kolmapäev, 29. september 2010

TERE ÜLE PIKA-PIKA AJA....

Terekest siis,ei oska kohe,kust alustada.Ühesönaga on meie eluke läinud nii,et nagu te mäletate viisin ma Agenda koos Valgusega paaritusse Hopakuga,kuid asjad ei läinud nii nagu oleks pidanud ja see on ma arvan,et mu elu viimane sügisene paaritus.

Kui ma olin siis oma lapsed täku juurde viinud,otsustas Agenda ,et ta enam üldse ei indle ja onu ei saanud temast aru ka,kuna ta ei näita seda eriti välja.Nii olid mu lapsed seal onu juures kaks kuud.Selle aja jooksul juhtus ka kurb asi,et meie mehe Hopaku jalad jäid haigeks,(ta vana ka )ja temaga ei saanud enam paaritada.SELLEST ON MUL VÄGA KAHJU.Õnneks on selle onu juures ka EHS-i täkk Homeros ja ma andsin loa tal temaga Agendat paaritada, kuid mis oli endiselt kehvasti oli see.et tüdruk ei innelnud.Minu önneks ,et mul on mu väga hea söber Maie Kukk, siis temale oma mure kurtes,soovitas ta mulle süsti,mis toob märale esile inna.Nii ta tuli mulle külla ja me saime selle mure lahendatud ja möne päeva pärast onu helistas,et mu tüdruk soovib poissi ja nii ta saigi paaritatud Homerosega.Eile töin ma oma lapsed koju tagasi ja köigil kodustel oli selle üle he meel, nii kahe kui ka nelja jalgsetel.

Nüüd jääb mul veel ainult loota,et mu väike tüdruk ka tiine oleks.Ka Valgus on nii suureks juba kasvanud, kuid sama nunnud on nad ikkagi.


Vat sellised olid minu kaks ärevat kuud ja loodan ,et teil on paaritused läinud kergemini, kui minul.Loodan hakata nüüd rohkem kirjata, kuna nüüd on jälle millest kirjutada, sest lapsed on kodus.


Edu teile köigile oma neljajalgsete lastega.

reede, 17. september 2010

"Karda oma unistusi, sest need võivad täituda!" ehk Teretulemast koju, TEEBA!





... ja siin ta siis lõpuks ongi... minu OMA HOBU... Ma olen teda juba 20 aastat oodanud. Kui ma väike olin siis ma mangusin ikka ja jälle emalt, et palun osta mulle hobune, olgu või tibatilluke, aga peaasi et elus...

Väheke siis TEEBA suvistest käikudest. Virge täitis oma kohustuse projekti ees andes edasi mära TEEBA ning tema perele jäi Teeba järglane REMO. Edasi läks Teeba Urve täku Are juurde, et saaks ta kiiresti paaritatud. Sel ajal ei polnud veel teada, mis temast edasi saab ja kes ta omale saab. Kohanemine karjaga möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, v.a. see et Teeba ei teadnud, mis on elektrikarjus. Peagi sai talle selgeks, et teda ümbritseb hammustav aed ja sellega olid vaidlused aiaga lõppenud. Kari võttis ta hästi vastu. Loodame ka, et ta on nüüd tiine. 
Teeba oma suvesõprade ja silmarõõmuga
Hobune paaritatud, siis tuli hakata talle uut kodu otsima. Nagu Te kõik teate oli  ka vastav teade üleval. Kaalusin siis ka minagi, et võiksin kandideerida, kuna nüüd mul oleks võimalik omale hobune võtta - mõis ja maad ja amtlik luba Sulu hoiualal hobuseid karjatada olemas. Viimasel päeval saatsingi avalduse ja motivatsioonikirja ning hakkasin ootama vastust... kas ma osutun väljavalituks või mitte. Komisjoni kuulusid Urve ja Krista. Paar nädalat möödus ja ikka ei mingit märku nende poolt. Lõpuks tuli kaua oodatud kõne, mis teavitas mulle, et ma olen osutunud väljavalituks. Kummaline muidugi oli veel see, et mitte keegi teine ei soovinud seda imetoredat looma omale saada!?! Minu õnn, nende kaotus!

...Ja nüüd mul siis ongi päris oma elus tibatillukene hobune:) Transport sujus väga hästi. Mõisas treikust maha tulles pilgutas Teeba oma suuri silmi, et ahah, siin ma siin nüüd olen ja hakkas maast kohe mahlast rohtu sööma. Panin ta esialgu varju alla kinni. Paari tunni pärast käisime jalutasime aia läbi ning tutvusime küülikutega. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Silm säras vaid peas uudishimust. Enne pimeda tulekut sai ta veel ka omapäi koplis ringi jalutada. Ööseks panin ta varju alla uuesti kinni, kuniks ta ära harjub oma uue koduga. 

Täna küsiti mu käest, et kas mul on närv sees ka, et hobune tuleb. Hakkasin mõtlema, et miks peaks olema??? 
Olen ju seda tööd teinud juba 15 aastat, just nimelt hobuseid kasvatanud, söötnud, hoolitsenud nende eest nii heas kui halvas. Olen töödanud aastate jooksul sadade hobustega. Miks peaks nüüd SELLE ÜHE hobuse tulek teistmoodi olema? Aga pean endale ausaks jääma ja tunnistama, et kummalisel kombel on küll tunne teistsugune. See hobu on ju MINU ja hea õnne korral elab ta paarkümmend aastat minuga. Mitte ei ole üks kümnetest hobustest, kes tuleb ja läheb millal iganes omanik heaks arvab. See väike hall hobune on minu oma ja mitte keegi ei saa teda minult ära võtta.

Tervitused Mõisa talust
Ivilt ja Teebalt

reede, 10. september 2010

Toimunud keraamikakursus ja põletatud asjad.

7. augustil toimus Mõisa talus Sulu külas eriline kursus "Koduhobu" projekti jaoks. Kokku tuli 24 indiviidi, 10 neist olid lapsed. Nii palju keraamikuid pole see mõis veel näinud korraga oma maadel. Kuna nii suurt gruppi pole võimalik korraga juhendada, siis jagasime grupi kaheks ning need, kes parasjagu saviga ei mätserdanud, said vaadata Aivar Kallase tehtud uhiuut eesti hobust tutvustavat filmi. Päev oli lahe, täis nalja ja näputööd ning kõhudki said õhtul ühise grilli kõrval täis.
Vahest oli raske ka, vanemad pidid appi tulema
Enne põletust
Peale põletust, siin ei ole kõik Heiferi asjad.
Kahjuks pean nüüd ka ära mainima, et kõik asjad ei mahtunud ahju ning ootavad järgmist põletust, mis võiks toimuda umbes paari nädala pärast ehk, kõik oleneb sellest kui kiiresti jõutakse uusi asju valmistada, et ahi ikka täis saaks. Poolikut ahju pole mõtet põletada. Kellel huvi on võib tulla veel tegema, sel juhul muidugi peab maksa savi ja põletuse eest. Täpsemalt võite küsida minu käest.

Päikest Teile kõigile
Ivi
tel. 53481622

teisipäev, 7. september 2010

Tervitused sügiseselt kaunilt Mulgimaalt....





Otsustasin üle pika aja ka siia meie tegemistest kirjutada.Üldiselt on meie elu väga üksluiselt igav...sest meie hobusemaailmas elavad kõige rahulikumad ja targemad selle liigi esindajad!Aga kuna algas uus kooliaasta,siis ka meie hobuselapse jaoks on nüüd suvevaheaeg läbi.Tähendab see seda,et alates augusti lõpust kuulub meie päevakavasse tunnike koolitust:päitsed,puhastamine,jalgade andmine jne.Ja ausalt öeldes valdab mind enamalt jaolt tuttav tunne:Artag on sama nutikas kui ta ema ja sama viisakas kui ta isa....ja oma koostöövalmiduse on ta ilmselt mõlemilt pärinud!Kuigi Artag oma iseloomuga teeb selle õpetamise väga lihtsaks,siis on tore,et olen saanud elus selle võimaluse,et kasvatada ühest hobuselapsest väärikas hobune!Siin ka mõned pildid meist,tõestuseks,et oleme täie tervise ja mõistuse juures!