Hobustel hakkab juba vaikselt karv lahti minema. Mis siis, et nad on nagu iga päev ja koguaeg väljas, kuid alati kui nad teise aeda panna jooksevad nad ringi, kui just tallis välja pääsenud varsad, püherdavad nii ühe kui teise külje peal ning väljendavad oma rõõmu iga otsaga.
Andorraga oleme nüüd siis nii kaugel, et saime talle esimest korda sedelga selga ja polnudki nii hirmus. Samuti käisin samal päeval Estriga ratsutamas, nii et Andorra kõrval jooksis ja sai nii nina, kui hambaga sadulat ja saudlatekki proovida.
Siis samal päeval proovisime ka seda vaksineerimise asja - jälle. See kord ebaõnnestunult, marudaudi süst on ikka veel tegemata :(. Nii kui nõela tera oma ligigi tundis nii hakkas hüppama ja märatsema. Ja nii pea kui veterinaar pani süstla ära (lootusetu näoga) oli Andorra kohal ja juba norimas taskuid.
Selleks kevadeks/suveks on palju plaane juba tehtud, nii pea kui ilm ja maa lubab hakkame uut aeda ehitama, järgmiseks talveks juba ette. Sest on oodata ju veel üht rõõmurulli.
Muidu hobused on mul väga priskeks kätte ära läinud, Estri kohta saab juba öelda, et nii sama lai kui pikk. Andorra on veel pisut oma saledamat joont hoidnud, nii et vagu päris seljal veel pole aga ega palju puudu küll pole.
Njaa ja varsti on ju tulemas väiksel preilil (loe Andorral) sünnipäev... kolme aastaseks saab.. Siis tuleb mõelda juba talle oma sadula muretsemise peale ja kõigele muule.. aga jah, eks ootame selle aja ära enne, las harjutab seni Estri omaga.
Kõik on ilus ja hea.. talv saab mööda ja kevad on algamas, uue lootuse aeg.
Kui nüüd veel jõuaks ka nii kaugele, et ree saaks alla võtta ja korra Estri sellele ette panna.. oleks peaaegu kõik täiuslik...
1 kommentaar:
...Apsul paistab ka karv topilisemaks muutuvat... ja marutaudi vastu süstimine on ka meil ees - Aps on küll juba paar korda saanud, seega "vana kala" juba. Kuidas aga Randa reageerib? Eks seda paista.
Postita kommentaar