Arutlesin päris pikka aega selle üle,kas kirjutada oma emotsioonidest blogisse või ei! Ja nagu
näete võitis see osa minust, mis ütles:kirjuta!!! Minu kirjutamistuhinat varjutas ÜHE nõmeda kommentaatori kirjutis,kus Ta arvustas kellegi P...,teadmata vist isegi kelle omasid. (Ja võibolla oli ta leheküljega eksinud!!!) Ja veel oli pidurdavaks teguriks meie projektisisese juhi Liina eile hommikune telefonikõne! Ta püüdis minusse süstida eelarvamusi ja paranoiasid, mis puudutavad HOBUST!? Mul oli tunne, et mulle on valatud kaela pangetäis vett!? Kogu jant sai alguse sellest, et kellegil on "suur suu" ja minul ning Torhalla~Maarjal oli plaanis minna Taigaga HALLISTE VALLA PÄEVADELE LAPSI SÕIDUTAMA!!! TEATE MIS!? Me käisime seal üritusel!!! Minul, Torhallal ja Taigal oli täna kuue tunnine tööpäev!!! Me sõidutasime üle kolmekümne lapse, lisaks sellele tegi Torhalla paljudele kordepeal ratsutamise algtreeningut. Taiga päev oli sisustatud kõigi võõraste asjadega:hääled valjuhääldist, muusika vabaõhulaval, kontsert kirikus, 12 km. võõrast teed ratsa, 2 km. sõiduteed liiklusega ja lisaks kõigele mingi 4a. mära kõrval platsil esimest korda lapsi sõidutamas! JA TAIGA TÕI NAGU ALATI KASTANID TULEST VÄLJA!!! Olen nagu "kõrvust tõstetud" kuna ei pidanud jällegi Taiga pärast häbi tundma! Ja enne, kui jõuate mõelda: MIDA TA KIITLEB!, ütlen Teile siirast südamest: USALDAGE ENNAST JA OMA HOBUST!!! Kui Teis käib läbi "SEE KRÕKS, ET MU HOBUNE SUUDAB", siis TA SUUDABKI!!! Meil kõigil on vaja kedagi kes meisse usub ja meist hoolib, nii ka HOBUSTEL! Ka minule vaatasid täna võõras keskkonnas otsa mu kalli hobuse hirmunud silmad, aga nähes minu järjekindlust kadus neist hirm, mis asendus uudishimuga! Ja enne kui kadestate, mõelge! Avalikustan täna esmakordselt mõned seigad enda ja Taiga loost: eelmisel sügisel oli mu laudas hobune, kes hammustas ja lõi tagajalgadega. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ta ignoreeris mind ja ei täitnud ühtki mu soovi. Püüdsin nädala, kaks ja ikka ei midagi. Ühel õhtul, olles endast väljas ja meeleheitel, läksin ja istusin Taiga boksi maha, nutsin sellepärast peatäie, et hakkama ei saa ning mõtlesin: kui sa mind nagunii ignoreerid, siis astu must üle, mul ükskõik!Taiga jõllitas mind nagu kolli, ja järgmisest päevast otsustas korralikuks hakata! Ma ei taha öelda, et Te nüüd nutma peaks hakkama! Tahan öelda: püüdke oma emotsioone ka hobustele näidata, isegi kui see tundub kummaline ja raske, AGA samas ÄRGE UNUSTAGE: NAD ON HOBUSED!!! Tänan kõiki, kes mind toetasid ja ka neid kes meie pärast kartsid. Meie peres on usaldus inimese ja HOBUSE vahel, ning SOOVIN, ET SEE TUNNE OLEKS KA TEILE EDASIVIIVAKS JÕUKS!!!
2 kommentaari:
Just nii peabki,Gerda.Ka minu meelest on see tee ainuõige....see sisemuslik,mingil sügavamal tasandil toimiv suhtlus hobuse kui isiksuse ja sõbraga.Koostöö hingetasandil.See on ainus reaalne võimalus end oma hobusele mõistetavaks teha ja ka teda mõista.Kõik väline on lisana nagunii kaasas.Samas unustamata,et me siiski oleme erinevad liigid...ega saa loota ,veel vähem nõuda,hobuselt inimesele iseloomulikku käitumist.
Oled väga tubli.
See,millisele teelõigule oma arengus olete jõudnud,räägib iseenda eest!;) Taiga on õnnelik hobu!:))
Tubli Gerda- palun vabandust, minul oli nii suur suu. Enam ma ei räägi ühestki hobusest peale meie hobu:):)
Postita kommentaar