Unised tervitused Kaismalt

Jah tuleb tõde tunnistada, kool on algamas- kiire, kiire,kiire...............

Nii me siin Kaismal olemegi päevad läbi rakkes ja õhtul unised, ei jõua blogigi vaatata veel vähem kirjutada.

Kristi hobustel on ka rännu aeg, kõik küla õunaaiad ja veel magusamad kohad leiavad üles, kuid koduteed mitte- nii et Kristil veel topelt koormus kahe suksuga ööhämaruses kodu poole kapata, teades, et hundid on läheduses sestap tuli valjul häälel laulda, et hundid suksusid nahka ei pistaks ega jahimehed põdra pähe maha ei laseks. Kulu nii vaimne kui füüsiline....

Ailil aga nii igav elu, et ei tee hobune midagi põnevat ja perenaine ka ei jaksa suksut üle trumbata, nii me lihtsalt kulgeme ja kulutame närve kooli-šopingutele, kuna kaks sõpra kooli minemas, üks esimesse ja teine teisse klassi-hurraa õpingutele!!!!!!!!!

.... ja nii see suvi otsa saigi - üks päev veel ja lapsed lähevad kooli ning neile peredele, kus on lapsi, keda kooli saata, algabki sügis.
.... näeme veel "tagumikku" - ta on juba meile selja pööranud. Kuid sest pole midagi hullu - ka sügis võib pakkuda mõnusaid hetki - oska vaid neid märgata!

http://www.youtube.com/watch?v=6TYgJrGgoKg&feature=related

Sügis tuleb

.. tuleb peaaegu märkamatult, kõige sinna kuuluvaga. Hobused hakkavad juba vaikselt karva ajama ja on tekkinud selge soov ringi rünnata ja rännata.
Hetkeliselt (mingiks nädalaks) on mul hobuste treenimine kui selline suures osas peatatud, kuna iga aastase meevurritamise käigus sai mu vasakkäsi teataval määral kahjustada (pöial läks liigesest välja) ja see tõttu pandi see kibekiiresti erakorralises abis lahasesse. Käin neid igapäev küll patsutamas.. ja kaks korda olen neid ka viinud riistakuuri juurde harjamiseks ja niisama käega harjutamiseks.. aga ratsutamine ja kordetamine on hetkel ära jäänud.
Üks hmm ütleme nii tore üllatus oli mul siiski.. see juhtus mõned päevad tagasi.. nimelt viisime hobuseid jalutama ja otsustasime, et viime mööda tavalist teed mööda (seal kus autod kah liiguvad), igatahes juhtus nii et enne kui me õuest jõudsime lõplikult lahkuda tuli üks auto meile vastu.. üritasime kiiresti taganeda tagasi õue aga oli juba liiga hilja, Andorra nägi juba lähenevad punast ja mürisevat.. ja peatus teatavas hirmukangestuses.. ja samal hetkel andis kordenöör järgi... nimelt metall osa läks lihtsalt pooleks!!! Igatahes hobune pääses lahti ja kihutas vastassuunas autole minema.. ei suuda tänitamata jätta ka autojuhi pihta.. see nuhtlus ei saanud aru, et nimelt mõned meetrid eemal oleks tarvilik peatuma jääda mitte järjest ligi kihutada.. ehki ma üritasin kõigi võimalike märkidega selgeks teha, et peatugu nüüd hetkeks.. aa ju tal oli siis nii kiire, et mitte ei täinud. No hea osa oli selles, et Andorra pisut jooksis.. ja kui paanika otsa sai siis tuli ta minu juurde rahulikult tagasi.. ta rõõmustas mind sellega tõesti.
Nüüd veel selline asi... see on kõigile teile teised blogijad... võtsin vastu otsuse.. ma ei kirjuta enam siia enne.. kui ka teised heifer projekti kaudu hobuse omanikeks saanud on siia kirjutanud.. nooh vähemalt 3 erineva hobuse kohta (ja ikka korralikud blogi postitused). Võtke seda teadet/ähvardust nii nagu tahate...
Nii et siis jõudu teile

...aeg kulgeb...just-just -"kulgeb" ja tunnetan seda. Ringi-tõmblemise aeg on oma tuure maha võtmas. On taas aeg asju rahulikuma pilguga kaeda.

Suksudega olen jõudnud vähe olla (tahaks palju enamat). Kuid kasvõi korra-kaks päevas koplis käia, kallistada, patsutada ja nina peale musi teha - nii palju on ikka jaksu olnud.

Endiselt on kostil ka naaberkülast üks mära - ikka paarumise eesmärgil. Kahjuks esmane katse läks aia taha - tundub, et hobud on liiga hea söögi peal, priskeks onvad läinud... Peale ultraheliga kontrolli, sai tehtud süst - nüüd jääb üle oodata. Ja kui siis ei õnnestunud, tuleb kevadel uuele ringie minna...

Täna viidi viimased suvekülalistest mullikad ära. Päris jamaks kiskus - enam ei hoidnud kahte neist ka neljakordne karjus (traatidest mindi lihtsalt läbi - nii et ühenduskohad katki). Nüüd hoiab aega selle arvelt kokku, et ei pea mullikaid passima...

P.s . Üritasin üht videot parmude-aegsest suvest lisada, kuid kahjuks ei õnnestunud.

Piirdun pildiga, kus Randa üritab (1.-l-, saabumise päeval) leida kaitset parmude eest...

Näitusest...

... päevaga meil vedas, päris kena ilm.. üksikute vihmahoogudega. Palju ilusaid hobuseid ja veel ilusamaid inimesi.. omamehelik suhtlemine. Näituse võitnutest ja ka pilte võib kindlasti leida http://www.ehs.ee/ lehe pealt. (paar päris kena täkupoissi Pärnu kandist said kah päris häid hinnanguid). Mis seal siis ikka! - Kes sellest kõigest ilma jäi... PARAS TEIELE !!!! Kes olid kohal... OLI JU VAHVA?!

Järgmine aasta tuleb juba oma hobustega minna, ennast näitama ja ise vaatama. Loodame vaid, et samas kohas ikka toimub.

Mis siis veel... sain teada, et Ester armastab meega-leiba süüa ja Andorragi seda ära ei põlga! Nüüdseks oleme sinnamaani jõudnud, et Andorra käib kah ilma päitseteta karjamaal ja päitsete tagasipanemine ei ole ILMVÕIMATU. Mõlemad on minu illikukud.

Oh rumelus, oh rumalus

Siin ma siis istun ja mõtlen kui hirmus on olla loll, ehk ei ole ma seda endale enne tunnistanud kuid praegu tundub asi küll lootusetu, vähemalt hobusekasvatuse kohapealt. Ei saa me kuidagi hakkama, muidu igavesti nunnu loom, ei ole ta meile rohkem probleeme põhjustanud kui teised loomad-natuke hammustanud, sellest oleme me peaaegu üle, paar korda tagajalgadele tõusnud ja "purustanud"mõned koera ribid, kuid see kõik on ju loomulik. Koer üritab kõigest jõust hobusega sõprust luua, kuid suksu tunneb et on ohustatud ja nii lähebki löömaks- mitte ei sipsi nii sama taga jalaga, vaid ründab kohe tõsiselt, ehk siiski asi laabub.

Sain siin lugeda Tuire Kaimio raamatut "Koos hobusega", kuid seda raamatut lugedes tundub, et Aktival on esindatud kõik käitumis probleemid. Nii et asja tuleb võtta spontaanselt, teine ju elus hing, ei saa voolida õpetuse järgi nagu plastiliini või ehitada legolossi, tuleb lähtuda hetkeolukorrast,meeleolust jne. Mida sa aga lähtud, kui oled oma teadliku elu hobuseid kartnud, samas ka meeletult armastanud, kuid reeglina inimene areneb ja minagi esindan seda inimsugu.

Need on meie kaks sõpra, ühega saan hakkama vähemal määral ja teisega enam vähem. Kuid mida need sõbrad meile annavad, kindlast hästi palju- lihtsalt millist energiat vajad,siis vastavalt selle sõbra juurde suundud end laadima.......

Saaremaale...?

Hei...
Kuidas Teil siis läheb? Liina kirjutas, et soovib minna Saaremaale. Kas on ka teisi?
Kui läheks taas koos... Aega on küll vähe, aga ...

Oh rumalus, oh rumalus

Siin ma siis istun ja mõtlen mis oma sõbraga peale hakata. Esimest korda tõdesin kui jube on loll olla, ehk ei ole ma seda enne endale tunnistanud, kuid hobuse kohapealt ajab teadmatus üle ääre. Sain siin lugeda Tuire Kaimio raamatu "Koos hobusega", seda lugedes tundub, et kõik käitumisprobleemid on Aktival esindatud, aga tegelikult on ta nii tubli ja nunnu.

Teretab ming iga kord oma hirnatusega kui näeb, see on eriti armas. Ei ole ta meile mingeid probleeme põhjustanud, vähemalt mitte rohkem kui teised loomad,aeg ajalt hammustab, tõuseb tagajalgadele ja "purustab" koera ribisid, kui see liiga lähedale tuleb. Teine vaeseke nii rumal, et tahab hobusega mängida kuid Aktiva näeb kohe ohtu ja üritab ennast kaitsta, kuid ehk nad lepivad ja saavad sõpradeks, sest mõlemad meil ju nii üksikud.

Mõtlen kogu aeg, et kuidas on võimalik, et nelja rattalise sõbraga pole mingit probleemi, asi jookseb ja töö sujub, kuid neljajalgse sõbraga on õhus koguaeg küsimused miks ja kuidas.

Tegelikult peitub tõde selles vist et elusolendiga ei saa käituda raamatu järgi, asja tuleb võtta spontaanselt ja lähtuvalt olukorrast, kuid ebakindlus on kohutav, arvestades et ma olen terve oma teadliku elu hobuseid kartnud ja armastanud.

Paljud on küsinud, mis see hobune mulle nüüd annab, eriti siis kui sa ei tea mis täpselt temaga peale hakata. Tegelikult annab ta nii palju- isegi kui sa ei tea mis temaga peale hakata annab hobusega tegelemine nii palju energiat ja positiivset jõudu, nii et ükski katsumus ei tundu enam ületamatu ja see on parim ravim kehva tuju ravimiseks.

Edusammud

Päevad mööduvad kiiresti või siis aeglaselt (oleneb palju teha on).
Meil on aga edusammud. Andorra tuleb ise heameelega juba ligi ja nõuab maiustusi ja paisi. Ka kõrvadega oleme sinnamaani saanud, et neid on vaja sügada. Varsti proovime jälle päitseid intsalleerida, eks näis .. kõike tuleb teha tasapisi.
Ühe karjamaa on nad tühjaks söönud, hetkel viisime nad "talve aeda" seniks, kui aega leiab, siis panen elektri aia teise kohta ja saavad ädala peale sööma.
Nii see aeg veereb aegamisi, varsti on saagi koristus aeg...
Huvitav millal ta mind piisavalt usaldab, et jalgade kallale laseb?! Väljakutseid pakub palju .
Vahepeal oli Ester minetanud armsa kombe mind hirnudes tervitama tulla või üldse tervitama tulla... nüüd on see hakanud tasapisi jälle tagasi tulema, loodame et Andorragi hakkab mind sellega rõõmustama.. aga selleks on vaja aega!
Saaremaale ma üritan igatahes tulla (ilma hobusteta) aga kohale igatahes, muidugi oleneb millal mu auto remondist tagasi saabub, kogu see jama aja ja rahaga on mind tükimal ajal masendanud .. ja see bussi liiklus on nagu ta on.
Täna on jälle ilus ilm.. see annab pisut positiivsust juurde.. vahest pole kogu maailm nii must, kui näib.
Oh tuleb meelespidada, Andorrale on vaja veel kaks süsti teha siis peaks vaksineerimisega kõik ühelepoole saama.

Nurmenuku talus...

Ja ongi saanud tänasest päevast homne. Raskeveokaid sai Nurmenukus näha tõesti. Tuttavaid (ka vaid nägupidi) oli rõõm taas kohata. Kuigi asjad kõik nii uudsed ja terminoloogiagi kohati nagu Hiina keel, on sellegi poolest huvitav end kõige sellega veidikenegi kurssi viia.

Elamuse jätsid muidugi võimsad loomad ise... Muidugi alustati täkkudega. Kuigi esinejaid poisse oli vaid kolm, torkas teiste seast siiski silma kõige enam oma kodus esinev Kuningas (keda on näha ka kõrvaloleval pildil).

Märade valik oli suurem. Mulle jäid silma neist kaks - oma armsa sõbranna nimeline (Neidi) ning vainim kohale-toodud mära Virumaalt (nimi ei jäänud kahjuks meelde, kuid vanust oli 20.)

Pildil ongi too vanem "leedi"

Omamoodi elamust pakkus Soomest kohaletulnud mees, kes leidnud rakendust meie võimsatele loomadele metsa väljaviimisele. Selle võimalikkusest on küll ka meil juttu olnud, kuid tundub, et juttude tasandile see jäänud ongi...?

Saame kokku....

Tüdrukud saame kokku 09.08.2008 Nurmenuku talus-Raskeveo hobuste päeval, jagame muljeid ja kogemusi kuidas meil läheb.

Nüüd ma siis kirjutan ...

... praeguse ilmaga on see ainuõige mõistlik tegu. Vihma on sadanud juba teist päeva järjest - õnneks, putukaid on vähem.
Minu piigad on teineteise suurimad sõbrad, käivad koos nii vihmas, kui päikeses. Nakitsevad teineteist turjalt - tõeline idüll.
Andorraga oleme jõudnud juba sinnani, et ta laseb end kenasti kinni võtta (korde nööri otsa) ja endaga jalutada. Nüüdsest harjutame juba ühe kindla koha peal puhastamist (riistakuuri juures), auto nuusutamist (pole vastikult haisev ja mürisev). Tugevad probleemid on meil kõrvade ja jalgadega, nende paitamisel kiputakse ikka veel kahe jala peale püsti tõusma ja kraadetsema. Arvatavasti need saavadki meie kõige suuremateks proovikivideks (lõpuks) - kuna mina hoolin väga oma tervest peakuplist ja tema oma kõrva/jala puutumatusest, aga eks näis.
Ka meil on pisut hammustamisega probleeme - esimesed tülidki selle pärast maha peetud.
Kuni tänaseni oli meil väike abiline kutsutud - kes kogu selle ragistamise aja tegeles kenasti Estriga ja takistas sellel armukadeduse pärast sinakaks minemast. Kuid nüüdsest peame siis proovima kah kuidagi hakkama saama.
Kõige esimesel koertega kokkusaamisel suhtus Andorra neisse, kui millegisse väga hirmsasse.. kohe takka üles jms. Tänaseks on ka NEED päris huvitavaks "nuusutatavaks" saanud. Ainult millegi pärast Paula (vana u. 13 aastane koer) ei suuda kuidagi Andorrat rahule jätta - isiklikult ma arvan, et vana koer tuletab oma lapsepõlve meelde - oli ju tema noorpõlves kah üks sama karva mära, kui aus olla siis üsna samasuguse käitumisega (takka üles ja punuma), kellega sai koos chillida igalpool - metsades ja teedel.
Täna on kole vihmane päev, vist viin nad tagasi talveaeda, kus neil korralik varjualune ehitatud - ega suure tuulega see elektrikarjuseaed just eriti kindel pole, kõigest üks oks langeb sellele ja juba kööga - parem kui nad on kindlas kohas, olen mina rahul on teised rahul.

Esimene õppetund

No nii nüüd on minul ka net olemas ja tahaksin tüdrukud teile tutvustada oma sõpra AKTIVA-t. On teine igavesti tubli ja tragi ning laseb kõik võimalikku ja võimatut endaga teha, kuid on endale paha haukamise kombe külge õppinud ja ta mitte ei nakitse vaid võtab tõsise hobuse lõua täie, kui nii öelda võib...
Eile saime ka esimese õppetunni, nimelt nägi suksu meie lihaveise karja ning enam ei olnud tal asja ei leivapalukesest, heast sõnast ega perenaisest, tema nägi ju "omasuguseid", võttis saba selga ja pani plagama. Pikka meelituse ja tagaajamise peale saime suksu boksi ja ajasime veisekarja teise kopli, kuid ärevus jääb.
Saan aru küll et sõbral on üksinda igav, kuid veise karja ka ei julge teda lasta on igasuguseid hirmulugusid vestetud, nii et hakkame Akti-le ( nii teda kutsuvad lapsed) sõpra otsima.