Kõik, kes üleval olid, kihutasid talle pitšaamades järgi(jope ehk jõudsime peale visata)
Te ju oskate arvata, mis vääriks sellist tähelepanu:)
Keset lagedat vihma ja jäist kõledust seisis oma ema kõrval uus õrnuke elusolend, väike
täkupoiss Vermut
Noh, loomulikult ei saanud me algul tükk aega sotti kumb ta õieti on, kas poiss või tüdruk. Aga ma võin teile siia ühe ilusa poisi moodi pissimise pildi panna, et kui kellelgi edaspidi sama mure juhtub olema..., et ei saa aru ;)
Nonii, see ilus tüdrukuterida on nüüd katkenud ja ma tean küll mõnda mutti, kes kahjurõõmsalt pihku itsitab- ma ei hakka nimesid nimetama, aga hea et niigi läits.
Emme ja laps on ilusti terved. Söövad ja kakavad nõuetekohaselt:)
Ja Aida on nii ilus emana-ta silmad on kuidagi teistmoodi, sumedad ja tähised nagu vaikne öö
Ainuke kel kehvemad päevad on Helsing, kes saab aeg-ajalt ikka veel nahapeale isegi siis kui tegelikult hoopis lambad on pisikesele liiga lähedale läinud.
Meil on siin veidike seebiooperit ka sest varss on kasuisa moodi, mitte pärisisa moodi.Päris isa Vend Voitka on kollane, aga Vermut on hoopis Helsingi moodi raudjas
Õnnelikku ootust kõigile, ma tean milline küüntenärimine see tegelikult on ;) Aga seda suurem rahulolu pärastpoole, eksole:)
9 kommentaari:
Ooooo... milline meeldiv üllatus pühapäeva hommikul lugeda. Mul on hea meel, et Aidal ikka oli keegi peidus oma väikses kõhukeses. Kõike paremat ja ilusat kevadet Teile sinna ning vahvaid päevi koos uue ilmaasukaga.
P.S. Täkud on ka hobused ning Emake Looduse vastu ei see keegi!!!
Rõõmus sündmus ikkagi kogu perele-Aida esimene poegimine...iluset kevadet teile kõigile
:) - tõsi ta on - ka täkud on hobused... ja mis olulisim - pereliikmed :)
... rõõmsaid hetki pisi-poisi kasvamist jälgides.
jap ... ja kesse siin mingi aeg tagasi muretses, et Aida tiine ei ole ;) ... Igal juhul minu poolt ka parimad õnnesoovid ja tervitused! Uskuge, tunnete sellest pisikesest veel palju-palju rõõmu. Päikest teile, Urve
õnne pisikese puhul ja edu ka edaspidiseks.
Olen hilinenud õnnitleja vähemalt blogi kaudu.
Minu jaoks oli väga tore kõrvalt vaadata seda mära- täku heitlust. Üks osa sinust lootis, teine kahtles, kuid usu küll me saame ka oma täku poistega hakkama. Muidugi me kõik teame miks projekti pered nii väga mära ootavad, aga ju on peredele kus täkupoisid sünnivad antud võimalus läbi oma kogemuste julgustada pass-on peresid, keda võib kunagi kauges tulevikus sama sündmus ees oodata:)
Oot, Aili ... nagu ma hetkel aru saan, on ka Sinu see rõõmus sündmus juba toimunud ja Sul pisipere olemas? Tervitused ka Sinu perele!
Oleks see siis nii! Aili hobusel ei ole veel mingit varsakest ja ja me ei saagi eriti muljeid vahetada, mina muljetan üksinda.
Näiteks koosneb Meie Vermuti päev natukesest magamisest, natukesest söömisest ja natukesest karglemisest.
Tundub, et tal on kõigiti hea olla, ainult kõht on nüüd lahti läinud- vist Aida indleb. See pidavat varsale niiviisi lahtistavalt mõjuma.
Eitea millal varsale ussirohtu võib anda?
Oh jah, meie suksu ikka ühes tükkis, teen siin endale psühholoogilist töötlust, et päris kõrvu pea alla ei paneks kui täkk sünnib. Meie paaritaja tärmin uue ilmakodaniku tulekuks oli 17.05.2010 ;)
Postita kommentaar