... ta on kohal!
Hakkas pihta juba hommikul vara vara - närvitsemine ma mõtlen.
Siis kella üheteistkümne paiku jõudsid nad kohale. Mahalaadimine läks üllatavalt hästi (muidugi ega mina selle eest eriti kiitust nõuda ei saa, tubli neiu, (kes sõitis treileriga kaasas) võttis Andorra nööri otsa, ning tõi ta aeda kohale ja andis veel mõned väärt nõuanded, millest kõlama jäi ikka - tuleb jääda rahulikuks).
Kohe pärast seda, kui Andorra saime aeda... tõime ka Estri (tema tungival nõudmisel) samasse aeda.
Esimese hooga oli pisut nende (hobuste) omavahelist selgitamist (ja kui ma ütlen pisut siis ikka tõesti vähe, peaaegu et üldse mitte). See järel pandi nagu paaris härjad mööda aeda edasi tagasi jooksma, vahest närisid pisut rohtu ja siis edasi.
Üldiselt minu südamesse ronis rahu ... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar