TAIGA seiklused uues kodus.

Meie TAIGA on olnud meie pere liige juba kaks kuud ja natuke peale.Selle aja sisse mahub üks v,ahva juhtumus.Ühel päikesepaistelisel päeval,kui Taiga oli olnud meie peres kaks nädalat,pääses ta kogemata oma karjakoplist välja.Kuna ta väga hästi tunnistab elektrikarjust,siis on meil täiesti tavaliste vene aegsete postidega madal karjus,Taiga aga ilmselt riivas sabaga linti ja isolaator hüppas koos lindiga posti otsast maha ning Taiga,juhust kasutades otsustas kõndima minna.Mina sain tema rännakust teada,kui ta oli kodust 3km. kaugusel.See aeg kui meie närviliselt Taiga kojutoomiseks valmistusime,nuias Taiga teeäärsel põllul vilja võtnud talunikelt paar peotäit kaera välja,lasi paar korda pai teha ja kõndis sõiduteedpidi edasi.Sõitsime talle järele.Kui auto peatasime,vaatas Taiga korraks üle õla tagasi ja läks ikka edasi.Peremees otsustas talle autoga ette sõita ja Taiga peatus.Vaatas peremeest sellise näoga"et tore et tulid" ja lasi endale ilusti oheliku külge panna.Hakkasime siis jalgsi mööda kruusast sõiduteed kodupoole sammuma.See loom ei ehmatanud mitte ühe traktori,auto ega kombaini peale ja uskuge neid vooris palju,sest igalpool käis viljavõtt.Kõndisime 3km. ja kui olime kodus karjamaal,jõudis mulle kohale kui väga mul mu hobusega vedanud on.Ma ei osanud hingeski teada kuidas ta käitub kui temast sõidavad lähedalt mööda suured masinad.Kui lähenes müra,vaatas Taiga oma suurte kaunite silmadega mulle vaid küsivalt otsa ja kuuldes sõnu "tubli tüdruk"kõndis kuulekalt edasi.Nii me kõrvuti kõndides ja üksteist usaldades koju jõudsime.Taiga on meie kodukandis kummutanud kõik müüdid,nagu oleks hobune midagi suurt ja koledat.Ta on aidanud kaasa sellele,et paar inimest on saanud üle hirmust hobuste ees ja paar peret kaaluvad hobuse soetamist.TA ON KÕIGE,KÕIGE...

TERE HEIFERlased!

Mina olen see "patukott"kes pole meie blogi jaoks veel väikest sõrmegi liigutanud,aga olen nüüd valmis meie blogi kirjutajate ridadesse asuma.Tegelikult oli minu "vaikimisel"mõjuv põhjus:meil polnud kodus internetiühendust.Need kes arvasid,et mõni lihtsalt ei viitsi kirjutada,eksisid ja võiksid mõelda sellele,et kuigi on 21.saj.,on veel palju peresid kellel puudub interneti püsiühendus ja paljud ei oska arvutiga ka veel ümber käia.
Meie projektihobu TAIGA on täie tervise ja mõistuse juures ja on oma uue kodu ja pere omaks võtnud.Aga meilgi tuleb ette seiklusi ja arusaamatusi ja neist juba järgmises kirjutises...

TERE "HEIFERlased"!

Mina olen see "muidusööja"kes pole meie blogi jaoks veel väikest sõrmegi liigutanud,aga olen nüüd valmis blogi kirjutajate ridadesse asuma.Minu "vaikimisel"oli ka mõjuv põhjus:meil puudus kodus interneti ühendus.Nüüd aga on meil internet ja lohutuseks neile kes arvasid,et ma laiskusest ja mugavusest ei kirjutanud ütlen,et nii see polnud.Meie projektihobu TAIGA on täie tervise ja mõistuse juures

Sügis

Sügis on ilus, nautige seda!

Siia siis nüüd pisut meeleolu pilte ja üks video..

Kuidas ma hobustega seenel käisin

Oli väike lõõgastumisplaan. Ja hobustega metsa minek on ju väga mõnus. Sadulat ma ei viitsinud panna- mees aitas kodus hobuse selga, seljakott veel minu selga, koer Kübar ja nooruke projektihobu Aida kampa ning võiski sõita.
Meil on siin muhedad võsavahelised rajad ja teed. Neid mööda jõudsime seenemetsa ja hobused, paistis, et nautisid täiega(haigutasid mõlemad suure suuga, hambad laiali). Seevastu minul oli kergelt üllatunud olek, nimelt nad pistsid mul enamuse kuuseriisikaid nahka! Vanem hobu, Helsing, veel oli tsipake viisakas, aga Aida pidi peaaegu meist kõigist üle kõndima, et aga seeni saaks.
Õnneks leidus ka võiseeni(neid nad ei soovinud) ja seljakott sai mul päris täis.
See täis seljakott tähendas aga seda, et ma ei saanud enam hobuse selga, pingutasin mis ma pingutasin. Mõningase nuputamise peale sättisin koti puuoksa külge kraavi äärde, kuid unustasin sealjuures, et Helsing kardab vett ja kraavi poole ei lähe, nii et kui olin hädaga selga saanud, pidin uuesti alla tulema ja koti hoopis hobuse kaela siduma kuniks ise uuesti "sadulasse" tõusen.
Kui kott lõpuks minu selga sai, olin ma kõige selle jandiga päris rahul sest taolisi asju iga päev ei juhtu ja nalja peab ju ka saama!!!

Jääb imestada, et Helsing nii rahulikult suhtus minu edasi-tagasi ronimistesse ja igasugu trikkidesse seenekotiga? Kusjuures kogu selle aja tiirutasid koer ja Aida meie ümber- nad ei ole veel teineteisega eriti harjunud ja kipuvad jagelema.

Muidu kulgeb meil kõik tavalisi radu pidi ja KAKS päeva ei ole sadanud...eriti.?

Niisiis ...

.. ilmad muudkui lähevad külmemaks.. näikse tulevad päris külm talv, hobused muutuvad järjest karvasemaks ja nooh pegends on kah päris korralik vähemalt Estril juba peal ja ega tegelt Andorragi temale eriti alla ei jää.

Nädala algusest saadik on hobused uues - ekstra nende jaoks külvatud ja ülesharitud - aias. Tormavad mööda karjamaad ringi ja mängivad sarapuupõõsastes letsu (tegelikult kaa).

Vahepeal siis sai Andorrale veel üks süst tehtud (nüüd peaks gripi vastu olema vaksineeritud) aga marutaudiga ei teagi kuidas saab.. ta on nooh okei olgem ausad.. ta on pisut üle pea kasvanud... või siiski mitte eriti.. lihsalt tegin paar viga, mis tegi kõik minu paari kuu treenimised ja harjutamised nulliks. Aga noh, mis varem halvasti see nüüd paremini ja uuesti.

Vahepeal võtsin Andorra isegi kord kordele.. aga selle jaoks on vist pisut liiga vara.. las õpib ennem korralikult usaldama siis vaatab, mis selle korde ja ülejäänud asjaga saab.
Estriga käin ikka jõudumööda ratsutamas, hetkel tänu oma laiskusele ilma sadula ja valjasteta (pesin sadula ja valjad talve alguseks puhtaks ja pole viitsinud neid veel ära õlitada ja kokku panna). Aga nii minule kui Estrile sobib see kenasti - nimetan seda usalduse harjutamiseks ;)

Järjest enam hakkan ma mõtlema sellele võimalusele, et vahest kõige parem oleks Andorra kevadel (suve alguses) paaritada hoopis Elkariga.. (Estri isaga). Kuna Elkaril on tähelepanuväärselt hea iseloom ja ta pärandab seda väga kenasti ka oma järglastele - rahumeelsust ja inimsõbralikust. Vahest Elkar Aku peale oleks veel eriti hea kombinatsioon?!

No aga eks seda näeb mis saab ja kuidas.

Tervitused metsast...

Kas ka Teil murrab sügis sisse? Meil küll. Ja ma ei pea siin sugugi silmas seda, et ilmad on nii-ja-naasugused. On nagu nad on, aga minul endal on nn. aasta-aegade-vaheldumine kuidagi eriliselt raske periood. Umbes nii nagu vanemad inimesed hakkavad rääkima: "...mu vasak puus lõhkus terve öö - ei lasnud magada - ´tea, kas läheb taas vihmale..." . Numbrid ei näita mul küll teab-mis iga, kuid kui hädasid üles lugema hakata, siis "läheb Issanda päike enne looja...", nagu köster "Kevades" olukorda hindas.

Aga mis seal ikka... Mu hea sõber üritab mulle ikka meelde tuletada sellistes olukordades, et "kõik läheb mööda...", kord jõuavad õhtasse nii head kui ka halvad päevad. Millegi pärast kipun ma ikka ära unustama seda lihtsat asja ja seda eriti nn. "halbadel päevadel". Nagu seda oli näiteks eilne - ärkasin juba hommikul valude ja väikese (aga sellegi poolest vastiku)palavikuga ning pea terve päev polnud must muuks asja, kui sain küll puud tuppa toodud ja ka veidi toas ringi totterdatud, kuid kõik need tööd, mis õues tegemist ootavad, jäidki ootama.

Seevastu täna suutsin mõne tunniga õues teha rohkem, kui mõne päevaga kokku. Korrastasin veidi küüniotsa tagust - sealt, kus hobused nüüd suurema varju alla saavad minna. Tuul oli ühe suure uks maha murdnud. See oli nii raske, et hädavaevu upitasin ta vähemalt seina najale, et vihm teda vastu maad ei leotaks, ja sättisin teise poole kinni. Laiendasin aeda.

"Nii vaikseks kõik on jäänud..." tahaks nagu teada, kuidas meil sügis kulgema hakkab. Ehs -ist pole ka midagi kuulda... Aga küllap on nad kõiksugu väljasõitudega nii ametis, et meieni pole veel jõutud. Loodan vaid, et kui selgub taas järgnev õppepäev, et satu see sellisele ajale, kui ma tulla ei saa. Sellest oleks väga kahju. Paraku on aga ka meil muid ettevõtmisi, mis nõuavad oma... ja teisiti ei saa...

Meil on ilm ilus. Jätkan uue aia rajamist (üks on nii paljaks söödud).
Ühes kohas kasvavad mõned noored kased - pean need traadiga ümber piirama - muidu tehakse 1/0 ära.
Vahelduseks üks mu lemmik-videodest... Miks? Aga muidugi - hobused&kantri...
http://www.youtube.com/watch?v=n5MDaN--uWw&NR=1