maokiintõbi, kus kiin muneb kollakad munad hobuse jalgadele ning hobune sööb need endale sisse. Maos arenevad vastseteks ja parasiteerivad. Mõne kuu möödudes tulevad roojaga välja ning ring hakkab otsast peale.

Paraskaridoos ehk solgetõbi, kus hobune sööb sisse, vastne liigub diafragmast läbi kopsu ning köhides liigub suhu ja alla neelates peatub peensooles. Levinud on 5 kuni 8 kuulistel noorhobustel.

Parasiite saab hävitada, kui kevadel ja sügisel viia läbi ussikuur, kasutades hobusesõbralikku Embotape või Bimectin pastat.

Välisparasiidid: Väivid, kes sarnanevad täiga. Parasiteerivad pea-kaela-rinna ning kubemepiirkonnas ning toituvad kõõmast. Esineb pikemakarvalistel loomadel, kellel tekib sügelus.

Süüdiklest ehk sügelised, kes elab epidermise all ning toitub. Parasiteerib pea-kaela-turja-küünarnukkide-kämbla piirkonnas. Karv eraldub ringjate „tortidena“ ning järgi jääb leemendav laik. Tabandunud koht puhasta karvadest ning pese Hexosili šampooniga, kuivata ning immuta piirkond Nestomosani või Nizoraliga.

Parmud – sääsed – mutukad, kasutusel on paar toodet, mis lahendavad probleemi kuni kolmeks kuuks, küsida veterinaarilt.

Mitte nakkavate haigustena arutleti: künahaukamine, luu kildude teke ning luumunad, tiirud (soolekeerud, ummistumine), laminiit, hammaste hooldus (raspeldamine, susihambad), nohu ja köha jne.

Päev oli sisukas ja üpris pingeline. Vet. Tiit Siiboja jutust oldi niivõrd huvitatud, et 6 tunnise koolituse jooksul tehti vaid üks pooletunnine söögipaus ning õhtu hämaruse saabudeski ei kibeletud klassiruumist minema.

Peale koolitust arutasid Heiferi pered 2010 aasta plaane, millised koolitused oleksid neile huvi pakkuvad ning õpetlikud.

Märtsis – EHS –ist Krsita tuleb rääkima, milliseid pabereid täita ja esitada kui sünnib varss. Heiferi aruandluse uuendused ning küsimustele vastamine. Pria toetuste taotlemine; mahepõllumajandus toetus. MTÜ alustamisega seonduv jutuajamine ning kui lund veel on, siis saanisõidu tegemine.

Aprillis – Külastame Piisonifarmi ja lähme ratsutama või veedame aega Eedeni aias.

Mai- Ulvi Martini räägib, kuidas mära varssub ning esmane hooldamine, üritame praktikas läbi viia.

Räägime kaasa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadel...

2010 aasta on suunatud tähelepanu pööramiseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadele.

Heifer Estonia MTÜ, kui vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Eesti võrgustiku, EAPN Eesti asutajaliige, koos oma koostööpartneritena kutsuvad kõiki eestimaalasi kirjutama ja jagama oma muresid, mõtteid, nõuandeid ja häid ideid, kuidas praeguse majanduslanguse tingimustes paremini toime tulla.

Et teada saada, milline on tegelik vaesuse nägu Eestis, millised on meie peamised valupunktid ja mida saaks olemasolevate vahenditega teisti teha, muuta ja parandada, siis kõigi teie kirju ootame aadressil: Unicef, Auna 6, 10137 Tallinn, või e-meilile kirjuta@unicef.ee märtsikuu (ja ka aprillikuu jooksul).

Meie üleskutse aga järgmine:

Hea inimene, kes Sa oled noor või vana; mees või naine, poiss või tüdruk; ei ole tähtis mis rahvusest Sa oled - iga inimene on väärtuslik, iga elu on hinnaline, koos tegutsedes loome parema homse meile kõigile!

Kirjuta meile, kui Sa koged vaesust või sotsiaalset tõrjumist, jaga meiega oma muret!
Kirjuta meile, mida peaks Sinu arvates muutma või teisiti tegema, et olukorda parandada. Kirjuta meile, kui Sul on hea idee või oma probleemile nutikas lahendus, sest sellega aitad Sa ka teisi, kes on Sinuga sarnases olukorras.
Kirjuta meile! Kirjuta maalt, kirjuta linnast, sõjaväest või haiglast, koolist või ülikoolist, hooldekodust või metsatalust!
Ära jää kõrvale, kirjuta! Sul on õigus olla kuulda võetud ja ära kuulatud!

Üksteisest hoolides ja kokku hoides kõlab meie hääl kaugemale!

EAPN Eesti koostöövõrgustiku nimel:
Urve Loit, MTÜ Heifer Estonia, http://www.heifer.ee/
Kärt Mere, Nõmme Lastekaitse Liit, http://www.nommelkl.ee/
http://www.eapn.ee/

MEELDETULETUS

EHS eesti hobuste kasvatajate haruseltsi koosolek toimub kolmapäev, 24.märtsil2010.a. Saaremaal, Laimjalas. Algusega kell 11.00 toimub Asva Hobusekasvatuse OÜ hobusetalli külastus ja hobuste näitus, kell 12.00 koosolek Laimjala Jahimajas (sh ka kerge eine). Informatsioon ja ettepanekud haruseltsi juhile - Aarne Lember tel.5043601

Koosoleku päevakord:
1.Eesti hobuste kasvatajate haruseltsi tööst 2009. aastal, haruseltsi juhataja Aarne Lember
2.Hobuste kiibistamisest, Jüri Hioväin , Andro Jürisson
3.Eesti hobuste säilitamise-ja aretusprogramm aastateks 2011...2020
4.Tegevuskava 2010
5.Eesti hobuste jõudluskatsed 2009 DVD esitlus

Eesti Hobusekasvatajate Selts

Terekest....

Ma võtsin üks nädalake hoogu, et peale 27.veb koolitust kirjutada, mis Pertilaga juhtunud on......aga nüüd on siin ilusad jutud, mida nagu ära rikkuda ei tahaks, kuid head ei ole ilma halvata!

Ma olin väga õnnelik, et sain tiine märaga koplis ringi ratsutada ja teda veel saani ettegi rakendatud, ta ei ole ju veel lõpptiine. Kõik oli ilus ja roosiline hetkeni, kui ma ühel öisel söötmisel toetusin Pertila tühimikule (roiete lõpi ja puusanukki vaheline osa), et temast mööduda. Ta tõstis jala ja ähvardas mind lüüa, ma ei saanud hästi aru. Panin siis tugevamini käe vastu külge ja tuli üpris vihane jalahoop......ma tahtsin loota, et ta on halvasti maganud ning lihtsalt külg kange, ma ei pööranud sellele väga suurt tähelepanu.

Järgmisel hommikul. Pertila tukkus suure saare all ja ootas päikesetõusu. Sööma kutsudes meenus mulle tema tegu ning katsetasin uuesti. Ma ei jõudnud kätt tema kõhukese poolegi sirutada kui juba tuli jalahoop, nüüd ma olin üpris kindel, et minu pisikesest hobesest on saanud mära - jonnakas ja isepäine daam, kes kergelt järgi ei anna ning endale viga teha ei lase. Ühesõnaga tema tiinus on jõudnud nii kaugele, et ta üritab loodet kaitsta kõige eest.

Õhtuks ma olin selle juba unustanud, iseenesest mõistetav..... tegin kõike nagu tavaliselt, panin kaera ette ning läksin heina tooma, jõudes heinaga tema selja taha hõikasin teha ilusasti, nagu tavaliselt, ning järsku lõi jälle tagumise jalaga.....ühesõnagu ettevaatust....
Viljariga koos harjusime juba ära, et teda väga ei ärrita, sest ta ei tee seda ju pahatahtlikusest.... agasid ja kuide on jällegi palju.....
Ivi sai ka ehmatuse osalisek, peale koolitust käisime koplis kus ma üritasin näidata milliseks Pertila on läinud, jalahoop ja kõik OK.

Ärge nüüd väga ära ehmataga, ega tal jalad kogu aeg ka niivisi ei lenda, teda ei tohi selleks lihtsalt inspireerida. Vastupidiselt on ta muutunud väga sõbralikuks, tahab palju hellust ja sügamist nendest kohtades mis talle meeldivad, ta kõnnib koplis ettevaatlikult, samas kihutab lumes - saa siis temast aru.

Ma tahaks loota, et see läheb tal üle, kuigi ei pruugi. Võimalus on veel, et peale poegimist on ta tige ning ei lase varsalegi ligi, sellised märad võivad inimest rünnata. Kui ta peaks tige olema, ning kaitsma varssa, siis ma ei proovigi varsale lähedale saada vaid üritan korda teha suhted märaga. Alustan uuesti mära harjamist (ei tee varsast välja) ning kui ta on mind omaks võtnud (loodetavasti paari nädalaga) hakkan vaikselt liigutusi tegema varsa suunas.

Pertila on nüüd siis titepuhkusele jäänud, ratsutamise ja saanisõiduga on selleks talveks kõik.
Kui kellegi hobuke on muutunud pahuramaks siis ärge muretsege, te ei ole teda valesti õpetama hakanud, ta on kõigest tiine ja käitub vastavalt sellele.

On alles toredad talvised ilmad...

Lumekiht meil aina kasvab,põldudele pole mötet üldse oma nina toppida,vöid ära uppuda lumme.Ainukesed kohad liikumiseks on teed,kui need just jäised ei ole.Agendaga oleme ikka vaikselt reega käinud söitmas,et tal ikke kogemusi tekiks,niikaua kui veel saab.Ega meilgi tuleb varsti loodetavasti titapuhkusele jääda.

Agenda sai ka oma esimese söidutamisega hakkama,tuttavad tulid perega söitma ja tüdruk sai edukalt hakkama.Nii hea tunne oli.

Edu ka teile oma lemmikutega ja häid titaootusi meite poolt.

Tervitused Taiga kodust!

Pole ammu siia kirjutanud,kuna elu meie hobuperes on läinud vaikselt ja rahulikult,kui mitte öelda igavalt.Täna aga sain seoses Taigaga ülevoolavate emotsioonide osaliseks ja otsustasin seda blogi lugejatega jagada.Kui mära on täkuga koos,siis ilmselt kõigile on iseenesest mõistetavalt selge,et mära peaks tiine olema.Arvasin,et mullegi on see selge....kuni hinge hakkasid närima mõtted,aga äkki ei olegi mu hobune tiine!?Kui Eku sügisel peale 3 kuulist kooselu Taigaga koju läks,siis hakkasin jälgima Taiga käitumist hoolikamalt.Oli ju koolitustest meelde jäänud,et tiine mära võib muutuda....kes rahulikumaks,kes elavamaks...Meie Taiga puhul polnud neid muutusi kusagilt märgata.Mõtlesin siis,et hea küll,võibolla kui tiinus suuremaks läheb ju siis...Juba paar kuud olen püüdnud aru saada,kas Taiga kõht vähemasti kasvab,aga tundub et ei...Täna aga sattus meile dr.Ulvi Martin.Tuli ta tegelikult Alfi vaatama ja nägi ka Taigat.Taigat nähes,küsis ta selle kaunitari kohta ja kuuldes,et Taiga peaks tiine olema....jäi ta mõtlikult vaatama...Vaatas ühe külje ja teise külje pealt ja ütles,et tema küll ei julgeks väita,et see hobune on tiine.Mina siis vastasin murelikul moel,et mis teha kui polegi,tuleb sel aastal uuele ringile minna paaritamisega.Kui olime Alfi protseduurid lõpetanud ja Ulvi hakkas ära minema,pakkus ta välja,et minu murelikkust leevendada,katsub ta Taiga tiinust.Taiga nagu ikka lasi rahulikult endaga toimetada ja vastus mis Taiga tagumiku tagant kostus tõi meeletu rõõmu:siin on loode,mis praegu on uinuvas olekus.Mind tabas rõõm ja hämmeldus korraga.Rõõm sellest,et Taiga tiinus leidis kinnitust ja hämmeldus sellest,et Taiga suudab alati olla väljaspool igasuguseid tüüpilise hobuse kriteeriume.Taiga on kogu oma ilus eripärane ja ebatavaline!Aga selle loo kirjutasin mõeldes kõigile neile,kellel on kodus tiine mära ja kes vahel samamoodi püüavad kinnitust otsida küsimusele,et ei tea kas ikka on varss tulemas.Taiga näide on kinnituseks sellele,et te ei pruugi kuni poegimiseni aru saada,et teie mära varssa kannab.Tal võivad puududa kõik tiine hobuse tunnused....ja ikkagi kingib ta teile väikese armsa hobuselapse!Aga seoses selle tiinuse kinnitusega hakkas meie jaoks uus ajajärk selles peatükis,kuna dr.Ulvi Martin jättis ussirohu ja ütles,et see oleks vaja Taigale anda,kuna varssumiseni on umbes 3 kuud ja selleks on õige aeg.Ja kuna ma soovin teha kõik endast oleneva Taiga ja tema varsa heaks,siis järgmisena võtan ette tee poodi ja toon sealt Ulvi soovitatud vitamiinid.Edu teile kõigile ja vähem muremõtteid!Vahel polegi asjad nii hullud kui arvame.