Tervitused Kargojalt...

Igapäevaelu toob meile palju võimalusi otsuseid langetada:

1. kas ma ärkan homme kl 7 või 10 min hiljem
2. kas ma pesen hambaid enne või pärast ... misiganes toimingut
3. kas.... jne jne

Need on pisiasjad, kuid tuleb ette ka tähtsamaid asju, mille üle peame kaaluma, kuidas nüüd siis edasi...
Ma pidin lõpuks otsustama - loobuda hobupidamisest. Põhjusi on mitmeid, ei hakka siin avalikult kõigist üksipulki lahti kirjutama - kui siis mõnest... Siinkohal meenub mu mesinduse õppejõu mõtisklus selle üle, kellest saavad "suured" mesinikud - ehk kes suudavad midagi märkimisväärset ära teha, mitte toimetada hobikorras? Vastus - need, keda toetab pere. Nii lihtne see ongi. Üksi võib palju jõuda, kuid alati millegi arvelt. Lõpuks on see meie endi tervis, mille arvelt me ikka ja jälle näpistame. Meile kõigile on antud 24h/ööpäevas - ei rohkem ega vähem - minul hakkas nappima seda :D - mis teha - aega võttis, et tõeliselt kohale jõuaks arusaam - ma pean just selle aja ja selle jõuvaruga hakkama saama, mis mul on.
Meeletult kahju ja kurb on muidugi. Aga ma hoolin ka oma hobustest ja ennem olen valmis neist loobuma, kui põdema, et mind ei jätku nende tarvis piisavalt. Kui kiiresti see protsess kulgema hakkab, ei tea, kuid alustan Apsu ja Asso müümisega ja kui olen oma kohustused projekti ees täitnud, siis hakkan ka Randale uut kodu otsima. Randa peaks praegu ka tiine olema :)
Jõudu ja kõike seda, mida vajate, et oma igapäeva tegemistega hakkama saada. Hoidke perekonniti üksteist ja toetage ka siin - nii nagu osad sellega kindlasti päris kenasti juba praegugi hakkama saavad. Raskusi on meil niigi kõigil - säästkem siis endid-, mõttekaaslasi- ja ka neid, kelle nägemus asjadest ei ühti meie omaga. Küllap on asi selles, et läheneme asjadele eri külgedelt ;)
Rõõmu Teie tegemistesse!
Evelyna