reede, 31. juuli 2009

Meil siin täitsa muhe olemine:)

Tere kõigile! Nii neile, kes homme Viljandimaale sõidavad, kui neile kes sinna ei lähe.Nagu ma aru saan tuleb meil seal tähtis kohtumine, kus arutusel igasugused huvitavad teemad.
Terve pikk töönädal on läbi ja ma istun siin rampväsinuna arvuti ees. Tuleb tunnistada, et polegi ammu blogi s käinud- ükspäev õnnestus korraks Ailit kommenteerima lipsata, aga siis kadus internet ära... :)
Tegelikult ei ole ma projektiasjadesse mõnda aega teadlikult süvenenud. Nimelt hakkas mul järg käest kaduma- Et mis siis lõpuks tähtis on ja mis mitte. See herilasepesa, mis projektis sees ja selle ümber sumisema lõi, jättis mulje, meil tuleb mingis pingereas olla. Kes on tubli, kes tublim ja kes kõige tubbllliiiim! Kui nüüd paar nädalat oma lihtsat elu olen elanud, tunnen oma Aidast suuremat rõõmu ja jõuan lastega tegeleda ning marjametsas käia- ühesõnaga olen koos toredama iseendaga.:)
Ja meil on Aidaga tõesti lahe koos olla olnud. Ta käib mul rakmetes ohjade ees ja kuulab ilusasti käsklusi. Praegu oleme me järjega sealmaal, et teeme kaheksaid. See on selline suunamuutmiseharjutus(tuleb enne selgeks saada, kui mingi raskema asja loha järgi paned) Sirgelt mööda teed ta käib juba päris hästi. Vahepeal "ujub " veidi ühest teeäärest teise, aga oluliselt vähem kui harjutamise alguses. Aida on tubli ka selles suhtes, et ta teeb kõiki harjutusi ainult päitsetega-see loomaarst, kes pidi tema susihambaid tõmbama tulema, ei ole siiani mahti saanud ja niisiis ei julge ma suulisi ja valjaid panna-äkki läheb hobu peruks ära. Korderinge teeb Aida muidugi imehästi. Me oleme paar korda sadulaga ja ilma kordel traavigi teinud-ratsanik seljas, aga kahjuks pidime oma laenuks olnud sadula lahkele laenajale tagastama
Seeeest juhtus üks teine tore lugu- tõsine joppamine, võiks öelda! Nimelt õnnestus mul pange mustikate vastu ühe külapere käest vahetada üks päevinäinud, aga töökorras hobu-looreha... sel aastal me rakendasime selle ette minu väikese Golfi(kõvasti nalja ja naeruteraapiat) , aga järgmine aasta...;) ma loodan oma Aida peale.
Ühesõnaga, õhtuti, kui Aidaga trenni lõpetame, läheme metsõunapuu alla preemiaks õunu sööma ja nüüd on seal lisaks ka looreha, mis aegajalt lõbusalt koliseb(minu soovil, havi käsul), Et Aida võiks sellega harjuda ning Aida suhtub sellese tõesti stoilise rahuga-krõmpsutab aga õunu ja ei tee kolinast väljagi. Mida ei saa öelda vana Aagi kohta,kes eemal korskab ja jalgu loobib. Aga ta ei raatsi ka kaugemale minna, kuna Aida on ju rahulikult paigal:) Hobused, nagu koerad ja muud loomad mõjutavad üksteise käitumist...ma ei imestaks kui ühel heal päeval Aagi Aida järgi veest(mida ullult pelgab) läbi kõnnib:)
Nonii, nüüd ma ei ole neam niiiii rampväsinud, lähen lastega nenda onni vaatama ja juu leidub mõndagi huvitavat veel...
Tsau

2 kommentaari:

Aili ütles ...

Sinu positiivsus on väga nakkav, ühinen sinu ja Urve arvmisega, et see projekt ei ole ära tegemise koht. Tundke rõõmu sellest, et olete endale nii oivalised loomad saanud ja ärge laske pead norgu:)

Evelyna ütles ...

...hea näide, kuidas harjutada hobust ootamatustega... (nagu see looreha kolin... :)) Sarnaseid asju tasub veelgi leiutada - olgu siis selleks midagi meie juures (kübar, vihmavari, suured prillid :) lehvivad seelikud... ) või helid (kilekotid, saed, sõidukid...)