KETA

Tere! Olen Ly ja Heiferi pere uus liige. Olen see õnnelik ,kes saab raskeveo mära Ketale uut kodu pakkuda.Alustuseks pean aga kohe vabandama,et olen enda tutvustamisega ja kirja kirjutamisega kaua viivitanud, kuid midagi pole teha- lihtsalt olen selline"mitte kohe tegija tüüp".

Meile mehega tuli Heifer projektiga liitumine nagu välk selgest taevast. Ühel pühapäeval kuulsin Ketast-esmaspäeval saatsin taotluse -neljapäeval käidi meil külas ning teisel pühapäeval oligi hobuse preili juba meil..Seni polnud ma kunagi seda tõugu hobustega kokku puutunud ning kui proua Urve meie külastusel mainis,et see on "suur" loom, tekkis minus väike kahtluse uss,kas ma saan ikka temaga hakkama. Enne olid meie peres tori mära Santa,shetlandi poni Kõdi ja tema varss Teresa. Praegu on meie juures ka tori mära Vekkla,kes on tite ootel.

20.juuni saabuski Keta meile. Lastel oli ka elevust,kui palju. Jah -ta oli tõesti suur loom! Tänaseks oleme temaga juba 4 kuud koos veetnud ja võin öelda,et ta on ääretult vahva tegelane. Ta on meie pere kõige rahulikum liige:) Keta on samuti tite ootel ning veebruaris peaks poegima. Meil on veel mõni lihaveis ja 2 jaanalindu,kes on mehe lemmikud. Mees siiani hobustega eriti ei suhelnud,kuid nüüd on Ketast saanud tema sõbranne. Lisan siia ka ühe pildi ,kus Keta koos oma sõbranne Vekklaga jaanalinde vaatab.

Ly

Tere Heifer rahvas

...
Äsja alustas kodanikualgatuse korras tegevust uus infoportaal www.kylauudis.ee, kuhu ootame igasugust infot lähedalt ja kaugelt.

Hääd teile Haanimaalt!
Erkki Peetsalu
tel 501 8100
www.maailmad.ee

Tere Heifer pered ja teised juustu/sõira huvilised.

...
Rõuge vallas Võrumaal Kiidil toimus reedel Heifer programmiga liitunud perede suvelõpu kogunemine, mille raames korraldati praktiline juustu/sõira õppus ning kõneldi päevakajalistel teemadel.

Kitsekasvataja Ester Mängli Haanjast näitas, kuidas ta valmistab kodusel viisil kitsejuustu. Külas olid ka lätlased, kes tutvustasid sealseid koduõlle valmistamise kombeid. Heifer programmi raames on paljud pered üle Eesti hakanud taas tegelema oma taludes loomadega – nii lammaste, kitsede kui lehmadega.

Kuna Kiidil on järjekordne grupp vabatahtlikke Prantsusmaalt, Ukrainast, Lõuna-Koreast, Iirimaalt ja Iisraelist, tutvustati huvilistele ka vabatahtlike kaasamise võimalusi talutöödes. Kiidil on juba aastaid kartulit pandud ja võetud vabatahtlike abiga. Kogunemisel arutati, kuidas seda teha järgmisel aastal ühiselt. Õhtu lõpetuseks küpsetati maa sees kitse ja keerutati jalga.

www.kylauudis.ee
28 august 2010

.... nüüd jätkaks sealt kohast kus eelmine kord pooleli jäi. Nimelt nagu ma juba eelmine kord mainisin on mul alati probleeme tehnikaga, kui üritan siia kirjutada. Seoses sellega jäi ka eelmine kirjutis mustanditesse,kuna mu arvuti jooksis umbe, kuid nüüd on teda parandanud mitmed tehnikud ja mina ise ka ning jääb loota, et saan lõpuks oma kirjutisega ühelepoole.
Eelmine kord lõpetas arvuti mu jutu kohas, et meil on tallis ilus tasane eesti poiss nimega Villi. Peale selle käisime me ka paarituses kena eesti kuti Euro juures. Trantsport sujus üllatavalt hästi, kartsin küll Villi trellasse saamist, kuid kui jääda rahulikuks ja lasta loomadel kohaneda saab ikka hakkama, vaatamata sellele, et meie rendi trellal ei saanud vaheseina liigutada ja varsake pidi hirm koleda seina taha jääma oli ikkagi kõik super.Ning nüüd me siis ootame ja loodame........:)
Nii see oli ametlik pool, kuid mis edasi. Hopsid on toredad ja toimekad. Villil on kätte jõudnud mingi uus etapp, kus emps teda üldse ei huvita. Tunduvalt huvitavam on kolada mööda nurgataguseid ja puu hunnikuid ja seega on kopli ning boksi vahel opereerimine täielik ooper, kuna otse teed boksi meie suksudel ei ole.
Muidugi mingi hetkel oli mul tõsine mure, sest tahes tahtmata tekkis mul tunne, et Villil on viis jalga, neli kepsutamiseks ja viies nähtamatu virutamiseks. On teine alles kergejalgne, kui miski ei meeldi kohe tagumik sinu suunas ja takka üles. Vahepeal olin üpriski roosa-lilla-kreemikas, sest ei saanud isegi mitte mamma juurde minna, nii et kutt poleks kolki teinud.Uurisin ühest ja teisest kohas, mida teha ja kuidas käituda. Muidugi imestan ise ka kui mõtlematu ja hulljulge võib üks algaja olla,nimelt soovitati mul Villit saba karvadest sikutada ja tagumik maadligi suruda kui tagumik jälle kerkima hakkab. No kui sikutada, siis sikutada, mõistus ütles küll, et asi on ohtlik ja vaatepilt võis olla rohkem kui koomiline, kuid tundub,et asi toimis, sest peale seda sabast tirimise värki pole ta mind rohkem löönud.
Muidugi peale seda omandas ta uued oskused. Nimelt igal võimalikul ja ilmvõimatul moel üritas naksata. Ühel hommikul, kui ma olin suksud boksi vilu varju lasknud ja tahtsin Aktiva kopast ammutada näpuotsaga kaera -ootas ta nagu hetke ja mõtles "oi mis ümar õunake" ja lõi mulle hambad tagumisse otsa kinni. Uskuge või mitte ma ei osanud midagi ette võtta olin nii õnnetu ja nördinud, et mu peast käis läbi isegi mõte ta lihtsalt targematele tahtjatele ära kinkida.
Kuid siis tõid mu lapsekesed mind jälle maapeale, kes kukkusid kõva häälega protesteerima ja meenutasd mulle, et oli ju ka mammal selline komme, ning oma nappide oskustega saime sellest lahti ning nii me otsustasime, et proovime veel...
Muideks tänaseks on juba olukord paranenud, kutt on kutt oma heade ja halbade kommetega.
Ja muidugi suured tänud värkija neiule, kes võttis aega, et mind jälle sammuke edasi aidata,ning andis nii mõnegi nipi kuidas ulakusi kontrolli alla hoida.
Teate ei tahaks läilaks muutuda kuid on inimesi, kes kohe kiirgavad positiivset energijat ja neil on seda positiivsust ka teistele jagada.Ning vahest kui tekkib tunne,et kohe kuidagi ei oska on seda väga vaja....;)

Väike värkimiskoolitus

Aida pere on nüüd värske värkimis- ja sadulapassimiskoolituse mõju all:)

Emotsioonid on tohutult positiivsed!

Kuigi hobused vist teadsid ette,et nende peal hakatakse kätt harjutama sest nad kablutasid enne mitu koplit läbi kui lasid päitsed pähe panna, läks kõik siiski superhästi...

Igatahes kui Katrin oli oma sepamundri selga saanud, olid ka hobsid rivis ja tegus toimetamine Helsingi kapjade kallal läks lahti.

Kõige rohkem heameel on selle üle, et pereisa sai värkimise koha pealt käe valgeks(või käe kangeks :P kuidas võtta) ja kui kõvasti harjutada, võib isegi asjast asja saada. Annan au neile õblukestele tüdrukutele, kes sellise ameti peale on asunud. Kuulates Katrini osavaid seletusi ja nähes algaja ponnistusi meie jonnakavõitu Helsingi juures saime esimest korda õiget aimu kui raske see värkimine tegelikult on. Siiani oleme lihtsalt hobust hoidnud kui tüdrukud Katrin, Ivi värgivad.

Aida lasi enda papud rahulikumalt korda teha ning perenaise soovil sadulapassimise etteaste tegi ka stoilises rahus ära hoolimata sellest, et selga passiti talle rasket ja suurt sadulat, mis tegelikult Helsingi varustuse hulka kuulub.

Taaskord andis Katrin osava ja kiire ülevaate, miks see sadul Aidale ei sobi.

Ja pärast saime sama kiire ja osava ülevaate sellest,et sadul on peaaegu nagu valatud Helsingi selga.

Panen siia ka mõned pildid muhedatest suksudest peale värkimist.

Minu jaoks tasus see higistamine täna igal juhul ära.

Ja paistab, et ülejäänud osapooled on samuti rahul.

Heifer projekt otsib uut hipoteraapilise tegevussuunaga peret hobusele TEEBA

...
Ootame projektis osalema peret, kellel ei ole kodus hobust/hobuseid ja kes:

 aktsepteerib Heifer International heategevuslike projektide läbiviimise nõudeid ja põhimõtteid (vaata täpsemalt http://www.heifer.ee/ )
 omab võimalusi hobuste pidamiseks, st. tagatud peab olema hobustele nõuetekohane söötmine, pidamistingimused ja igapäevane hooldamine
 osaleb aktiivselt projekti poolt läbiviidavatel koolitustel
 on valmis aktiivseks ja positiivseks koostööks projektis osalejatega ning teiste hobusekasvatajatega
 on valmis jagama oma kogemusi ja teadmisi projekti teiste liikmetega
 väärtustab elukeskkonda maapiirkonnas
 omab teadmisi ja eelnevaid kogemusi tööks hobustega ning hipoteraapilist ravi vajavate inimestega
 on huvitatud hipoteraapilise tegevuse arendamisest ning on valmis seda teenust pakkuma ka väljaspoole oma peret teistele abivajajatele.

Kandideerimiseks palume esitada projekti sooviavaldus ning motivatsioonikiri programmijuhi e-mailile urve.loit@gmail.com hiljemalt 25. augustiks 2010.a.

Motivatsioonikirjas palume välja tuua täpsemalt oma senine ja edaspidine planeeritud hipoteraapiline tegevus, ülevaade oma kogemustest töös hobustega (nende väljaõppega), ning võimalused hobuste pidamiseks. Kindlasti soovime teada saada pikemaajalistest plaanidest, kuidas ja millises suunas soovite edaspidi hipoteraapilist tegevust arendama hakata ning milline oleks Heifer projekti ja projektihobuse TEEBA osa teie tegevuses.

Urve Loit,
Heifer programmijuht, esindaja Eestis
tel 51 48 705
urve.loit@gmail.com
...

Terekest ka üle pika aja..

Pole ammu saand kirjata, tööd palju nagu meil köigil,kuid pole hullu.Meist siis niipalju,et Valgus on juba kasvanud omajagu, teeb vahel oma varsa koerusi ja on niisama jonnakas,kuid kuna tal on komme kogu aeg plehku panna,kui koplist talli läheme,siis nüüd käime me käekõrval.Möni vöib teist arvata,et rikun varsa lapsepölve,kuid minu jaoks on ohutus tähtsam, kuna ta on meil lihtsalt nati isepäine ja emalt soovib ainult oma tisse mida lutsida.Muidu nagu polekski seda emmet eriti vaja.Tal on rohkem selline pöhimöte,et kass kes kõndis omapäi.

Agendaga olen alustanud vaikselt treeninguid,mida Valgusel meeldib kohe kindlasti segada ja ta on peris solvunud,kui ei saa oma tahtmist.Tal on tekkinud kaks nippi ,kuidas emmet söitmise aeg segada,esiteks proovib emmele tagant selga joosta ja kui see ei önnestu siis lihtsalt seisab ette ja kui see ka ei önnestu, siis on lihtsalt solvunud poiss ja jookseb omaette.Nii et trenni saavad löpuks mölemad.

Homme on meil ka selline päev,kus proovime Agenda ja Valguse transportida täku Hopaki juurde,kuid eks näis ,kuidas see meil önnestub.Eks ma püüan teada anda ka teile,kuidas meil läks.

Edu ja head kuumatalumist ka teile köigile.