neljapäev, 29. aprill 2010

Rosina 2,3,4,5 päev

Kui esimese päeva tuhin mööda sai (tortide jms) siis algas teine päev (loogiline kas pole), teisel päeval me veel suuremaid asju ei teinud, käisime niisama vaatamas ja leiba pakkumas. Kolmandal päeva hakkasime siis nö esimeste "treeningutega" pihta. Nimelt kenasti kõrval käima, muidu oma emme kõrval, siis kui teda ühest aiast teise pannakse. Ja kusjuures kõik see näib sobivat neile.
Andorra on väga valvas ja hoolas ema. Pidevalt jälgib kus pisike on ja millega ta tegeleb. Ja nagu sellest "tuld" saanud on Rosina täis igasuguseid krutskeid ja kavalusi. Lemmik tegevus on tal Andorra eest ära jooksmine.


Muidugi Rosina areneb iga päev, teeb nägu nagu prooviks natuke rohtu napsata ja üritas isegi joogi nõust midagi leida, nii nagu mamma ees nii ka Rosina taga.

Rallik ja Ester hoiavad mõlemad kenasti Andorra tee pealt eest ära, kui varemalt nad käisid kõik koos varjualuses heina närimas, siis nüüd lastakse Andorral varsaga üks seal einestada. Samuti on Rallikul mingi eriline kaitsmise wärk tekkinud - võõraste inimeste puhul hakkab ta puhisema ja ajab Andorra ning varsa koheselt eemale, kas siis kaitsmiseks või lihtsalt kadeduse pärast, kes seda teab.
Estrikene on samasugune leebekene nagu tavaliselt, rahulik ning suur nagu emalaev.

Mis veel muret valmistab, on see et ma isiklikult pole näinud Andorral päramiste ära tulekut. Kuid nii palju kui ma küsinud olen teiste käest, siis päramiste peetusega hobused jäävad väsinuks ja närviks, mida Andorra puhul ma täheldanud veel ei ole - kuid jätkan tähelepanelikku jälgimist.

Siis nüüd veel see titepigi tulemine Rosinal, hetkel pole ka ma seda näinud (kujutan, varajasemate kogemuste najal, ette et tegemist on sellise hmm mustema mustusega tagumise poole ümber), kuid eile nägin ta tagumise jala peal mingit helepruuni asja (mis olid üsna vedela väljaheite sarnased), nii siis kas titepigi on tulnud või veel ei ole?!

Võtkem asju lihtsalt ja lustiga...

... sest tegelikult asjad ongi palju lihtsamad,
kui me endile ette kujutame ja ise välja kipume mõtlema :)

Siin aga kõigile meie hobusesõpradele mõned toredad videod:
- Lina Rootsist
- Keri ja Prince's nauditav koostöö ja treening
- Vaata kuidas Wendy Spetter'i treilerisse paneb

Kevadiste ja päikeseliste tervitustega,
Urve

pühapäev, 25. aprill 2010

Uudis!

Täna on meie peres rõõmu päev.
Täna hommikul vara helises mul telefon, kus teatati suurest rõõmust, nimelt Andorral sündis varss.
Kohe-maid hakkasin organiseerima maale sõitu, kiiresti kiiresti pakiti kõik vajalik autossse ning mindi poodi tordi järele, tort sai vastav... maasika-vahukoore tort :)...
Kui maale kohale jõudsime (mis ei käinud sugugi nii kiiresti kui tavaliselt, nimelt meie kandis on mingi rattaralli käimas) ruttasime kiiresti hobuste juurde... natuke vilistamist .. ja sealt nad tulid, uhke papa kõige ees.. ja ning hiljem ka tädi Ester ning kõige lõpuks mamma koos lapsega... kolme viimast siis kõrvalt olevalt pildilt on näha.
Varss ise on selline, ega lähemalt ei julge pildistada kaa, üldiselt täna hoidsime eemale ja laseme neil endil harjuda... kui nüüd aus olla siis praegusel hetkel tundub tulevat punane kui maasikas see varss (just nagu see tortki ennustas).


See pilt oli minu arust eriti armas.. kuna Rallik, kes muidu hoidis distantsi tuli natukene lähemalt vaatama oma pisikest lapsukest, näikse et nad mahuvad kenasti aeda ära.. ja mingit kaklust sealt ei tule.




Tänaseks me jätsime nad rahule, nüüd tuleb paluda kõik taevaseid vägesi et kõik edaspidinegi hästi läheb...

esmaspäev, 5. aprill 2010

Idee fix

Teeme stiilipeo- see võiks tõesti lahe olla


...ja läbi see talv saigi. Oli külma ja oli lund. Varsad kosusid ja tore oli jälgida nende arengut. Seda, kuidas toimib karjasisene hierarhia, ilma et mina pidanuks väga palju vahele sekkuma.
Mul oli küll juba ammu plaanis siia mõni rida kirja panna, aga nii ta läks... kavad/plaanid võivad olla küll, kuid sellegi poolest ei lähe kõik alati nii, kuis meie tahaksime. Sellegi poolest usun, et kõik, mis meiega "juhtub" omab mingit suuremat mõtet/eesmärki :) . Tagantjärele - sellised me talvel välja nägime...


Nüüd on aga suur sula käes ja ka meil uputab (no jah, ega´s Soomaa ka siit kaugel ole) Kui varasemal ajal sain auto väravassegi jätta, siis sel aastal trügis vesi pea väravasse välja. Karjamaa on nagu üks suur järv ja endine joogikoht kraavi põhjas on nüüd kui lai jõgi - kuigi, ega jah, sinna polegi vajadust hobudel enam minna, sest kus aga nina maha pistad, sealt juua saab (või noh pea-aegu nii see on)


Praegu ootame teede tahenemist, et heina juurde tuua - seda on talvel hoolsasti kulunud :) Ja tänane esimene päikest ja tuult täis päev on palju head teinud - vesi tõmbub koomale ja hobused otsivad juba juba hoolsalt ka esimesi liblesid - mis/kes nina välja julgeb pista, see nahka pannakse ...

laupäev, 3. aprill 2010

Minge seenele ....

...
Üks minu hea tuttav leidis täna netist ühe minu enda pildi ja kommentaari selle juurde. Ega ma ise ka õieti mäletanud, millal ma selle niimoodi kirja olin pannud. Aga siin ka teile väike meeleolukas vahelugemine:


Ja siin on näha kuidas minu väikesed lapsed (Rauno 7a ja Kristi 10 a) sugutäkuga heinatööd teevad. Hobune on pere sõber, kui inimesed teda hoiavad ja temast hoolivad.
Minu ARE, hüüdminega EKU on olnud pere ainus hobune aastaid ja minge kõik seenele, kes väidavad, et hobused üksi olles kurjaks lähevad - asi on ikka inimestes ja peres endis - tegelege oma hobusega ja mitte miskit sellist ei juhtu. Allikas Facebook