Päikesekillud

Selles sügiseses vihmaudus on juba mõni aeg päike rõõmsalt sillerdanud ja see lisab sädelust kõigele mida tehakse ja kõigile kes tegutsevad. Nagu näiteks meie Rasta Aida ja need kaks päikesekildu tema turjal :)
See pilt on tehtud eelmisel nädalavahetusel, kui meil käis külas Vermuti uus perenaine kaaskonnaga. Eks meil sai siis kogu loomapark üle vaadatud, aga põhirõhk oli ikkagi hobustel- hobused lihtsalt mõjuvad nagu magnet. Mäletan, kui keegi ütles, et hoolimata sellest, et tal nüüd kodus hobune on, jääb ta ikka vahtima kui maantee ääres mõnda hobust märkab ja tavaliselt kaasneb ka hüüatus "näe hobused!" Meil siin täpselt sama lugu.
Igatahes oli meil väga tore päev ja kõik lapsed said lausa mitu korda Aida seljas ratsutada. Ja kallistusi, patsutusi jagus kõigile hobustele.
Vermut on meil kõik oma mustad päitsed stiilipuhtalt ära kaotanud, nii et tuleb ikka need popid punased muretseda, siis ehk leiab lihtsamini üles. Ja saab ehk veidi rohkem hobusega tegeleda enne uuele perenaisele üle andmist.
Lisaks sellele on meile perre tekkinud juurde üks uus päikesekild- nimelt tore maakarja mullikas Maasi. Seoses sellega olen mina muutunud lehmatädiks, piimatädiks ja ma ei te kelleks veel...:P
Miks ma temast siin hobu-blogis räägin? Noh, Maasi on meil osaliselt projektibeebi, sest ostsime ta _Vermuti asemele. St. otsisime siin uut mära, keda projektile edasi anda,kuid hobumüügikuulutusi oli vähe ja nii sattusimegi enne hoopis mullikakuulutusele ja kuna see mõte oli juba pikka aega vaikselt jõudu kogunud, siis tegimegi selle tüki ära ja võtsime lehma majja.
Eksiis ootame järgmise aasta varsakest ja niikaua tunneme rõõmu oma uuest vissest:)
Maasiga on igavesti palju nalja saanud juba. Lambad ja hobused jooksevad ta eest sellise hooga, et lehekuhjad on hoobilt teises kohas. Kuigi Maasi on nii taltsas ja vagur ja sörgib mul sabas nagu kutsikas...praeguseks. Esimesel päeval ta selline ei olnud teps mitte. Kõigepealt pistis ta tervituseks mul osa seljasolnud vestist nahka, hea te suutsin telefoni kõrvaklapid päästa tema aplasse suhu sattumast ja siis pistis ta punuma sellise hooga, et mina seal nööri otsas eriti väärika perenaise mõõtu küll välja ei andnud :S
Õnneks lidus ta seekord kodu poole ja ootas meie saabumist ilusasti hoovis, peadpidi kartulikuhjas.
Toredat sügise jätku teile!