On möödunud nii nagu iga teine nädal, hommikul tööle ja õhtul pärast tööd ( kui juba on pime) maale hobuseid vaatama.
Vaheapeal oli mul suur mure (nädala alguses), kuna üks õhtu juhtus nii, et minu arvutused ei pidanud paika ja heinarull lõppes otsa ja ma üksi ei jõudnud järgmist rulli ettelükata viisin ma lahtist heina neile ette - n.ö eravarudest. Juhtus aga nii, et kaotasin heinapalli nööri ära ja ma ei leidnud seda kuskilt kuna oli ka pime. Ma olin täiesti endastväljas. Käisin järgmisel päeval oma lõuna ajast maal vaatamas ja otsimas seda õnnetut paela, mitte midagi. Ester tundus loid ja... see oli metsik südamevalu.
Aga lõpp hea kõik hea, järgmisel päeval (õhtul siis) läksime emaga heinarulli ettelükkama ja ta vahetult enne seda kui me ära hakkasime minema, leidsime paela üles. Ma ei pea ütlema, et olin selle üle rohkem kui õnnelik.
Mis siis veel pühapäeval lasime hobused suurde aeda jalgu sirutama, nad olid õnnelikud rõõmsad, elavad ja liikuvad. Palsam minu südamele. Tegid igatsorti trikke, mida muidugi oli väga raske pildi peale saada... aga siin on mõned proovid (need kõik pildid on pühapäevaselt tramburailt... lihtsalt jagasin nad mööda blogi teksti laiali):
Võiks öelda, et nad kogunisti kutsusid meid mängima.. kaela keenutades ja saba kergitades ringi tormasid ja oma kapju igalepoole loopisid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar