... ja siin ta siis lõpuks ongi... minu OMA HOBU... Ma olen teda juba 20 aastat oodanud. Kui ma väike olin siis ma mangusin ikka ja jälle emalt, et palun osta mulle hobune, olgu või tibatilluke, aga peaasi et elus...
Väheke siis TEEBA suvistest käikudest. Virge täitis oma kohustuse projekti ees andes edasi mära TEEBA ning tema perele jäi Teeba järglane REMO. Edasi läks Teeba Urve täku Are juurde, et saaks ta kiiresti paaritatud. Sel ajal ei polnud veel teada, mis temast edasi saab ja kes ta omale saab. Kohanemine karjaga möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, v.a. see et Teeba ei teadnud, mis on elektrikarjus. Peagi sai talle selgeks, et teda ümbritseb hammustav aed ja sellega olid vaidlused aiaga lõppenud. Kari võttis ta hästi vastu. Loodame ka, et ta on nüüd tiine.  |
| Teeba oma suvesõprade ja silmarõõmuga |
Hobune paaritatud, siis tuli hakata talle uut kodu otsima. Nagu Te kõik teate oli ka vastav teade üleval. Kaalusin siis ka minagi, et võiksin kandideerida, kuna nüüd mul oleks võimalik omale hobune võtta - mõis ja maad ja amtlik luba Sulu hoiualal hobuseid karjatada olemas. Viimasel päeval saatsingi avalduse ja motivatsioonikirja ning hakkasin ootama vastust... kas ma osutun väljavalituks või mitte. Komisjoni kuulusid Urve ja Krista. Paar nädalat möödus ja ikka ei mingit märku nende poolt. Lõpuks tuli kaua oodatud kõne, mis teavitas mulle, et ma olen osutunud väljavalituks. Kummaline muidugi oli veel see, et mitte keegi teine ei soovinud seda imetoredat looma omale saada!?! Minu õnn, nende kaotus!
...Ja nüüd mul siis ongi päris oma elus tibatillukene hobune:) Transport sujus väga hästi. Mõisas treikust maha tulles pilgutas Teeba oma suuri silmi, et ahah, siin ma siin nüüd olen ja hakkas maast kohe mahlast rohtu sööma. Panin ta esialgu varju alla kinni. Paari tunni pärast käisime jalutasime aia läbi ning tutvusime küülikutega. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Silm säras vaid peas uudishimust. Enne pimeda tulekut sai ta veel ka omapäi koplis ringi jalutada. Ööseks panin ta varju alla uuesti kinni, kuniks ta ära harjub oma uue koduga.
Täna küsiti mu käest, et kas mul on närv sees ka, et hobune tuleb. Hakkasin mõtlema, et miks peaks olema???
Olen ju seda tööd teinud juba 15 aastat, just nimelt hobuseid kasvatanud, söötnud, hoolitsenud nende eest nii heas kui halvas. Olen töödanud aastate jooksul sadade hobustega. Miks peaks nüüd SELLE ÜHE hobuse tulek teistmoodi olema? Aga pean endale ausaks jääma ja tunnistama, et kummalisel kombel on küll tunne teistsugune. See hobu on ju MINU ja hea õnne korral elab ta paarkümmend aastat minuga. Mitte ei ole üks kümnetest hobustest, kes tuleb ja läheb millal iganes omanik heaks arvab. See väike hall hobune on minu oma ja mitte keegi ei saa teda minult ära võtta.
Tervitused Mõisa talust
Ivilt ja Teebalt
2 kommentaari:
Palju õnne nii Teebale kui ka selle toreda tüdruku uuele koostööpartnerile! Ootan pikisilmi, et millal hakkab hobuteraapia, selle suve lõpu niiske ja noksu külmemaks läinud ilm annab tunda ... aga no, esiteks peavad uued tutvuma uue olukorraga, nii et nautike elu ja otsike uued rajad meie Märjamaa ilusas (Natura)loodused!
Õnnitlused Taiga kodust!!!See on suur,aga positiivne üllatus.....aga hobuhinged saavadki õnnelikud olla vaid hobuinimestega koos,seega olete täiuslik kooslus!
Postita kommentaar