pühapäev, 26. detsember 2010

Aga muidu läheb meil siin hästi

Esimene ratsutamine mõisas
Elame oma igapäevast elukest. Teebal sai boks ka valmis, s.t. esiseinad ja värav ette. Nüüd panen ta halbade ilmade korral öösiti kinni. Muidu elab vaba elu. Tuleb ja läheb, millal tahab. Põhiliselt passib ta üleval mäe otsas uute bokside juures (mis ei ole ka veel päris valmis). Oleneb, mis suunast tuul puhub, siis vastavalt sellele valib ka seina, mille varjus olla.
Unistuse täitumine - näha akna taga oma hobust
Kurb lugu on ka meil rääkida... Nimelt sügise saabudes ja heina söötmisega ilmnes lugu, et Teebal on kopsuenfüseem ehk siis hakkab köhima, kui heina sööb. Midagi pole teha... kahjuks seda hagiust ei saa ravida, ainult leevendada. Ostsingi oma viimase raha eest Havensi Green Vet.i ehk enne tuntud ka Herbal müsli nimel all. Õnneks ei ole tal see eriti kaugele arenenud ning pool liitrit müslit igal õhtul kaerale lisaks tundus talle aitavat. Hiljuti oli telekas ka mingi saade, kus räägiti, et enfüseemikud peavad saama kaera, et oma haigusega toime tulla. Nii siis saabki Teeba hommikul pool liitrit kaera ja õhtul pool liitrit kaera koos müsliga ning sekka mõned porgandid. Kui ilmad on külmenesid -10 kraadini ja rohkem, siis suurendasin ka kaera kogust, et ta jaksaks külmaga võidelda. Ka tema köhimine on põhjus, miks ei pane ma teda öösiti boksi kinni, vaid lasen õues elada. Ja kui on selged ilmad, et lund ei saja, siis saab ka heinad õues alati. Ahjaa... sooja vett saab ka: hommikul 1 ämbritäis ja õhtul 2 ämbritäit (20l ämbrid). Sooja selle pärast, et see nii kiiresti ära ei külmuks tal boksis. Alles hiljuti nägin, kus hobune viidi kaevule jooma ja ta jõi ennast külma vett täis ning pärast värises üleni tükk aega. Võimalik, et ma hellitan oma hobuse ära, aga mis siis... on ju ta mul ainuke. Ja soe vesi talvel ei tee halba, eriti kui on nii külmad ilmad. Saabki sooja keresse.
Teeba sügismood 2010
Hiljuti sai müsli otsa ja kohe oli ka köhapoiss tagasi. Nii hullusti, et kui üks päkapikk käis mul ratsutamas siin, siis Teeba ainult köhis sadula all. Õnneks meenus mulle Üks toreda omanikuga pood Pärnus Härma keskuses (Ratsasport Dietz OÜ).  Üks telefonikõne ja paari päeva pärast oli SmartPostiga Märjamaal müslikott olemas. Seekord  St.Hippolyt´i toodang Struktur Energetikum. Soovisin küll saada sellist head asja nagu Mycolit, aga seda polnud. Nüüd olen 4 päeva andnud hommikul ja õhtul pool liitrit müslit kaerale juurde ja täna lumetöid tehes ei tulnud mitte ühtegi köhatust. Pool liitrit seda müslit kaalub 280g. ja soovitati anda pool kilo päevas.

Mis veel? Sügisel olin megahädas Teeba arusaamast sügismoest. Nimelt tema kaunistas ennast takjatega. Täiesti lootusetu juhtum. Katkud ükspäev ära ja hommikul tuleb ta sama targalt ja veel rohkemate takjatega, endal muhe nägu peas, et vaata kui kaunis ma olen.



Päkapikk Kata ratsutamas
Siis veel sain ka korra talle järele joosta, kuna ta otsustas plehku panna hoovist. Ilmselt ehmus millegi peale. Kappas saba seljas üle lagendike otsejoones. Panin autole hääled sisse ning põrutasin järele. Mitte küll üle lagendike, vaid ikka mööda teed. Kilomeeter eemal juba nägin teda minu poole traavimas. Õnneks oli vist tee peal traktor talle vastu tulnud ja see sundis teda suunda muutma. Jätsin auto seisma ja tundus, et väike loomake oli päris hirmunud ning õnnelik mind nähes (mina samuti hirmunud ja õnnelik teda nähes). Peotäis kaera ja valjad pähe ning kodutee võis alata ja laisk nagu ma olen, siis ei viitsinud ma jätta autot ka maha. Istusin autosse, lasin akna alla ja ratsmetest kinni hoides keerasin auto ringi ning hakkasin vaikselt sõitma. Teeba võttis seda asja nii loomulikult nagu oleks see igapäevane nähtus, et hobused jooksevad auto kõrval. Tagant tulevale autole oli küll imelik meid vaadata. Võtsin veidi tee äärde ja lasin auto mööda. Ka see polnud hobule probleem. Lõpuks õnnelikult kodus ja hobune turvaliselt aias.

Sellega siis olen võtnud "lühidalt" kokku meie koos veedetud kolm ja pool kuud. Ma olen õnnelik, et mul on nii vahva hobune. Temast on mulle ja mu lähedastele ainult rõõmu. Isegi linnainimestest mõisaomanikud käivad nautimas Teeba seltskonda. Ta on meile nii palju juba suutnud anda selle vähese ajaga... Ja me kõik ootame juba Teeba-beebit. Tundub, et kõtu on paisunud ja see pole mitte heinast ;)

1 kommentaar:

Gerda ütles ...

See on vist kindel elureegel....et kellelegi ei anta rohkem kui ta kanda suudab!Ju olete Teebaga kokku määratud,et üksteisest rõõmu tunda ja Teeba terviseprobleemiga hakkama saada...Minule see ju suht tuttav ja värske teema,mis teeb haiget,kuid on mind kogemuse võrra rikkamaks teinud..