Esimesed päevad

... on küll hirm´ palavad olnud, kuid õnneks mahtusid kõik kolm hobust ära pisikesse Apsu poissmehe elamisse. Ääretult vahva oli jälgida kuidas käis pruudi katuse alla keelitamine. Järgmisel päeval olid aga kõik sees. Õues käidi vaid paar ampsu haukamas, seejärel tehti Apsu hirnataval juhtimisel kiire sörk jooginõu juurde. Paat sõõmu ja siis tagasi.
Kuna on praegu käib meil kiire käsitöö laadis heinategu ja märadel on muud soovid meelel, siis olen lasknud neid olla rahus. Vaid mõned korrad päeva jooksul käin neid ukse pealt vaatamas. Räägin törtsu juttu, patsutan kõiki... Randa on nii usaldav, et laseb suisa nina emmata ja sinna musigi anda (Aps ei arvanud sest midagi)
Üllatav on aga kui rahulikud nad on. Aps on nagu ümber vahetatud - nüüd alles näen, kuivõrd oluline on see, et hobune ei oleks üksi. Märadega askeldamine on tema agressivsust- ja huvi minu, kui oma karja liikmesse tunduvalt kahandanud - tal ju nüüd oma tüdrukud, keda nakitseda.

Onju kena

See on Aida. Ta jookseb. Praegu on ju hullult palju parme, nii et hobune saab 2 ampsu süüa kui peab juba varju otsima minema.

Sao tegemine ..

Alustuseks asetatakse puuoksad(mida kaharamad, samas kergemad nad on seda parem, ainult et ei tohiks olla liiga rabe puu n.t paju jms), risti.. kolm, neli viis tükki... nii et oleks piisavalt ja liiga suuri vahesi võra juures ei jääks.

Okste peale tuleb hakata siis heina panema, kõige tähtsam hangutäis on kõige esimene, see tuleb asetada otse okste ristumise koha peale.

Ja ülejäänud koormat tuleb panna juba nii nagu tavaliselt koormat tehakse.. ringi kujuliselt natuke järgmist hangutäit katvad. Ja iga ringi täitumisel panna keskele üks tõhusam hangutäis, jällegi koorma kinnitamiseks.

Muidugi lõpetuseks tuleb arvestada, kui palju Su hobune suudab ära vedada. Siis oleks kasulik jätta ta üheks ööks seisma, et hein alla vajuks.

Äravedamisel.. nooh see on keeruline seletada aga ümpris kerge teha.

Tuleb võtta ikka väga väga pikk köis, nii et see lisaks aisade aseme täitmist ulatuks ka ümber heinasao. Et siis kõigepealt siduda ümber sao, nii et mõlemad nööri otsad jääksid võrdsele kaugusele, see järel tõmmata see nöör nii kõvasti ümber sao kui vähegi jõuad ja siis ümber väljaulatuvate okste otsade. See järel on juba kerge.. hobune ette (rangidega varustatuna) rangiroomade külge panna nööri otsad ja... edasi... igatahes!

Mis siis veel... Andorraga oleme nii kaugele jõudnud, et ta võtab juba mu käest leiba!... Samuti laseb ta mul nii mööda minnes end teinekord paitada... päris usaldust veel ei ole.. aga me liigume sinna poole, koertega on ta näiteks juba ära harjunud. Muidu tsillivad nad Estriga täidsa vabalt mööda aeda ringi ja on enda arust mõnumimmid (nummimeeter on põhjas).

Küsimus tekkis

Ma siin lugesi, Liina, sinu postitust. Ja meil on sama töö plaanis. Nimelt tarvis heinad koju toimetada ja meie Aagi(torikas) on see poiss, kes vedama peab.
Kas sa oled nii kena ja kirjeldad lähemalt kuidas see lohistimeetod toimib. Mismoodi need lepad sao all olema peavad? Tsauki praegu!
Ette tänulikult Kristi.

PÖÖRANE PÄEV...

...Miks küll on nii, et mõnele päevale (kui sa seda veel kõige vähem soovid) langeb nii mitu erinevat tegemist-toimetamist, et õhtuks pole sa enam kindel: "Kas see või teine sündmus toimus täna või oli see eile?"

Pole raske arvata, et just täna, kui ma pidanuks keskenduma Randa (tüdruku) saabumisele, tuli veel sada ja üks toimetust teha. Hommikul vara linna ametiasutusi "kammima", tuttavad heinateole tooma (ja õhtule taas bussile viima), seejärel sain telefonikõne, et täna - nii umbes tunni pärast - tuuakse mu Apsule ka teine mära... jne, jne...

Saabus mära nr. 2 (esimesena) - kollane, tähnidega... Sõbrad? - Sõbrad...

Ja siis Randa, kes sai kõige kauem treileris loksuda... Oh, kuidas tahtsid need jalad, mis seismisest kanged, kapata kaugemale inimestest ja sellest koledast kõmisevast ratastel kastist...

Ja siis kostus eemalt hirnatus - rohkem polnud vaja. Kohe tuli vastus ja isegi janu oli meelest läinud - peaasi, kui sai omasuguste juurde.

Ja selle kollase plikaga panime asjad kohe paika - see valge-lakaline on minu poiss...

Aga poiss oli omadega läbi. Mis sa siis arvad, kui oled üle aasta üksi ja siis äkki tuuakse korraga kaks omasugust ja tüdrukud pealegi... Ja see tõmmu on nii kutsuv... Mis selles, et higi voolab ojadena ja parmud käivad vahepeal tükikesi mu priskest kerest naksimas...

Varsti on öö käes... ja jahe mõnus udu laskub maa peale.

Kohal

... ta on kohal!

Hakkas pihta juba hommikul vara vara - närvitsemine ma mõtlen.

Siis kella üheteistkümne paiku jõudsid nad kohale. Mahalaadimine läks üllatavalt hästi (muidugi ega mina selle eest eriti kiitust nõuda ei saa, tubli neiu, (kes sõitis treileriga kaasas) võttis Andorra nööri otsa, ning tõi ta aeda kohale ja andis veel mõned väärt nõuanded, millest kõlama jäi ikka - tuleb jääda rahulikuks).

Kohe pärast seda, kui Andorra saime aeda... tõime ka Estri (tema tungival nõudmisel) samasse aeda.

Esimese hooga oli pisut nende (hobuste) omavahelist selgitamist (ja kui ma ütlen pisut siis ikka tõesti vähe, peaaegu et üldse mitte). See järel pandi nagu paaris härjad mööda aeda edasi tagasi jooksma, vahest närisid pisut rohtu ja siis edasi.

Üldiselt minu südamesse ronis rahu ... :D

Kõik kõik on uus juuli kuus ...

... või mis?? Homme on siis see päev, kus osa meist saab hobused kätte.
Aiad on 2 x üle kontorllitud, kõik erinevad mahalaadimise versioonid läbi mõeldud (ükski päris nii hea pole, et sobida).
Ise tegin riistakuuri all Andorrale 3 vabakohta, hetkel panin sinna ainult kordenööri koos deltaga ja kotikese harjade, kammi ja kabjakonksuga. Valjaid ma veel välja üldse ei too (nendega on aega küll ja veel), samuti rangid on mul talle välja vaadatud, aga las needki ootavad oma aega, kui ta ikka vanemaks ja tugevamaks saab.
Estri asjadele kuuluvad hmm.. ütleme siis nagid on kõik tärni täis - kummaline on lihtsalt vaadata - pool seina on täis, ülejäänud on peaaegu tühi.
Oh õige.. nüüd tuleb veel oma veterinaarile helistada ja küsida millal saab ta siis veel vaksineerima saab tulla.
Ega midagi rohkemat vist isegi teha ei saa - aed on korras, piisavalt süüa, veegi viisin sinna juba ära, soolakivi toon siis, kui Estrigi - panen varjualuse seina külge.

Kuidas teiega on? Kas teid on juba ootusärevus hulluks ajanud???

Servus!

Olen juba paar päeva hoogu võtnud, et kirjutada! Täna on siis lõpuks ka midagi millest kirjutada.

Lõpetasime täna heinategu. Kuna ühtegi traktorit või mõnd muud sellist pole siis tegime asja nagu vanasti.

Kui mäletate kribasin, et hein niideti külamehe poolt ära... eile sai see saadudesse pandud ja täna siis üritasime ära vedada (tean et täna on pühapäev... aga lohutasime end mõttega et tegeleme minu hobiga - see ju päris töö ala ei käi?!)

Esimese sao tegime minu tädi karmi kontrolli ja juhendamise all teised tegin juba ma ise.

Miks ma selle nii kindlalt lisasin... seda seepärast et esimene saad sai kenasti ära veetud aga teised pidime poole väiksemaks tegema, et hobune üldse jõuaks seda tõmmata...

Kõigi äparduste ja igasuguste sarviliste, kes koguaeg minu ja hobuse peakohal lendasid - kiuste saime asjaga lõpuks hakkama (suurem osa heina on laka peale visatud, rääkimata kohale vedamisest)... nüüdseks istun juba teleka ja arvuti ees (oma häbiks pean tunnistama) pokaal veini sees, sinihallitus juustu närides ja teile oma emotsioone edastades.

Kardan et homme ma suren - aga seda näeb siis homme juba ;)

Mis siis lõpetuseks ... lõpetuseks ütlen nii palju ... peab õppima tundma rõõmu lihtsatest asjadest. Täielik nauding on istuda nüüd pärast (tõesti väga) rasket tööd, klaasikese veini (või õluga - kes eelistab mida) juures ja tunda seda piinavalt magusat valu.

P.s reedel sai suur asi ära teha, nimelt Estri kabjad sai ära värgitud - jällegi külamehe abiga, ostsin samuti raspli ja kabjanoa... mõlemad praagiti välja ühe (raspli) kui vajaliku vaid rautamise juures ja teine (kabjanuga) kui made in china tüüpi asja... nüri juba alguses.

Tsau tüdrukud

Tsau tüdrukud! Kas te magate? Me siin istume üleval ja ootame silmad pikad peas, et millal...
Kui ma koplis koristustalguid pidasin, avastasin, et lambad on kõik lagedaks näljerdanud, nii et pean suksu naabrimuti juurde kostile viima. Kas seda projekt lubab??????????????? Tegelt Aili ka muretseb, et kas betoonpõrand tallis on hea või pigem mitte.
Nali naljaks, aga soovime siis kõigile raudset närvi ja Aili hakkab koju sättima. ja ma saan ka magama.!!!!!1

Ciao Bambinos

Jälle ühel koolitusel käidud, palju uut ja huvitavat teada saadud (mind eriti huvitas ja paelus söötmise osa).

Kätt sai proovida nii puhastamise, rakendamise kui ka osalt värkimise juures (kõik soovijad vähemalt).

Esimesed meist said hobusele juurde ka "lisapaketi". Valjad, päitsed, korde, jalutusnööri, delta ja puhastamis vahendid. See kingitus on suur asi ja väga väärtuslik, oi kui väärtuslik.

Nüüd on ka kuupäev paigas millal esimesed hobused saaremaalt saabuvad ... nüüd tuleb veel kõik korralikult ülevaadata , kas kõik on korras, kas aed on piisvalt tugev ikka ja kõike muud sellist.

Hein sai niidetud (eile siis) nüüd tuleb hoida pöialt et selle saaks ka koristada.. praegu küll midagi head ei näi tulevat.. vihma sajab ja siis.. siis sajab jälle, aga usku peab olema?!

Lisan siia mõned pildid, noh nii nalja pärast :P

...Olen vahepeal tegelenud nii mullikate otsimise- kui ka ühe ürituse korraldemisega. Esimestest on veel kaks metsas hulkumas, neli lehmmullikat peremehe juures ja kaks härjapoissi minu pool. Viimased on küll väga rahulikud tegelased - oleme mitu päeva mütanud vana küüni all, et vihma korral saaks kokkutulev rahvas seal olla ja vissud võtsid kõike seda stoilise rahuga.

Lõppkokkuvõttes kujunes nädalalõpp väga lahedaks - ühes küüniotsas puhkisid härjad ja ülejäänud osa olid hõivanud inimesed. Seal me sõime, tegelesime enese-tundmaõppimise-teraapiaga (sõnastame siis selle seekord sedaviisi) ja osa rahvast ka magas põhu ja heinte peal...

Aps harjub ka üha enam rahvamassidega. Ja kui tabab, et teda jälgitakse, siis ei ole mingi probleem ka veidi esineda. Eile kui me ilus ilmaga söögilaua õue tõstsime, sai suksu sellest nii innustust, et rahvale demonstreeriti oma ilusat traavi ikka kohe pikalt...

Nüüd ootan põnevusega homset päeva...

Heifer Projekti koolitus Säreveres

saab toimuma 15 juulil 2008.a. algusega kell 10.00.

Päevakavas on:

10.00 Hobuse anatoomia ja söötmine - Mirja-Mai Urve

12.30 Lõunapaus

13.00 - 16.00 Praktiline osa - Krista Sepp, Maie Kukk
* Hobuse esitamine ja välimiku hindamine
* Hobuse hooldus, kordetamine, topeltkorde töö

Päeva käigus anname väikese ülevaate Inglismaal tomunud Kuninglikust Põllumajandusnäitusest (Royal Agricultural Show) ja mitmekülgsetest hobuste kasutamise võimalustesst.

Lisaks arutame hobuste transpordi küsimusi ning peame plaane järgmisteks kokkusaamisteks.

NB! Vajalik on registreerida oma osavõtt pereturism@gmail.com aadressil või telefonil 50 77 851 (Viktoria Kaasik) hiljemalt 13.juuliks 2008.a.

Koolitus on registreeritud osalejatele tasuta (v.a. lõunasöök).

Ilus hommikune üllatus.

Aga meile sündis täna märavarss, nimeks saab Abeeria.
Veel eile õhtul oli mära täiesti rahulik ja täna hommikuks oli ta olemas. See hobumaailm on tõesti fantastiline ... :)

Täna...

... oli taaskord üle pika pika aja jälle ilus ja tegus õhtupoolik.

Lugesin lõunapaiku just kokku, et polnud ligi nädal aega Estriga teglenud, lausa piinlik oli. Elasin muudkui lubaduse najal, et varsti tuleb sõbranne ja siis pole enam igav jne.

Täna võtsin siis asja kätte - käis nii ohjade ees, kui ka käisin ratsutamas.

Pärast lasin talvekoplisse - kihutas nii et tolmas (ja pärast sellist vihma on ikka vaja palju, et tolmama hakkaks).

Ja lõpuks nentisin ELU ON ILUS

Päike, jõgi ja hea seltskond!

...koos Säreverre...

... ka ise mõlgutasin sellise ettepaneku teha - kogemus Saaremaal-käigust ka ju olemas.

Kuidas oleks?

Enda tegemistest nii palju, et mu kallid "külalised" (mullikad) panid ajama. Nüüdseks oleme küll nende asupaigad välja peilinud, kuid kinni pole veel püüda saanud. Pole kindel, kas nad nii väga teretulnud siin enam on - külalislahkust ei tohi kurjast ära kasutada! Ega see pole ka kindel, kas nad üldse veel ligi lasevad...

Apsu olen innustanud jooksma... Kummaline - ma poleks ise vist kunagi selle peale tulnud, et pean hobust jooksma innustama. Ent kui mul, üks õhtu tuttav "hobuste-mees" külas käis ning üritas Apsu esimest korda jooksma ajada, oli ta nii üllatunud, et "üks eestlane nii tuim tükk võib olla". Kui aga selgus, et ma peamiselt hobusega "örnal hjaalel könelen", polnud ka midagi imestada, miks täkupoiss nii malbeke oli. No eks ma siis üritan ka kõvemat häält teha ja teda endast eemale peletada, et ta jookseks.

"Sa pead talle näitama, nagu koerale, et sinagi naudid seda, kui hobune jookseb..." õpetati mind "...nii nagu koeragi õpetad ja kiidad."

Eks me siis õpime koos... hobusega.

Tagasi maismaal...

Jah käisin Saaremaal ja Andorrat vaatamas ei käinudki. (mitte et see algselt plaanis poleks olnud, aga see selleks)


See nädalavahetus olid Kuressaare lossi päevad. Igavesti edev pidu - üldiselt. Seekord oli kogunisti Türklased selles osalemas, oma maale iseloomulikus kastmes ;)

Üldiselt oli ju tore, rahvale teatrit ja leiba, aga (nüüd hakkan virisema) ... mõned aastad tagasi oli igatahes põnevam, siis tehti rongkäik ikka enamjaolt hobuste seljas (umbes samal marsuudil), et siis rüütlid ja kogu see wärk oli ikka täieraha eest.
Turniirile ma seekord ei jõudnudki, kuna rongkäik iseenesest oli ümpris lahja siis ei hakanud sinna jäämagi--- varemalt oleks olnud seal 100% kohal - siis, kui turniiril osalesid ikka erinevatest kohalikest tallidest ratsanikud oma talli hobustel, siis oli ikka asi peaaegu et päris.. polnud mingit näitlemist vajagi... iga "rüütel" võitles täiel rinnal ja ikka oma talli eest. Aga noh jah... mis siin ikka.. kunagi oli üldse rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Vaadata oli palju ja Kuressaare iseenesest kaunis linn.


Lisan siia mõned pildid sellest rongkäikust...





P.s Mõtlemiseks Teile tulevastele hobuseomanikele... kui organiseeriks ming ühis minemise sinna Säreverre õppepäevadele?!

Ilusad suvised õhtud...

Jälle üks päev õhtul. Maal käidud ja kõvasti tööd teha rühitud... enne kui Andorra tuleb tahaks ikka aiad parimasse korda saada. Talveaias peab veel niitmistööd tegema.. nii palju, et ohaka- ja takjatutid saaks ikka maha niidetud, aia alused sai tänasega juba korda, vahest kui selle aasta suvel veel aega siis.. parem mitte plaane teha - aga nagu arusaada võiks palju!

Ka külamehega on räägitud, et ta tuleb mingiaeg ja niidab teisest koplist heina maha.. siis saab saadudesse panna ja hiljem ära vedada.

Täna tegime Estriga juba traavi.. mitte palju küll aga siiski.. kusjuures sadulata on ikkagi kõige parem! Ohjade ees käimist pole ammu tehtud.. aga eks homme võtame selle kah ette... hmm võiks selle siis ka kasulikuga ühendada.. ja mõned puu oksad tuleaseme juurde vedada.

Tänaseks on päev juba möödas. Nüüd saab pisut raamatut lugeda või koolitööd teha ja siis kerida magama.

Üks meeleolukas pilt siia juurde (See on Ester, kes tuleb tempokal sammul oma leivatüki järele)

"külalised"

Täna hommik lasti siis meid lõpuks õue (see üks päev kuskil kinni olla, samal ajal, kui väljast tuleb värske rohu lõhn... see oli piin) Esimesed, kes uksekünnist ületasid pistsid nina kohe märja rohu sisse ja me pidime tagantpoolt lausa trügima, et ka õue saada.

Varsti tuli meid uudistama keegi üpris meiesugune,aga polnud ikka ka... Lõhn oli ka võõras... Ja saba oli ka kuidagi teistsugune... Kuid polnudki mahti pikalt uudistada - kõht vajas täitmist. Hiljem vaatame asjad täpsemalt üle.

...seltsilised saabusid...

... eile oli lõpuks see päev, mil Apsule saabusid üleaedsed suvitajad - mullikad. Tallinnast nad küll pole, aga ega see polegi oluline (vähemalt meile mitte).
Aps pole veel neid näinud, küll aga tundis ta võõraid lõhnu, mis ettevaatuse mõttes põgenemis-instinkti tööle rakendasid. Veidi kaugemale jõudnud, võis julgemalt ülamoka püsti ajada ning õhku nuusutada.
Üks päev veel - siis julgen nad küüni alt välja lasta. Esialgu väiksele lapikesele uue ümbrusega tutvuma ja seejärel juba suuremale karjamaale. Loodan, et jõuame kohaneda, enne mära saabumist...