laupäev, 24. september 2011

Oma kogemustest õpid tohutult

Tundub, et keegi meie kompromiteerivast üleskutsest innusust ei saanud ja siia blogisse ei ole tulnud ühtki postitust, siis teen heas usus uuesti otsa lahti.
Niisiis ma mõtlesin, et kirjutan siia ühe loo, milles on palju valu, pettumust, pahameelt ja süütunnet, kuid kindlasti kõige rohkem kulda väärt kogemusi ja mis on ka mõnes mõttes õpetlik, vähemalt mulle õpetas see lugu palju.
Ma ei tea, vähemalt olen ma korra siin blogis kirjutanud, et meil peatub aastase lepinguga vanahärra Rallik. Igal juhul on kutt super hobune.Võrratult sõbralik ja rahulik seni kuni ei pea oma naistekarja majandama. Naistekarjas lööb vahel ka täku iseloom välja , kuid see on täiesti andeks antav.
Niisiis läbirääkimiste tulemusel otsustati 06.08 kutile kaks pruuti tuua. Kõik läks hästi, märad indlesid, kutt oli hoos. Otsuatasime enne tüdrukute koju saamist ära oodata järgmise prognoositava inna, juhuks kui neiud kohe käima peale ei saanud.
Ja siis see juhtus. Ühel ilusal hommikul tegin oma tavapärast hopside ringi, kellele leiba, kellele õuna, kellele suhkrupeeti- kummaline kõikidel hobustel on oma eelistus maiustuste seast. Ja siis jäi mulle silma midagi häirivat, tõesõna mina ei käi küll iga päev hobuste sabaalust piilumas,kuid see tõmbas tähelepanu. Ühe pruudi sabaalune oli leemendav ja korpas, lähemalt uurides selgus, et hopsil on kahel pool häbeme pilu sügavad põletikulised haavad ja kogu sabaalune kuni jalgevaheni oli villiliselt korpas.
Haarasin kohe telefoni, sai läbi helistatud kõik tuntud ja vähemtuntud arstid ja deagnoosegi tuli erinevaid- märg ekseem, raju seks, hobuste mingi tripperi laadne haigu, igal juhul nakkav ja tõenäoliselt on täkk selle juba kõikidele märadele laiali kandnud.
Nägin õudus unenägusid kuidas kõik märad leemendava sabaalusega ringi kalpsavad ja mina neid voolikuga taga ajan, sest eranditult kõik kellega vestlesin käskisid pesta voolava veega. Usutasin küll kõvasti, sest voolikust vett saba alla lasta tundus suhteliselt nõme, kui mitte enesetapjalik mõte.....
Eriti kurb oli kogu loo juures asjaolu, et palusin ka kahel tublil veterinaaril tulla Reilit üle vaatama, et saada kindel deagnoos, sest deagnoosida ähmis algaja hobuskasvataja jutu järgi tundub minu jaoks suht võimatu.
Paraku juhtus aga nii, et arstid, kes lubasid karja üle vaatama tulla meile ei jõudnud. Lubati tagasi helistada, et täpne asukoht teada saada ja siis kohe tulla, kuid antud telefoni kõnet ootan siiani. Võib olla oli asi viletsas telefonilevis või hajameelsuse, kuid jäägem ausaks, kui juhtub et tuleb midagi vahele on alati võimalik ära öelda mitte orbiidilt kaduda.
Eitav vastus on ka vastus ja kui ma saan hiljem teada, et arstil oli valida kas surnud hobuse või meie hobuse vahel, siis kurb on tõdeda, et veterinaaril on prioriteedid paigas ja valiti surnud hobune.
Peaks siin kohal mainima, et on veistega ka igasuguseid jamasid juhtunud ja nii tuligi ise ravi määrata, haav on haav ja nii me oma teadmistega tohterdama hakkasime.
Siinkohal tahaks tänada peret kes meie katsumustele kaasa elas ja päris mitu korda käis abis, kuna ilma tugeva fikseerimiseta on sellise haava pesemine suhteliselt probleemne prosess.
OH-oo, sellega saime hakkama, kui mõni päev enne kojusõitu otsustas Reili mind uuesti proovile panna. nimelt jällegi hommikusel hopside ringil häiris miski silma. Reili oli kuidagi lontis, tahtis kogu aeg pikali heita, togis jalaga vastu kõhtu ja oli kuidagi häiritud. Natuke jälgimist jõudsin arusamisele, et Reilil on tiirud. Peale väikest vaagimist otsustasn teda mitte kordele panna vaid võtsin sealt samast paju madjaka ja ajasin kogu karja jooksma. Pilt võis olla väga kentsakas, vihm kallas ku oavarrest ja üks kuri tädi ajas pika ridvaga loomi taga. Nii me jooksime peaaegu kolm tundi kuni Reili oma seedimise lahti sai........., nii et valuvaigisti jäi külmkapi oma aega ootama.
Pean tunnistama, et edasi hakkasin ootama päeva millal neiud koju lähevad, ühelt poolt oli kahju, sest pruudid olid omaks saanud ka mulle, teisalt oli hea meel, sest Aktiva ei ole mulle terve selle ajaga nii palju muret tekitanud kui need neiud kuu ajaga. Samas hakkas tekkima ka paanika, sest üks pruutidest ei olnud kohanenud nii nagu lootsime ei leppinud teised märad temaga ja tema minuga, kuid kuidagi tuli ta kätte saada. Kaalusime kõiki võimalusi kaasa arvatud uinutamist, kuid kui istuda koplis ja jälgida loomade käitumist tulevad lahendid iseenesest, niisiis saime meiegi märad kätte, trellasse ning kodu poole teele. Suureks abiks olid meile seejuuresosad meie projekti pered-Tänud teile:).
Selline meie tagasihoidlik lugu on, kahjuks ei saa siia asjakohaseid pilte panna,sest fotoka juhe rändab mööda sugulasi ringi, kuid selle kätte saan lisan ka pildid:):)

1 kommentaar:

Liina ütles ...

Mis ei tapa teeb tugevamaks...
aga hea on see.. et varsti pole nagu veterinaari diagnoosimiseks vajagi ;) meil oma projekti pool prof diagnostik