teisipäev, 28. detsember 2010

Üks mõtisklus.....


Arutlesin siin täna õhtul oma lolli loogika ja sinisilmse loomuga.....Ja otsustasin ka Teiega seda jagada.....kuigi olen valmis ka salvavateks märkusteks,otsustasin ikkagi kirjutada!Mõtisklesin Heifer projekti olemuse üle ja selle ülle mida oma hobustele soovime?Kuna teatavasti on meie peres kasvamas täkkvarss,kes ei vabasta kuidagi Heifer projektist.....siis tegin endale selgeks selle,mida Artagile soovin ja kuidas olen ta endale saanud?!Taiga sain endale õnne läbi,et Heifer surus läbi hobuste projekti Eestis,ja Artagi sain endale kuna Taiga paaritamine oli sama hästi kui kohustuslik,ning lootus ja eesmärk oli saada märavarss,kes kinkida järgmisele perele....Õnneks või õnnetuseks tuli täkk.....ja täna,7 kuud hiljem Artagi sündimisest,avastasin end mõttelt,et kes keelab mul täkku EDASI KINKIMAST!?Algeliselt arvasin,et võiksin Artagi vahetada mõne meie projekti Eesti tõugu hobuslase vastu(meil ju teisigi täkkvarssu,kes ei sobi oma ema juurde,küll aga sobiksid Taigale!),siis aga.......jõudsin selleni,et nii sinisilmse avaldusega naerdakse mind ilmselt välja....Üks on aga kindel:Artag on suurepärase ema ja imepärase isa järglane,ja nende geenid on edasi viimist väärt!Meie kodus on enamushäältega vastu võetud see otsus,et Artagi ei ruunata!Ja kuna hobuturg on praegu vägagi hobuseid täis ja nende müük õnneasi....siis otsustasime ARTAGI kinkida perele,kes hindab teda kui heade geenide edasi kandjat ja lubab tal elada täkuna!See võib tunduda tobe....aga tähtsaim kui miski muu siin ilmas,on mulle mu esimese ENDA HOBUSE saatus,ja omalt poolt teen kõik,et ta oleks õnnelik!

esmaspäev, 27. detsember 2010

Tere!

Hõiskan, et saime Ertsule täna päitsed pähe. Läks lihtsamalt kui arvasin. On teine natuke alistunud moega aga endiselt uudishimulik ja sõbralik. Väike pildike mõnusa sügamisega ka ;)



Üks pisike palve ka siinsetele blogijatele. Oleks väga meeldiv kui te oma postistustele lõppu ka oma nime lisaksite. Siis ei pea pidevalt mõistatama kes on loetavate mõtete taga. Mõnest postitusest saab selle lihtsamalt, teisest mitte nii lihtsalt välja lugeda ja mõnest ei saa üldse. Aga oleks siiski meeldiv. Tänades,

Age :)

Päikest ka muidugi teile kõigile!

pühapäev, 26. detsember 2010

Aga muidu läheb meil siin hästi

Esimene ratsutamine mõisas
Elame oma igapäevast elukest. Teebal sai boks ka valmis, s.t. esiseinad ja värav ette. Nüüd panen ta halbade ilmade korral öösiti kinni. Muidu elab vaba elu. Tuleb ja läheb, millal tahab. Põhiliselt passib ta üleval mäe otsas uute bokside juures (mis ei ole ka veel päris valmis). Oleneb, mis suunast tuul puhub, siis vastavalt sellele valib ka seina, mille varjus olla.
Unistuse täitumine - näha akna taga oma hobust
Kurb lugu on ka meil rääkida... Nimelt sügise saabudes ja heina söötmisega ilmnes lugu, et Teebal on kopsuenfüseem ehk siis hakkab köhima, kui heina sööb. Midagi pole teha... kahjuks seda hagiust ei saa ravida, ainult leevendada. Ostsingi oma viimase raha eest Havensi Green Vet.i ehk enne tuntud ka Herbal müsli nimel all. Õnneks ei ole tal see eriti kaugele arenenud ning pool liitrit müslit igal õhtul kaerale lisaks tundus talle aitavat. Hiljuti oli telekas ka mingi saade, kus räägiti, et enfüseemikud peavad saama kaera, et oma haigusega toime tulla. Nii siis saabki Teeba hommikul pool liitrit kaera ja õhtul pool liitrit kaera koos müsliga ning sekka mõned porgandid. Kui ilmad on külmenesid -10 kraadini ja rohkem, siis suurendasin ka kaera kogust, et ta jaksaks külmaga võidelda. Ka tema köhimine on põhjus, miks ei pane ma teda öösiti boksi kinni, vaid lasen õues elada. Ja kui on selged ilmad, et lund ei saja, siis saab ka heinad õues alati. Ahjaa... sooja vett saab ka: hommikul 1 ämbritäis ja õhtul 2 ämbritäit (20l ämbrid). Sooja selle pärast, et see nii kiiresti ära ei külmuks tal boksis. Alles hiljuti nägin, kus hobune viidi kaevule jooma ja ta jõi ennast külma vett täis ning pärast värises üleni tükk aega. Võimalik, et ma hellitan oma hobuse ära, aga mis siis... on ju ta mul ainuke. Ja soe vesi talvel ei tee halba, eriti kui on nii külmad ilmad. Saabki sooja keresse.
Teeba sügismood 2010
Hiljuti sai müsli otsa ja kohe oli ka köhapoiss tagasi. Nii hullusti, et kui üks päkapikk käis mul ratsutamas siin, siis Teeba ainult köhis sadula all. Õnneks meenus mulle Üks toreda omanikuga pood Pärnus Härma keskuses (Ratsasport Dietz OÜ).  Üks telefonikõne ja paari päeva pärast oli SmartPostiga Märjamaal müslikott olemas. Seekord  St.Hippolyt´i toodang Struktur Energetikum. Soovisin küll saada sellist head asja nagu Mycolit, aga seda polnud. Nüüd olen 4 päeva andnud hommikul ja õhtul pool liitrit müslit kaerale juurde ja täna lumetöid tehes ei tulnud mitte ühtegi köhatust. Pool liitrit seda müslit kaalub 280g. ja soovitati anda pool kilo päevas.

Mis veel? Sügisel olin megahädas Teeba arusaamast sügismoest. Nimelt tema kaunistas ennast takjatega. Täiesti lootusetu juhtum. Katkud ükspäev ära ja hommikul tuleb ta sama targalt ja veel rohkemate takjatega, endal muhe nägu peas, et vaata kui kaunis ma olen.



Päkapikk Kata ratsutamas
Siis veel sain ka korra talle järele joosta, kuna ta otsustas plehku panna hoovist. Ilmselt ehmus millegi peale. Kappas saba seljas üle lagendike otsejoones. Panin autole hääled sisse ning põrutasin järele. Mitte küll üle lagendike, vaid ikka mööda teed. Kilomeeter eemal juba nägin teda minu poole traavimas. Õnneks oli vist tee peal traktor talle vastu tulnud ja see sundis teda suunda muutma. Jätsin auto seisma ja tundus, et väike loomake oli päris hirmunud ning õnnelik mind nähes (mina samuti hirmunud ja õnnelik teda nähes). Peotäis kaera ja valjad pähe ning kodutee võis alata ja laisk nagu ma olen, siis ei viitsinud ma jätta autot ka maha. Istusin autosse, lasin akna alla ja ratsmetest kinni hoides keerasin auto ringi ning hakkasin vaikselt sõitma. Teeba võttis seda asja nii loomulikult nagu oleks see igapäevane nähtus, et hobused jooksevad auto kõrval. Tagant tulevale autole oli küll imelik meid vaadata. Võtsin veidi tee äärde ja lasin auto mööda. Ka see polnud hobule probleem. Lõpuks õnnelikult kodus ja hobune turvaliselt aias.

Sellega siis olen võtnud "lühidalt" kokku meie koos veedetud kolm ja pool kuud. Ma olen õnnelik, et mul on nii vahva hobune. Temast on mulle ja mu lähedastele ainult rõõmu. Isegi linnainimestest mõisaomanikud käivad nautimas Teeba seltskonda. Ta on meile nii palju juba suutnud anda selle vähese ajaga... Ja me kõik ootame juba Teeba-beebit. Tundub, et kõtu on paisunud ja see pole mitte heinast ;)

Eriline TÄNU...

.....minu poolt Merilinile,Evelynale,Kristile,Urvele ja Ivile....Mille eest,küsite!?Selle eest,et olete olemas ja suudate toeks olla,kui seda väga vaja on!Ilmselt tuleneb see sellest,et olete lihtsalt suure südamega inimesed....aga see iseenesest tulenev omadus Teis,on kellegi jaoks rohkem väärt kui mistahes maailma varandus!

Tere KÕIGILE....

Tahtsin Teile kõigile ilusat 2010. aasta lõppu soovida......Loodan,et kõik halb ja kurb on selleks aastaks läbi...ja et uuel 2011 aastal seda pole ja ei tule!
Ei oskagi rohkemat öelda,kui et....TAHAN,ET TEIL KÕIGIL KÕIK HÄSTI OLEKS!!!!!

LAHE...

Täna sai oma ammune mõte rakendust... hobusega lume lükkamine. Mis mind on takistanud on see, et ma polnud kindel, kuidas Teeba asjasse suhtub. Lumesahka ka pole, mis hobusele sobiks. Nii ma siis mõtlesingi, et teen proovi, mida Teeba sellest vedamise mõttest arvab. Kuna mul hetkel veel puudub vedamiseks õige varustus (look, rangid, sedelgas jms.),  aga on olemas traavlivarustus, siis see ka käiku läks. Igaks juhuks panin tugevduseks rinna eest läbi laia koormarihma ja vedamiseks kasutasin ka koormarihmasid. Ega ta eriti ilus välja ei näinud nendega, aga nagu öeldakse "too pole ilu pärast, too on tarbe pärast". Vedamise harjutamiseks kasutasin tagurpidi keeratud euroalust. Panin rihmad ühest nurgast läbi ja sõit võis alata. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Kui raskeks läks, siis ta muidugi eriti ei tahtnud vedada, aga vähe ergutavate hüüete saatel võttis ta julguse kokku ja ikka hakkas tõmbama ja julgelt. Mõisast välja suure teeni läks asi suht vaevaliselt, aga tagasitee oli allamäge ning hobu võttis sellised tuurid sisse, et mul ei jäänud muud üle kui aluse peale hüpata põlvili ning nautida sõitu. Ega seda ei saanud ka nimetada päris lume lükkamiseks, pigem lume silumiseks, aga vähemalt Teeba nautis seda ja homme ehitan korralikuma saha ning proovin uuesti. Vähemalt ma nüüd tean, et minu hobu on suuteline ka vedama enda järel midagi. Regede/saanide/vankrite kohta ei tea ma midagi, kuna neid mul ka pole... aga ehk ükskord saab ka need olema. Veel üks hea omadus, mis ma avastasin Teeba juures oli see, et kui käskisin tal seisma jääda, siis ta ka jäi ning ka seisis, mitte ei trampinud kohapeal, et minema pääseda. Siiamaani olen pidanud tohutut vaeva nägema kõikide eelnevate hobustega, keda olen ette õpetanud, et nad paigal ka püsiksid. See on mõnele loomale täiesti arusaamatu, et miks peaks paigal olema. 
Teeba talvise päikesepaistes ja külma oli sel päeval -15 kraadi.

Kahjuks pilte mul tänasest päevast pole, kuna olen üksinda siin ja ei saa endast samal ajal pilti teha. Aga kasutage oma kujutlusvõimet... Seniks aga... Häid Jõule ja nautige talvist elu oma loomade seltsis, nendega midagi lahedat koos tehes!!!

reede, 24. detsember 2010

Kauneid jõule


Jõulurõõm on punapalgne,
jõulurõõm on sajajalgne,
igaühe juures käib,
tipib maja õnne täis.



Kauneid jõule Teile kõigile meie pere poolt!


(Ester ei mahtunud kaadrisse... aga ta on täiesti nõus ja ühineb soovidega)

RÕÕMSAID JÕULUPÜHI KÕIGILE.....


Soovivad Jõepõhja talu pere kahe- ja neljajalgsed.

reede, 17. detsember 2010

Üks hea saade, täis häid mõtteid
Loodan, et seeläks läbi nii, et lihtsalt peal klõpsates saate vaatama hakata... :)

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=107730

...aga kui ei, siis võtke lahti etv arhiiv - saade - Aeg enesele:Loodusinimesed Hele ja Sven Aluste 18.07.2010. 18:30
... Mõtteid peale viimast kokkusaamist ...

Elu on sageli kummaline :) - ta toob meile erisuguseid olukordi, inimesi, kogemusi... On meie teha, mis nendega peale hakata.
Tahtsin tänada erilised tänud edasi öelda Urvele, Ivile ja Kristale. Miks? Pole sugugi kerge oma (-ja mitte ainult omi) veendumusi ja mõtteid innukalt ning ikka ja jälle püüda edasi anda teistele... :D asi polemeie , kui "õppimis-võimetute" rumaluses vmt - pigem ikka selles, et me kõik oleme nii erineva elupagasiga - igaüks iseenda seesmise arengu OMAS etapis. Mistõttu see, mis ühele nii iseenesest-mõistetav näib, on teise jaoks "hiina keel". Et seda "tööd" edasi teha, peab oma ettevõtmist- ja ka inimesi piisavalt armastama. Üksnes armastus on see, mis annab jõu ja oskuse olla üle olukordadest, mis mõnikord tahaks "juukseid kitkuma panna"
Selle vahva foto lisamisel on oma tagapõhi... Võib jääda mulje, et kass on kuri või isegi ründav... Tegelikult ta üksnes haigutas :D
Kas pole ka me igapäeva elus sageli olukordi, kus tahtmatult teisele halva motiivi omistame? Teadmata olukorda täpsemalt.
Iga teo-, käitumise-, ütlemise taga on alati midagi enamat - hea, kui õpime seda märkama.

Tänud ka kõigile teistele osalejatele - tore oli üle tüki aja mõttekaaslastega olla :)
Hooligem jätkuvalt üksteisest ka igapäeva toimetamiste kõrvalt - mulle jäi see kuidagi eriliselt meele :)

kolmapäev, 15. detsember 2010

Rannahooaeg selleks aastaks läbi

Meie rannahooaeg lõppes juba 15.oktoobril, elasime üle kuuma suve,hirmsad parmud, suure ralli Rallikuga ja pardijahi hooaja.
Metsik kaunitar Akustika ei ole enam üksi- seda nii otseses kui kaudses tähenduses, maikuust sai Aksi endale seltsiks Alli ja Vaila. Alli on raudjas, Vaila, ehk koduselt Vai-Vai kollane.Juhtus nii, et Aksi ja Alli mõlemad said Rallikuga õnnelikuks, kuidas see kõik teoks sai, on pikk lugu ja asjaosalisi, toetajaid ja kaasaaitajaid oli palju, siinkohal minu suurim tänu Aili ja Ere perele ja Liinale, kes mulle appi tulid.
Uut aastat ootan põnevusega, loodan, et Aksist saab tubli hobu-ema, väikesega suhtlemist sai ju Vai-Vaiga harjutada ning tädina oli ta tubli. Vai-Vaiga läheb meil hästi, oskame kolmel jalal seista, beebi-päitsed on juba väikseks jäänud.Oktoobris andsin kõigile ussirohtu ka, kuid väiksed kadeduseussid vaevavad Allit, Aksiga salajuttu enam ajada ei saa ning kui mind juures ei ole, siis see kolmevärviline seltskond saab kenasti hakkama.
Pilte mul ikka veel ei ole, kuigi pildistajaid ja muidu uudistajaid on palju olnud.

pühapäev, 12. detsember 2010

PSRP KOOLITUS Reedel, 17. detsember 2010.a. algus kell 15.00 (koht muutunud)

Reedel, 17. detsember 2010.a. algus kell 15.00
HEIFER HOBUSTE PROJEKTI (27-0324-01) PSRP KOOLITUS (aruandekoolitus)
NB! Oluline on vähemalt iga pere esindaja kohalolek.

Pärnumaal, Tori Rahvamaja sinises saalis

Koolituse kestus u. 5 tundi. Koolituse eesmärk on koos projekti perede ja toetajate-huvilistega läbi arutada 2010 aasta tegevus, koolitused ning plaanid projekti edasiseks tegevuseks, eesmärgiga tagada projekti jätkusuutlikkus ja projekti plaanijärgne areng. Käsitlemisele tulevad projekti põhimõtted ning nende täitmine projekti läbiviimisel nii perede kui projekti juhtide poolt. OLULINE ON KÕIKIDE PROJEKTIS OSALEVATE PEREDE (või nende esindajate) OSALUS.
Koolitust viib läbi Eesti Heifer projektide programmijuht Urve Loit

Registreerimine
:
projektijuht Ivi Särg tel. 53481622 või e-mail ivi.sarg@gmail.com hiljemalt neljapäeva, 16.dets lõunaks

Palun teatada ka oma mitteosalemisest koos põhjusega

kolmapäev, 8. detsember 2010

HÜVASTI KALLIS ALF......04.06.2004-08.12.2010

Nii nagu meie elus on rõõmud....nii tulevad ka meie ellu kurbuse hetked.....Natuke üle aasta tagasi leidsin siit blogist endale ja Taigale kauni ja suursuguse hingega sõbra,kes täna meid maha jättis.....See oli saatuse tahtel järg Alfi raskele haigusele.Kuna ma siit blogist ta leidsin,siis arvasin et pole kohatu talle siia viimane järelehüüe postitada...ALF on väärt seda,sest ta andis meile selle aastaga nii palju,et sõnadesse seda panna on raske.....Nüüd kui näen taevas vikerkaart,siis tean,et selle värvides on ALF.......