.... nüüd jätkaks sealt kohast kus eelmine kord pooleli jäi. Nimelt nagu ma juba eelmine kord mainisin on mul alati probleeme tehnikaga, kui üritan siia kirjutada. Seoses sellega jäi ka eelmine kirjutis mustanditesse,kuna mu arvuti jooksis umbe, kuid nüüd on teda parandanud mitmed tehnikud ja mina ise ka ning jääb loota, et saan lõpuks oma kirjutisega ühelepoole.
Eelmine kord lõpetas arvuti mu jutu kohas, et meil on tallis ilus tasane eesti poiss nimega Villi. Peale selle käisime me ka paarituses kena eesti kuti Euro juures. Trantsport sujus üllatavalt hästi, kartsin küll Villi trellasse saamist, kuid kui jääda rahulikuks ja lasta loomadel kohaneda saab ikka hakkama, vaatamata sellele, et meie rendi trellal ei saanud vaheseina liigutada ja varsake pidi hirm koleda seina taha jääma oli ikkagi kõik super.Ning nüüd me siis ootame ja loodame........:)
Nii see oli ametlik pool, kuid mis edasi. Hopsid on toredad ja toimekad. Villil on kätte jõudnud mingi uus etapp, kus emps teda üldse ei huvita. Tunduvalt huvitavam on kolada mööda nurgataguseid ja puu hunnikuid ja seega on kopli ning boksi vahel opereerimine täielik ooper, kuna otse teed boksi meie suksudel ei ole.
Muidugi mingi hetkel oli mul tõsine mure, sest tahes tahtmata tekkis mul tunne, et Villil on viis jalga, neli kepsutamiseks ja viies nähtamatu virutamiseks. On teine alles kergejalgne, kui miski ei meeldi kohe tagumik sinu suunas ja takka üles. Vahepeal olin üpriski roosa-lilla-kreemikas, sest ei saanud isegi mitte mamma juurde minna, nii et kutt poleks kolki teinud.Uurisin ühest ja teisest kohas, mida teha ja kuidas käituda. Muidugi imestan ise ka kui mõtlematu ja hulljulge võib üks algaja olla,nimelt soovitati mul Villit saba karvadest sikutada ja tagumik maadligi suruda kui tagumik jälle kerkima hakkab. No kui sikutada, siis sikutada, mõistus ütles küll, et asi on ohtlik ja vaatepilt võis olla rohkem kui koomiline, kuid tundub,et asi toimis, sest peale seda sabast tirimise värki pole ta mind rohkem löönud.
Muidugi peale seda omandas ta uued oskused. Nimelt igal võimalikul ja ilmvõimatul moel üritas naksata. Ühel hommikul, kui ma olin suksud boksi vilu varju lasknud ja tahtsin Aktiva kopast ammutada näpuotsaga kaera -ootas ta nagu hetke ja mõtles "oi mis ümar õunake" ja lõi mulle hambad tagumisse otsa kinni. Uskuge või mitte ma ei osanud midagi ette võtta olin nii õnnetu ja nördinud, et mu peast käis läbi isegi mõte ta lihtsalt targematele tahtjatele ära kinkida.
Kuid siis tõid mu lapsekesed mind jälle maapeale, kes kukkusid kõva häälega protesteerima ja meenutasd mulle, et oli ju ka mammal selline komme, ning oma nappide oskustega saime sellest lahti ning nii me otsustasime, et proovime veel...
Muideks tänaseks on juba olukord paranenud, kutt on kutt oma heade ja halbade kommetega.
Ja muidugi suured tänud värkija neiule, kes võttis aega, et mind jälle sammuke edasi aidata,ning andis nii mõnegi nipi kuidas ulakusi kontrolli alla hoida.
Teate ei tahaks läilaks muutuda kuid on inimesi, kes kohe kiirgavad positiivset energijat ja neil on seda positiivsust ka teistele jagada.Ning vahest kui tekkib tunne,et kohe kuidagi ei oska on seda väga vaja....;)