Palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui ma viimati siia kirjutasin. Palju on olnud teha samas nagu polegi midagi jõudnud. Vähemalt hobustega mitte. Ilm on olnud ilus, isegi liiga ilus - päevad on liiga palavad ja kuumad ning täidetud putukatega.
Nüüd, juba hulk aega mööda, käis ka meie juures sepp ära, hobuste jalad said kenasti värgitud, imestasin kui väikesed on ikkagi Andorra kabjad. Ka Estri ja Ralliku jalad said korda. Koerad siiamaani maiustavad kabja äärtega - see neil nagu komm, krõbistavad vaikselt sellel ajal, kui ise tapad parme ja pimedaid mis hobuseid piinavad.
Nüüdseks on meil ka korralik ja peaks ütlema, et väga ilus lasipuu - ise tegime ja minu arust sai väga kena valmis.
Sügise poole, kui suurem osa putukaid on ära haihtunud, plaanin siiski minna juba Andorrale selga, mitte küll suuremaks ratsutamiseks vaid lihtsalt harjutamise pärast. Sedelgat ja vahetevahel ka sadulat kannab ta juba kenasti ja talub kenasti enda ümber tantsimist.
Ei tegelikult elu on ilus, need pisikesed apsakud ja ebameeldivused (sh putukad) on lihtsalt meeldetuletuseks.
Kevadel on mul (kui kõik hästi läheb) oodata juba viite hobust karjamaale. See saab olema huvitav...
Tegelikkuses oleks juba põnev kokkusaada teise ringi perega, kes sooviks meie pere varssa. Koos oodata oleks vahest, et toredamgi. Koos kasvada :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar