... jõudsin juba sama päeva õhtul blogisse kiigata - et kas keegi on jõudnud oma muljeid kirja panna... Ise olin piisavalt küpse, et suuta oma emotsioone sõnadesse panna.

Nõustun Ailiga - ka mulle tundus seekordne koosolemine kuidagi eriti ... kodune. Tundub, et oleme suutnud päris hästi kohanduda üksteisega. Kõik me oleme nii erinevad, ent samas nii ERILISED ja see on vahva.

Suured tänud kõigile - sest igaüks andis oma osa, et see laupäev kujunes just selliseks, nagu ta oli... Mul endalgi oli "hirmus" kihk kohe minna katsetama Katrini poolt ette-näidatut oma hobuste peal järele proovima...

Paraku pidin edasi lükkama - täna olid muud mured (pidin oma ossu-pässu "teise ilma" saatma. Minule oli see esmane kogemus olla oma looma hukkamisel. Loomulikult olin peas varemgi selgeks mõelnud, et "igal oinal/lambal saabub kord oma Mihklipäev" kuid ebameeldivaks tegi otsuse langetamise asjaolu, et päss hakkas ründama lambaid - paari nädala eest leidsime pooleteist-kuuse utetalle surnult ja nüüd, mõne päeva eest, 8-kuuse noore ute... ja kuna ta oli juba kaks aastat isast mänginud, siis nii või teisiti saabus aeg otsus langetada)

Loodan homme minna katsetama "hobulausumist" :)

Kauneid mõtteid ja jaksu Teile kõigile...

...ka meie võõrustajatele - Pärna talu rahvale...