Ei teagi millest siis alustada, kas oma rõõmsatest või vähem rõõmsatest läbi elamistest. Olin nii õnnelik , kui meie maja kaks väiksemat neiut Aktivaga korderingil ratsutasid , see oli suur edusamm mulle kui närvilisele lapsevanemale ja lastele, kes peavad oskamatu vanema käe all ratsutama õppima. Siiani oli Aktiva küll lapsi sõidutnud, kuid ainult käekõrval ja eks me kõik olime närvis, et kuidas see sõit meil küll välja tuleb ja mitu konti keegi murrab. Õnneks, kergenduseks ja Aktiva kiituseks mitte üks kont ei murdunud ja kui esimene ratsatund läbi oli jäi hinge suur ootusärevus- Kuidas ta homme käitub? Kuid see sõitki õnnelikult selja taga ja mõnigi õhtu veel sõitmas käidud, millest osa paremini ja osa halvemini välja tulnud,kuid me harjutame. Meil siin küll nutetud kukkumiste üle ja rõõmustatud, kui jälle hing julgust täis et sõbrale selga ronida, kuid nii hea on näha, et päev päevalt ja samm sammult on lapsed julgemad, et hobusega toimetada.
Kuid jah ega meil kõik nii roosiline ei olegi. Nimelt sai meie suksu viga seal kus peaks tal kõige turvalisem olema- oma boksis. Üllatus üllatus kuid maamesilased olid leidnud endale meeldiva koha ja teinud pesa Aktiva boksi ukse sees, millest minul ei olnud õrna aimugi. Ja ühel hommikupoolikul kui olin suksu sisse toomisega veidi hiljaks jäänud ( nimelt meie sõber on keskpäeval boksis kuna igasugused sutikad ja palavus teevad koplis elu kibedaks ja ise ta ulu alla ei saa vabalt minna), tulime suure jooksuga parmude eest peitu ja lükkasin suure hooga lattri ukse vallale, kuid kui talle veeäbrit hakkasin ette panema nägin suure õudusega, et oma paarkümmend mesilast siblivad suksu ümber. Lasin küll sõbra kohe välja, kuid hing jäi kripeldama, sest ei olnud ju kindel kas ta sai nõelata või mitte. Päeva peale nagu midagi erilist hullu ei olnud, kuid õhtul kui tüdrukutega ratsutama tahtsime minna oli hobune minu jaoks märgatavalt loid ja vasak silm kinni. Olin kuulnud,et mesilase mürk võib hobusele ohtlik olla ja asusin tegutsema, kuid tõdesin jälle, kui oled hobumajanduses sama "otu" kui mitte öelda loll nagu mina on päris raske asju ajada. Helistasin siis ühele loomaarstile, et nõu küsida, sain ravimi nime mida tuleks hobsile süstida ja asi peaks korras olema,kuid kui küsisin teise loomaarsti( kohaliku) käest vastavat ravimit väitis too, et seda ravimit ei kasutata juba ammu ja pakkus uue nime. Vestlesin jälle loomaarstiga kellelt olin esimesena nõu küsinud, tema ei teadnud jälle seda ravimit. Nii ma siis olin nagu kits kahe heinakuhja vahel ja otsus tuli langetada ikkagi minul, kas süstida või mitte, kuna kaks veterinaari kellega ma suhtlesin ajasid erinevat juttu. Nii ma siis otsustasin süstida, eelnevalt olles tutvunud pakendis olnud ravimi kasutamis õpetusega . Lugesin sealt välja, et ravim on allergia vastane, nii et asi pidi õige olema, kuid siis tuli uus küsimus- Kes süstib?, Pikkade läbirääkimiste tulemusena tuli see ka endal ära teha, kuid õnneks oli hopsi nii tubli, et saime hakkama ja veel lisaks üks unetu öö ja olimegi katsumuse üle elanud.
Ma ei teagi miks ma sellest kirjutan, või kuhu ma välja jõuda tahan, kuid ühte asja tõdesin ma uuesti, et kui loomi pidada tahad on soovitav ka omada teadmisi või siis sõpru - tuttavaid kes sind toetavad, kui seda vaja.
3 kommentaari:
Oh ära hõiska enne õhtut, täna tegin ikka midagi nii valesti, et hopsi pani lõhkuma ja mulle jäid ainult katkised valjad:):)
Ikka juhtub .... ära heida meelt :)
Ja minul õnnestus need valjad ära remontida! Kes soovib, võib tellimuse sisse anda :)(tasu eelistaksin välja võtta kukeseentes-siinkandis neid vähevõitu, aga mulle hullupööra maitsevad);)
Postita kommentaar