Terekest....

Ma võtsin üks nädalake hoogu, et peale 27.veb koolitust kirjutada, mis Pertilaga juhtunud on......aga nüüd on siin ilusad jutud, mida nagu ära rikkuda ei tahaks, kuid head ei ole ilma halvata!

Ma olin väga õnnelik, et sain tiine märaga koplis ringi ratsutada ja teda veel saani ettegi rakendatud, ta ei ole ju veel lõpptiine. Kõik oli ilus ja roosiline hetkeni, kui ma ühel öisel söötmisel toetusin Pertila tühimikule (roiete lõpi ja puusanukki vaheline osa), et temast mööduda. Ta tõstis jala ja ähvardas mind lüüa, ma ei saanud hästi aru. Panin siis tugevamini käe vastu külge ja tuli üpris vihane jalahoop......ma tahtsin loota, et ta on halvasti maganud ning lihtsalt külg kange, ma ei pööranud sellele väga suurt tähelepanu.

Järgmisel hommikul. Pertila tukkus suure saare all ja ootas päikesetõusu. Sööma kutsudes meenus mulle tema tegu ning katsetasin uuesti. Ma ei jõudnud kätt tema kõhukese poolegi sirutada kui juba tuli jalahoop, nüüd ma olin üpris kindel, et minu pisikesest hobesest on saanud mära - jonnakas ja isepäine daam, kes kergelt järgi ei anna ning endale viga teha ei lase. Ühesõnaga tema tiinus on jõudnud nii kaugele, et ta üritab loodet kaitsta kõige eest.

Õhtuks ma olin selle juba unustanud, iseenesest mõistetav..... tegin kõike nagu tavaliselt, panin kaera ette ning läksin heina tooma, jõudes heinaga tema selja taha hõikasin teha ilusasti, nagu tavaliselt, ning järsku lõi jälle tagumise jalaga.....ühesõnagu ettevaatust....
Viljariga koos harjusime juba ära, et teda väga ei ärrita, sest ta ei tee seda ju pahatahtlikusest.... agasid ja kuide on jällegi palju.....
Ivi sai ka ehmatuse osalisek, peale koolitust käisime koplis kus ma üritasin näidata milliseks Pertila on läinud, jalahoop ja kõik OK.

Ärge nüüd väga ära ehmataga, ega tal jalad kogu aeg ka niivisi ei lenda, teda ei tohi selleks lihtsalt inspireerida. Vastupidiselt on ta muutunud väga sõbralikuks, tahab palju hellust ja sügamist nendest kohtades mis talle meeldivad, ta kõnnib koplis ettevaatlikult, samas kihutab lumes - saa siis temast aru.

Ma tahaks loota, et see läheb tal üle, kuigi ei pruugi. Võimalus on veel, et peale poegimist on ta tige ning ei lase varsalegi ligi, sellised märad võivad inimest rünnata. Kui ta peaks tige olema, ning kaitsma varssa, siis ma ei proovigi varsale lähedale saada vaid üritan korda teha suhted märaga. Alustan uuesti mära harjamist (ei tee varsast välja) ning kui ta on mind omaks võtnud (loodetavasti paari nädalaga) hakkan vaikselt liigutusi tegema varsa suunas.

Pertila on nüüd siis titepuhkusele jäänud, ratsutamise ja saanisõiduga on selleks talveks kõik.
Kui kellegi hobuke on muutunud pahuramaks siis ärge muretsege, te ei ole teda valesti õpetama hakanud, ta on kõigest tiine ja käitub vastavalt sellele.