Seekord ma ei hakka pilvedele ronima sest nagu mu kogemus ütleb, hobustega tuleb ikka kahe jalaga maa peal püsida, kui tahad tulemusi saada.
Täna läks meie hobsu ree ette kõndima, nagu poleks kunagi kartnudki.
Ühe sõnaga aitähhid neile toredatele tüdrukutele, kes mulle julguse tagasi andsid ja ütlesid, et tagasilööke tuleb ikka ette, see ei tähenda, et hobune kohe parandamatult tuksis on. Edaspidi tuleb lihtsalt jälgida, et rohkem selliseid äpardusi ei juhtu.
Jõudu ka kõigile teistele katsetajatele-harjutajatele ka ja samuti usaldust oma koduhobude vastu ;)
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
reede, 22. jaanuar 2010
Kukkuge, nutke korralikult valu vaigistamiseks ning tõuske sõprade abiga :)
Tervist.
Pertila eluke on läinud veid kurvemaks, temaga ühes koplis elanud ruunapoiss Harald läks õppima ning tema omanik kavatseb ta tööle saata.
Pertila näitas enda kurvastust välja sellega, et ta mõned päevad käis koplis sihitult ringi ning söögi isugi polnud erit kiita. Kuna ma olen kuulnud, et teistelgi on nii juhtunud, siis ma väga ei kartnud, aga ma hakkasin rohkem mõtlema. Pertilal läks see ruttu mööda, sest ta on varemgi üksi olnud, kuid suurest karjast eraldatud hobusel võib see raskemalt mööduda. Kevad - suvi - sügisel ajal on seda ehk kergem märgata, sest hobused ei pea sööma selleks et endale sooja teha nagu talvel. Mära tiinusega ei ole probleeme, kui ta on mõned päevad dieedil. On olukordi, kus hoitakse hobust ilma söögita (dieedil) kuni 10 päeva, kuid nad peavad kindlasti palju jooma. Märale võib tekitada probleeme pigem "hullunult" koplist jooksmine, kus ta võib ennast füüsiliselt vigastada.
Kui teie hobune ei söö mitmendat päeva on loid ja võib- olla ka palavikus, siis võib ta haige olla - sel juhul võtta ühendust veterinaariga.
Nüüd veidi positiivsemat juttu ka. Ma kahjuks veel pilte ei saa lisada, aga tulekul.
Ma olen olnud õnnelik, et Pertila on lapse ootel ja mina muutusin koheselt "liiga heaks", käisin nänni viimas ja paitamas, trenni ei tahtnud "rasedaga " teha. Teistele on õpetussõnu lihtne anda, aga ise neist kinni pidada näääh ei taha :P
Viljariga siis umbes paar kuud tagasi, kui kopli läheduses majandasime, nägin, et Haral ja Pertila kihutavad väga mõnusa hooga lumes. Tal ju nii suur kõht ja puha! Pidasime Viljariga nõu ja otsustasime, et otsime siis saani ja muud asjad ning vaatame, mis saab. Selle aja jooksul kui tuttavad rääkisid tuttavatega võtsime meie ette Pertila algõpetuse. Kuuri nurgast käepäeraste vahenditega hakkasime tol päikesepaistelisel päeval Pertila taga kuidagi moodi "saanisõitu" tegema.
Algelise saanisõidu retsept:
1.päitsed ja nöör
2. pehme/paks tekk
3. käepärased pikad nöörid/korde
4. lumelaud, suusad, kelk jne....
Päitsed hobusele pähe panna ja nööriga kõrvalt hobust talutada.
Pehme tekiga hobuse kaela piirkond katta nii, et nöörid ei sooniks kaela. Nöörid asetada kaela ümber (teki peale) nii, et need jookseksid kahelt poolt hobuse külgi selja taha peaaegu nagu aisad. Nööri ärge siduge veetava asja külge vaid võtke enda kätte. Kui hobune muutub rahutuks, siis saate nöörid lahti lasta ning hobuse taga ei hakka midagi hirmutavat lohisema. Nöörid olgu nii pikad, et hobune ei saaks teid tagumiste jalgadega lüüa. Mida libedam on veetav asi lumel, seda lihtsam on hobusel vedada ja kohapealt liikuma saada.
Niisis oli hobune rakendatud. Mina talutasin Pertilat kõrvalt, ta oli rahulik, sest on ennemgi ohjamist tehtud ja ei kartnud nööre tagumiku vastas. Viljaril oli lumelaud paika sätitud ja nöörid käes. Kutsusin Pertila liikuma, mis ei valmistanud talle mingisugust probleemi. Lumelaud oli nii kerge tema taga, kuid hoogu oli veel vähe ja püsti seismine lumelaual raske. Kuna Viljarile pakkus see suurt rõõmu, siis mina tahtsin ka. Vahetasime kohad, Viljar jalutas hobusega ja mina istusin lumelauale, nii lahe oli!! Teisel päeval proovisime juba kiiremat sõitu, mis ei valmistanud märale mingisuguseid probleeme. Harald oli vähe ehmunud ja trallitas ümber meie, ta oli huvitatud isikust, kes lohises tema märakese taga. Kuna Haraldile ratsasõit ei meeldinud, siis proovisime tema taga nööridega "saanitada". Haraldil ei olnud selle vastu mitte midagi, isegi traavimine oli talle lust.
Tuttavatelt hakkas laekuma asju, sedelgas, rihmad, look jne... Varustus olemas lõpuks ning ÕIGE saanitamine võis alata. Märake lasi kõik protseduurid ilma probleemideta ära teha. Isegi saani jõudis vedada, mis tundus raske. Kuna lund on juurde sadanud, siis isa lükkas traktorida põllule rajad, kus saaniga sõita saaks. Vapustavalt lahe. Märake on kui vankrihobune, lihtsalt lust. Kannatlikult proovime, et saaks veidi pikemat sõitu ette võtta, aga kuidagi kahju on tiinet mära "piinata".
Ah jaa....ta on parajalt paksuks läinud. Kuna väga palju üleliigset raha ei ole ning vast läheb peale varssumist peeneks tagasi, siis me ei ole suutnud uut sadulat soetada. Ma olen ratsutanud ilma sadulata lume sees. Ma olen nutnud/töinanud ja masenduses, kuid ilusad hetked kaaluvad kõik selle üle.
Ma olen väga õnnelik, sest minu unistused täituvad ajapikku.
Ma tänan neid inimesi, kes on abistanud ning toetanud mind rasketel hetkedel.
Me võime kukkuda palju kordi ja väga õnnetult, kuid alati tuleb tagasi tahe ja jõud, et oma unistusi ellu viia!
Katrin
Pertila eluke on läinud veid kurvemaks, temaga ühes koplis elanud ruunapoiss Harald läks õppima ning tema omanik kavatseb ta tööle saata.
Pertila näitas enda kurvastust välja sellega, et ta mõned päevad käis koplis sihitult ringi ning söögi isugi polnud erit kiita. Kuna ma olen kuulnud, et teistelgi on nii juhtunud, siis ma väga ei kartnud, aga ma hakkasin rohkem mõtlema. Pertilal läks see ruttu mööda, sest ta on varemgi üksi olnud, kuid suurest karjast eraldatud hobusel võib see raskemalt mööduda. Kevad - suvi - sügisel ajal on seda ehk kergem märgata, sest hobused ei pea sööma selleks et endale sooja teha nagu talvel. Mära tiinusega ei ole probleeme, kui ta on mõned päevad dieedil. On olukordi, kus hoitakse hobust ilma söögita (dieedil) kuni 10 päeva, kuid nad peavad kindlasti palju jooma. Märale võib tekitada probleeme pigem "hullunult" koplist jooksmine, kus ta võib ennast füüsiliselt vigastada.
Kui teie hobune ei söö mitmendat päeva on loid ja võib- olla ka palavikus, siis võib ta haige olla - sel juhul võtta ühendust veterinaariga.
Nüüd veidi positiivsemat juttu ka. Ma kahjuks veel pilte ei saa lisada, aga tulekul.
Ma olen olnud õnnelik, et Pertila on lapse ootel ja mina muutusin koheselt "liiga heaks", käisin nänni viimas ja paitamas, trenni ei tahtnud "rasedaga " teha. Teistele on õpetussõnu lihtne anda, aga ise neist kinni pidada näääh ei taha :P
Viljariga siis umbes paar kuud tagasi, kui kopli läheduses majandasime, nägin, et Haral ja Pertila kihutavad väga mõnusa hooga lumes. Tal ju nii suur kõht ja puha! Pidasime Viljariga nõu ja otsustasime, et otsime siis saani ja muud asjad ning vaatame, mis saab. Selle aja jooksul kui tuttavad rääkisid tuttavatega võtsime meie ette Pertila algõpetuse. Kuuri nurgast käepäeraste vahenditega hakkasime tol päikesepaistelisel päeval Pertila taga kuidagi moodi "saanisõitu" tegema.
Algelise saanisõidu retsept:
1.päitsed ja nöör
2. pehme/paks tekk
3. käepärased pikad nöörid/korde
4. lumelaud, suusad, kelk jne....
Päitsed hobusele pähe panna ja nööriga kõrvalt hobust talutada.
Pehme tekiga hobuse kaela piirkond katta nii, et nöörid ei sooniks kaela. Nöörid asetada kaela ümber (teki peale) nii, et need jookseksid kahelt poolt hobuse külgi selja taha peaaegu nagu aisad. Nööri ärge siduge veetava asja külge vaid võtke enda kätte. Kui hobune muutub rahutuks, siis saate nöörid lahti lasta ning hobuse taga ei hakka midagi hirmutavat lohisema. Nöörid olgu nii pikad, et hobune ei saaks teid tagumiste jalgadega lüüa. Mida libedam on veetav asi lumel, seda lihtsam on hobusel vedada ja kohapealt liikuma saada.
Niisis oli hobune rakendatud. Mina talutasin Pertilat kõrvalt, ta oli rahulik, sest on ennemgi ohjamist tehtud ja ei kartnud nööre tagumiku vastas. Viljaril oli lumelaud paika sätitud ja nöörid käes. Kutsusin Pertila liikuma, mis ei valmistanud talle mingisugust probleemi. Lumelaud oli nii kerge tema taga, kuid hoogu oli veel vähe ja püsti seismine lumelaual raske. Kuna Viljarile pakkus see suurt rõõmu, siis mina tahtsin ka. Vahetasime kohad, Viljar jalutas hobusega ja mina istusin lumelauale, nii lahe oli!! Teisel päeval proovisime juba kiiremat sõitu, mis ei valmistanud märale mingisuguseid probleeme. Harald oli vähe ehmunud ja trallitas ümber meie, ta oli huvitatud isikust, kes lohises tema märakese taga. Kuna Haraldile ratsasõit ei meeldinud, siis proovisime tema taga nööridega "saanitada". Haraldil ei olnud selle vastu mitte midagi, isegi traavimine oli talle lust.
Tuttavatelt hakkas laekuma asju, sedelgas, rihmad, look jne... Varustus olemas lõpuks ning ÕIGE saanitamine võis alata. Märake lasi kõik protseduurid ilma probleemideta ära teha. Isegi saani jõudis vedada, mis tundus raske. Kuna lund on juurde sadanud, siis isa lükkas traktorida põllule rajad, kus saaniga sõita saaks. Vapustavalt lahe. Märake on kui vankrihobune, lihtsalt lust. Kannatlikult proovime, et saaks veidi pikemat sõitu ette võtta, aga kuidagi kahju on tiinet mära "piinata".
Ah jaa....ta on parajalt paksuks läinud. Kuna väga palju üleliigset raha ei ole ning vast läheb peale varssumist peeneks tagasi, siis me ei ole suutnud uut sadulat soetada. Ma olen ratsutanud ilma sadulata lume sees. Ma olen nutnud/töinanud ja masenduses, kuid ilusad hetked kaaluvad kõik selle üle.
Ma olen väga õnnelik, sest minu unistused täituvad ajapikku.
Ma tänan neid inimesi, kes on abistanud ning toetanud mind rasketel hetkedel.
Me võime kukkuda palju kordi ja väga õnnetult, kuid alati tuleb tagasi tahe ja jõud, et oma unistusi ellu viia!
Katrin
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
Tagasilöök
Ma ei tea kas ja millist meeleheidet te seoses oma hobsidega olete tundnud, aga 8-dal treening-päeval otsustas meie rahulik tibsu oma kelgu puruks lüüa ja tuhatnelja plagama panna :(
Ma ei tea kus me vea tegime ja veel vähem tean ma kuidas seda parandada. Praegu on lihtsalt selline tunne, et tõstaks käpad ja koonu taeva poole ja uluks haledalt:(:(
PS: sellest "sündmusest" mul kahjuks illustreerivaid kaadreid pole...
Ma ei tea kus me vea tegime ja veel vähem tean ma kuidas seda parandada. Praegu on lihtsalt selline tunne, et tõstaks käpad ja koonu taeva poole ja uluks haledalt:(:(
PS: sellest "sündmusest" mul kahjuks illustreerivaid kaadreid pole...
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
Terekest ja toredaid talveilmi kõigile...
pr
Päevad on ikka veel lühikesed,kuid õnneks juba kiigub valgemate päevade poole.Nädalad on kõik töised,kuid vahel saame me ka enne pimedat ka Agendaga sõitmas käidud.Ta on meil ka päris tubliks läinud ja loodan,et teil on oma hobustega samamoodi.Lumi on meil jummala sügav,nii,et me saame ainult teedel söita.Lumes saame ainult ratsa käia sumpamas.
Toredaid tegemisi ka teile meie poolt.
Päevad on ikka veel lühikesed,kuid õnneks juba kiigub valgemate päevade poole.Nädalad on kõik töised,kuid vahel saame me ka enne pimedat ka Agendaga sõitmas käidud.Ta on meil ka päris tubliks läinud ja loodan,et teil on oma hobustega samamoodi.Lumi on meil jummala sügav,nii,et me saame ainult teedel söita.Lumes saame ainult ratsa käia sumpamas.
Toredaid tegemisi ka teile meie poolt.
Siin on möni pilt meist.
reede, 15. jaanuar 2010
Mis on Laminiit?
Laminiiti on tuntud sama kaua, kui on salvestatud ajalugu ja on teine kõige levinum surma põhjus hobustel pärast koolikud. Hobused, varsad, ponid, aastased, täkud, sugumärad, tööhobuseid, võistlushobused, eeslid ja muud kabjalised võivad olla mõjutatud. Tõsiselt haigestunud loomad ei sure otse haigusesse, kuid lõppkokkuvõttes pannakse nad magama humaansetel kaalutlustel kroonilise lonkamise pärast. See võib ilmneda nädalaid või aastaid pärast laminiiti haigestumist.
Laminiidi puhul on tegemist molekulide tasandil toimuva hoogsa põletikulise protsessiga tundlikus kabja osas - laminas. Laminiiti on väliste tunnuste põhjal küllaltki kerge ära tunda. Haiged hobused ei taha liikuda, raskematel juhtudel nõjatuvad tahapoole, viies raskuse tagajalgadele. Eriti raske on neile pööramine ja väikeses ringis liikumine. Laminiidi kergema vormi korral tammub hobune sageli ühelt esijalalt teisele, et ühele jalale langevat raskust vähendada, ta võib hingeldada ja higistada. Enamasti on sõrgatsi tagapinnal tuntav tugevnenud pulss. Kabi võib, kuid ei pruugi olla katsudes soe. Hobune ei taha liikuda, ägedamat
el juhtudel hobune lamab, ega taha üles tõusta. Kevad ja varane suvi on kõige tõenäolisem aeg, mil laminiit end ilmutab. Haigestuda võib ükskõik milline/millised jalad. Ponidel võivad kaelalihased olla kõvad ja pinges.Põhjustavad tegurid:
1. Ülekaalulised ja lopsakal rohumaal toituvad hobused. Enamasti esineb laminiit neil kevadel heinaratsioonilt karjamaale üleminekul. Soodumus laminiidiks on ponidel ja ülesöödetud hobustel.
2. Ülesöömine. Haigus tekib juhul, kui loom sööb korraga suurema hulga kaera või jõusööta, kui organism suudab vastu võtta.
3. Külma vee joomine.
4. Äge üldine haigestumine.
5. Tugevate hormoonpreparaatide (kortikosteroidid) kasutamise järel mõne muu haiguse ravil.
Kuidas ära hoida? Kas üldse saab ära hoida?
On ainult üks võimalus ja selleks on põhjuse kõrvaldamine- piirata lopsaka rohu söömist.
Ennetus on alati parem kui ravi. Kui sa tead või kahtlustad, et selline probleem võiks tekkida, ära oota seni, kuni on liiga hilja. Eralda oma karjamaast üks osa, jälgi hobuse kaalu ja olukorda. Kui ta hakkab laka alla rasva koguma, või muutub mujalt trullakaks, piira tema karjamaapinda veelgi, kuna ta on ilmselt nälgimisest veel kaugel. Saadaval peaks olema ka mõningaid toidulisandeid, mis võivad aidata hobusel kaalus püsida, kuid võivad ka mitte.
Laminiidi põhjusest hoolimata on esmaabi ja ravi samasugune. Loe kindlasti edasi...
Kapjade korrashoid - info sellelt lehelt. Hetkel veel vähe, aga pidevalt hakkab täienema.
Parimat soovides Teie lemmikutele,
Ivi Särg
tel. 53481622
POLE KAPJU... POLE HOBUST!!!
kolmapäev, 13. jaanuar 2010
teisipäev, 12. jaanuar 2010
Tänavune talv on meile küll kõvasti lund ja kelguilma jaganud ja loodan, et me kõik jõuame oma suksudega nii kaugele nagu Kristi ja Madis Aidaga. Täitsa tore oli nende tegemisi kõrvalt vaadata ja oma teadmisi rakendamise koha pealt uuendada, aga ehk kunagi saame meie Aktivaga ka saanisõitu teha....ehk kunagi....
Tegelikult tahtsin siia paar lustakat pilti lisada....
Ja nagu ikka ei allu blogisse piltide panek minu tahtele, kuid siin nad on:
Ühel pildil minestasid lapsed, kes ei ole oma eluea jooksul veel sellist talve näinud, Teisel pildil tuli alustada päästeoperatsiooni, et suksu hangest välja kaevata:) ja kolmandal on näha ülim rõõm hangest välja saamise üle:):)
laupäev, 9. jaanuar 2010
teisipäev, 5. jaanuar 2010
Lisandusid veel mõned tasuta kursused
Täna lisati veel huvitavaid tasuta kursusi hobustega tegelejatele Järvamaa Kutsehriduskeskuses
Ikka hj soovides
Silver Karu
www.jassitalu.ee
Ikka hj soovides
Silver Karu
www.jassitalu.ee
laupäev, 2. jaanuar 2010
Vajalikud teadmised kuluvad alati marjaks
Head uut aastat kõigile!
Toimub hobualane koolitus, mida võib võtta, kui uue aasta kingitust:)
Koolitused Järvamaa Kutsehariduskeskuses
Parimaid hobujõude
Silver Karu
www.jassitalu.ee
Toimub hobualane koolitus, mida võib võtta, kui uue aasta kingitust:)
Koolitused Järvamaa Kutsehariduskeskuses
Parimaid hobujõude
Silver Karu
www.jassitalu.ee
Tellimine:
Postitused (Atom)