"Ma tahtsin head, jah - ainult head...." :)

...küllap tuleb enamusele tuttav ette (laul-aga mitte ainult...)?
Kui sageli asume midagi tegema, peas positiivsed mõtted ja südames head kavatsused, kuid "välja kukub, nagu alati" :) (või siiski ka mitte - on ju meil kõigil ka õnnestumisi) Aga küllap on vaja ka neid apsakaid, sest kuidas muidu õpime - kasvõi näiteks seda, et pole me midagi nii kõike-teadjad, nagu ehk mõnikord arvama kipume. Apsakad toovadki meid maa peale tagasi. Samas loodan, et ei võta ära julgust edasi minna...
Meil siin juhtus selline lugu, mida endalgi piinlik rääkida, kuid ma arvan, et kasuks tuleks ehk mõnele veelgi. Nagu arvata võib, on meil sel aastal hirmsalt sääski ja nüüd ka parme... Vahetult enne neid päris kuumasid võtsime ette metsa-aluse korrastamise, et märad tuua uuele karjamaal, kus pole katust varjuks, kuid on metsatukk. Kuna oli veel sääskede aeg, siis käis minu mõte nii - peaks veidi tuult laskma sinna metsa alla, võtaks paju-rüpsiku maha, saaks hea varju ja samas tuuleke käiks ka läbi... Nii läks. Juhatasin märad varahommikul uude koplisse, kuid umbes sel ajal algas ka see kuum periood. Märad läksid metsatukka, kuid hoidsid ikka sinna, kus jäi võpsik puhastamata - ei jõudnud lihtsalt. Kui ma järgmisel päeval asja lähemalt uurima läksin, olid nad sisse tallanud raja - nad vaesekesed pidid aina liikvel olema, sest parmud, kes nüüd ka välja olid ilmunud, ei andnud muidu rahu. Mul oli piinlik märadele silma vaadata... Järgmisel hommikul tõin nad uuesti vanale karjamaale tagasi ning enne jahedamaid ilmasid ma neid sealt kuskile ei liiguta.
See oli vaid üks ja minu näide sellest, kuidas võib ikka mööda panna - kuigi ma hoolin oma hobustest ja tahan neile head, ei hooma ei mina (ega ma usun teiegi) alati kõike ja nii juhtubki, nagu selles vanas heas laulus, kus abivalmis mees ikka ja jälle ise hoope sai :)
Usun, et olulisem on suutlikkus ise oma vigadest ka midagi õppida, endale andeks anda ja edasi minna...