TEREKEST ÜLE VÄGA PIKA AJA...

Aeg on läinud väga kiirelt, kuid lubasin kirjutada siis, kui mul on häid uudiseid.Alustan looga algusest, et asjale pihta saaks.

Aasta alguses, kuskil aprillis sain ma teada, et meie tüdruk Agenda ei olegi tiine, seega meil see aasta varssa pole.Vötsin kähku ühendust Kald Hillariga, kes mulle köige lähemal ja kel on TA täkk Hamadeus ning viisime ta paaritusse nädalaks.köik läks kenasti ja ootasime kontrollaega, kuid oh öudust tüdruk hakkas hoopis varem, kui ette nähtud uuesti indlema ja läks teisele ringile.Siis küll köik nii hästi ei läinud, kuid paaritatud ta sai ja tundus, et nüüd on siis tiine.Kutsusin ka igaks juhuks augusti algul günekoloogi Urlika ja selgus tösiasi, et mu tüdruk pole ikkagi tiine ja indleb jumala ilusti, mida ta muidugi väliselt välja ei näidanud.Asja konks oli ka see, et Urlika vaatas ja ütles, et täna vöi homme saad paaritada, et kui hiljemaks jääb, et siis on hilja, kuna praegu köige öigem aeg.Helistasin kähku Hillarile kuid tema sai tulla alles järgmisel päeval ja ma väga lootsin, et hiljaks ei jääks.Agenda läks röömsalt treilerisse öhtul ja nad paaritasid ka teda samal öhtul ning sellest järgneval päeval ta täkku ligi ei lasknudki. See tähendas, et Urlika prognoos oli kindel.See tähendas, et teda sai ainult paaritada 11-nda augusti öhtul.UUt ultraheli kontrolli pidime me ootama kaua, kuna Urlikal oli ka muid ülessandeid teiste inimeste ees.Nii et uue kontrolli saime teha nüüd eelmisel kolmapäeval ja löpuks tuli see kaua oodatud vastus, et meie tüdruk on TIINE .See on nüüd ultraheliga kindlaks tehtud ja meie uus kodanik peaks sündima 11-ndal juulil järgmine aasta.

Üks uudis on veel. Meil oli nädalavahetusel Paunvere laat ja meie Agenda käis ka laadal.Köik oli väga tore ja hea, Agenda oli rahulik ja söidutas ilusti lapsi, kuni tuli meie kuri söber helikopter. kes hirmutas hobuseid ikke korralikult ja Agenda oli minu ümber nagu vurrkann, kuna nad ei saanud aru, mis mürin see taevas on. sai tehtud läbirääkimisi helikopterijuhiga, kes nöustus körgemalt ja kaugemalt söitma ning inimesed olid nöus ootama, kuni hobused rahunevad.Tunnikese aja pärast Agenda rahunes ja harjus selle mürinaga, et sai jälle lapsi söidutada, muidugi oli igaks juhuks ees juhtimas meie meespere, et oleks kindlam.Löpuks hakkas muidugi vihma sadama, kuid me olime önnelikud, et meie Agenda oli oma esimesel laadal edukalt hakkama saanud.

Vat sellised on siis meie suured uudised ja nüüd jääme ootama oma perekülastust.

Edu ja tervisi ka teistele peredele.

tervitades Jõepõhja pere.

minu õde Agendaga.

Tervitused Kargojalt...

Igapäevaelu toob meile palju võimalusi otsuseid langetada:

1. kas ma ärkan homme kl 7 või 10 min hiljem
2. kas ma pesen hambaid enne või pärast ... misiganes toimingut
3. kas.... jne jne

Need on pisiasjad, kuid tuleb ette ka tähtsamaid asju, mille üle peame kaaluma, kuidas nüüd siis edasi...
Ma pidin lõpuks otsustama - loobuda hobupidamisest. Põhjusi on mitmeid, ei hakka siin avalikult kõigist üksipulki lahti kirjutama - kui siis mõnest... Siinkohal meenub mu mesinduse õppejõu mõtisklus selle üle, kellest saavad "suured" mesinikud - ehk kes suudavad midagi märkimisväärset ära teha, mitte toimetada hobikorras? Vastus - need, keda toetab pere. Nii lihtne see ongi. Üksi võib palju jõuda, kuid alati millegi arvelt. Lõpuks on see meie endi tervis, mille arvelt me ikka ja jälle näpistame. Meile kõigile on antud 24h/ööpäevas - ei rohkem ega vähem - minul hakkas nappima seda :D - mis teha - aega võttis, et tõeliselt kohale jõuaks arusaam - ma pean just selle aja ja selle jõuvaruga hakkama saama, mis mul on.
Meeletult kahju ja kurb on muidugi. Aga ma hoolin ka oma hobustest ja ennem olen valmis neist loobuma, kui põdema, et mind ei jätku nende tarvis piisavalt. Kui kiiresti see protsess kulgema hakkab, ei tea, kuid alustan Apsu ja Asso müümisega ja kui olen oma kohustused projekti ees täitnud, siis hakkan ka Randale uut kodu otsima. Randa peaks praegu ka tiine olema :)
Jõudu ja kõike seda, mida vajate, et oma igapäeva tegemistega hakkama saada. Hoidke perekonniti üksteist ja toetage ka siin - nii nagu osad sellega kindlasti päris kenasti juba praegugi hakkama saavad. Raskusi on meil niigi kõigil - säästkem siis endid-, mõttekaaslasi- ja ka neid, kelle nägemus asjadest ei ühti meie omaga. Küllap on asi selles, et läheneme asjadele eri külgedelt ;)
Rõõmu Teie tegemistesse!
Evelyna

Oma kogemustest õpid tohutult

Tundub, et keegi meie kompromiteerivast üleskutsest innusust ei saanud ja siia blogisse ei ole tulnud ühtki postitust, siis teen heas usus uuesti otsa lahti.
Niisiis ma mõtlesin, et kirjutan siia ühe loo, milles on palju valu, pettumust, pahameelt ja süütunnet, kuid kindlasti kõige rohkem kulda väärt kogemusi ja mis on ka mõnes mõttes õpetlik, vähemalt mulle õpetas see lugu palju.
Ma ei tea, vähemalt olen ma korra siin blogis kirjutanud, et meil peatub aastase lepinguga vanahärra Rallik. Igal juhul on kutt super hobune.Võrratult sõbralik ja rahulik seni kuni ei pea oma naistekarja majandama. Naistekarjas lööb vahel ka täku iseloom välja , kuid see on täiesti andeks antav.
Niisiis läbirääkimiste tulemusel otsustati 06.08 kutile kaks pruuti tuua. Kõik läks hästi, märad indlesid, kutt oli hoos. Otsuatasime enne tüdrukute koju saamist ära oodata järgmise prognoositava inna, juhuks kui neiud kohe käima peale ei saanud.
Ja siis see juhtus. Ühel ilusal hommikul tegin oma tavapärast hopside ringi, kellele leiba, kellele õuna, kellele suhkrupeeti- kummaline kõikidel hobustel on oma eelistus maiustuste seast. Ja siis jäi mulle silma midagi häirivat, tõesõna mina ei käi küll iga päev hobuste sabaalust piilumas,kuid see tõmbas tähelepanu. Ühe pruudi sabaalune oli leemendav ja korpas, lähemalt uurides selgus, et hopsil on kahel pool häbeme pilu sügavad põletikulised haavad ja kogu sabaalune kuni jalgevaheni oli villiliselt korpas.
Haarasin kohe telefoni, sai läbi helistatud kõik tuntud ja vähemtuntud arstid ja deagnoosegi tuli erinevaid- märg ekseem, raju seks, hobuste mingi tripperi laadne haigu, igal juhul nakkav ja tõenäoliselt on täkk selle juba kõikidele märadele laiali kandnud.
Nägin õudus unenägusid kuidas kõik märad leemendava sabaalusega ringi kalpsavad ja mina neid voolikuga taga ajan, sest eranditult kõik kellega vestlesin käskisid pesta voolava veega. Usutasin küll kõvasti, sest voolikust vett saba alla lasta tundus suhteliselt nõme, kui mitte enesetapjalik mõte.....
Eriti kurb oli kogu loo juures asjaolu, et palusin ka kahel tublil veterinaaril tulla Reilit üle vaatama, et saada kindel deagnoos, sest deagnoosida ähmis algaja hobuskasvataja jutu järgi tundub minu jaoks suht võimatu.
Paraku juhtus aga nii, et arstid, kes lubasid karja üle vaatama tulla meile ei jõudnud. Lubati tagasi helistada, et täpne asukoht teada saada ja siis kohe tulla, kuid antud telefoni kõnet ootan siiani. Võib olla oli asi viletsas telefonilevis või hajameelsuse, kuid jäägem ausaks, kui juhtub et tuleb midagi vahele on alati võimalik ära öelda mitte orbiidilt kaduda.
Eitav vastus on ka vastus ja kui ma saan hiljem teada, et arstil oli valida kas surnud hobuse või meie hobuse vahel, siis kurb on tõdeda, et veterinaaril on prioriteedid paigas ja valiti surnud hobune.
Peaks siin kohal mainima, et on veistega ka igasuguseid jamasid juhtunud ja nii tuligi ise ravi määrata, haav on haav ja nii me oma teadmistega tohterdama hakkasime.
Siinkohal tahaks tänada peret kes meie katsumustele kaasa elas ja päris mitu korda käis abis, kuna ilma tugeva fikseerimiseta on sellise haava pesemine suhteliselt probleemne prosess.
OH-oo, sellega saime hakkama, kui mõni päev enne kojusõitu otsustas Reili mind uuesti proovile panna. nimelt jällegi hommikusel hopside ringil häiris miski silma. Reili oli kuidagi lontis, tahtis kogu aeg pikali heita, togis jalaga vastu kõhtu ja oli kuidagi häiritud. Natuke jälgimist jõudsin arusamisele, et Reilil on tiirud. Peale väikest vaagimist otsustasn teda mitte kordele panna vaid võtsin sealt samast paju madjaka ja ajasin kogu karja jooksma. Pilt võis olla väga kentsakas, vihm kallas ku oavarrest ja üks kuri tädi ajas pika ridvaga loomi taga. Nii me jooksime peaaegu kolm tundi kuni Reili oma seedimise lahti sai........., nii et valuvaigisti jäi külmkapi oma aega ootama.
Pean tunnistama, et edasi hakkasin ootama päeva millal neiud koju lähevad, ühelt poolt oli kahju, sest pruudid olid omaks saanud ka mulle, teisalt oli hea meel, sest Aktiva ei ole mulle terve selle ajaga nii palju muret tekitanud kui need neiud kuu ajaga. Samas hakkas tekkima ka paanika, sest üks pruutidest ei olnud kohanenud nii nagu lootsime ei leppinud teised märad temaga ja tema minuga, kuid kuidagi tuli ta kätte saada. Kaalusime kõiki võimalusi kaasa arvatud uinutamist, kuid kui istuda koplis ja jälgida loomade käitumist tulevad lahendid iseenesest, niisiis saime meiegi märad kätte, trellasse ning kodu poole teele. Suureks abiks olid meile seejuuresosad meie projekti pered-Tänud teile:).
Selline meie tagasihoidlik lugu on, kahjuks ei saa siia asjakohaseid pilte panna,sest fotoka juhe rändab mööda sugulasi ringi, kuid selle kätte saan lisan ka pildid:):)

Servus tüübid!!!!!!!!!!!!!
Tahame teile teada anda, mis meiega täna juhtus, seda küll seetõttu, et meie blogi kipub väga jamaks jääma. Kuna keegi ei taha siia sõnagi paotada oma tegevustest, siis meiesugused mõtlematud tüübid võime seda ikkagi teha.
No siinkohal peaks mainima,et need meie olema mina, Kristi, Suivi ja neiu, kes tuli ühelt poolt kiviga ja jõudis ka Viljandisse õigeks ajaks kohale.
Promosime Kristiga meie projekti ja nüüd neiu kiviga kaalub ka Heifer projektiga tutvumist.
Niisiis oleme Viljandis, kus on toimumas mahe koolitus ja meil õnnestus lähedalt näha Rootsi mahedat meest. Täiesti uskumatu kuhu on Rootslased oma mahepõllundusega jõudnud. HALLOO EESTLASED tehke midagi!!!!!!!!!!!!
Peaksin mainima, et Kristile meeldis väga, kuidas hobusega küüslaauku tõrjutakse, või oli see hoopis vastupidi, et kuidas küüslaauguga hobust tõrjutakse, või kes seda nüüd täpselt teab kuidas see oli, kuid samuti tekkis mei probleem selle kiviga neiu üle, et mis me selle kiviga teeme, kas purustame, matame valekülvi peenrasse või veame ära. Samuti pidi saama kive tõrjuda batcillius thuringiensisiga, vähemalt nii meile see Rootsi härra rääkis, kui me nüüd tast õieti aru saime.
Parim tõde, mis me täna siit koolituselt saime oli see, et tee õigeid asju õigel ajal, siis tuleb tulu ja saad edukaks. Kui nüüd tarku mehi kuulata siis see on vist lause, mis tuleks oma parima sõbra otsaette kirjutama, kui sa selle peaksid unetama.
Tore, et te meiega koos rõõmustate meie edusammude üle ja kuna meile näidatakse homme veel toredat mahedat meest siis jätkame homme.....

Seniks päikest ja kõike muud, eriti aga vihma ja kuud.:)


Kristi ja Aili