esmaspäev, 15. märts 2010

Terekest....

Ma võtsin üks nädalake hoogu, et peale 27.veb koolitust kirjutada, mis Pertilaga juhtunud on......aga nüüd on siin ilusad jutud, mida nagu ära rikkuda ei tahaks, kuid head ei ole ilma halvata!

Ma olin väga õnnelik, et sain tiine märaga koplis ringi ratsutada ja teda veel saani ettegi rakendatud, ta ei ole ju veel lõpptiine. Kõik oli ilus ja roosiline hetkeni, kui ma ühel öisel söötmisel toetusin Pertila tühimikule (roiete lõpi ja puusanukki vaheline osa), et temast mööduda. Ta tõstis jala ja ähvardas mind lüüa, ma ei saanud hästi aru. Panin siis tugevamini käe vastu külge ja tuli üpris vihane jalahoop......ma tahtsin loota, et ta on halvasti maganud ning lihtsalt külg kange, ma ei pööranud sellele väga suurt tähelepanu.

Järgmisel hommikul. Pertila tukkus suure saare all ja ootas päikesetõusu. Sööma kutsudes meenus mulle tema tegu ning katsetasin uuesti. Ma ei jõudnud kätt tema kõhukese poolegi sirutada kui juba tuli jalahoop, nüüd ma olin üpris kindel, et minu pisikesest hobesest on saanud mära - jonnakas ja isepäine daam, kes kergelt järgi ei anna ning endale viga teha ei lase. Ühesõnaga tema tiinus on jõudnud nii kaugele, et ta üritab loodet kaitsta kõige eest.

Õhtuks ma olin selle juba unustanud, iseenesest mõistetav..... tegin kõike nagu tavaliselt, panin kaera ette ning läksin heina tooma, jõudes heinaga tema selja taha hõikasin teha ilusasti, nagu tavaliselt, ning järsku lõi jälle tagumise jalaga.....ühesõnagu ettevaatust....
Viljariga koos harjusime juba ära, et teda väga ei ärrita, sest ta ei tee seda ju pahatahtlikusest.... agasid ja kuide on jällegi palju.....
Ivi sai ka ehmatuse osalisek, peale koolitust käisime koplis kus ma üritasin näidata milliseks Pertila on läinud, jalahoop ja kõik OK.

Ärge nüüd väga ära ehmataga, ega tal jalad kogu aeg ka niivisi ei lenda, teda ei tohi selleks lihtsalt inspireerida. Vastupidiselt on ta muutunud väga sõbralikuks, tahab palju hellust ja sügamist nendest kohtades mis talle meeldivad, ta kõnnib koplis ettevaatlikult, samas kihutab lumes - saa siis temast aru.

Ma tahaks loota, et see läheb tal üle, kuigi ei pruugi. Võimalus on veel, et peale poegimist on ta tige ning ei lase varsalegi ligi, sellised märad võivad inimest rünnata. Kui ta peaks tige olema, ning kaitsma varssa, siis ma ei proovigi varsale lähedale saada vaid üritan korda teha suhted märaga. Alustan uuesti mära harjamist (ei tee varsast välja) ning kui ta on mind omaks võtnud (loodetavasti paari nädalaga) hakkan vaikselt liigutusi tegema varsa suunas.

Pertila on nüüd siis titepuhkusele jäänud, ratsutamise ja saanisõiduga on selleks talveks kõik.
Kui kellegi hobuke on muutunud pahuramaks siis ärge muretsege, te ei ole teda valesti õpetama hakanud, ta on kõigest tiine ja käitub vastavalt sellele.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Juba vanast ajast on mul meeles ütlus: täkku karda eest ja mära karda tagant;)

Gerda ütles ...

Tore,et meile sellest kirjutasid.Kõigi märad on erinevad ja käituvad ilmselgelt ka erinevalt kui tiined on.Ja seda lugedes on hea teada,mis võib ees oodata...Kõige hinnalisem teadmine sünnib ju kogemusest!Mulle see jutt meeldis,sest ma oleks küll oma rõõmu eufoorias ilmselt ettevaatuse kaotuseks suuteline olnud.Sinu jutt aga tuletas meelde,et meie kallid neljajalgsed lemmikud on ikkagi hobused...ja inimesel peab olema rohkem kannatlikkust ja mõistmist!Aitäh sulle et meid vahepeal maa peale tagasi tood!

Urve ütles ...

Tahan siia lisada ka oma kommentaari selle asja kohta. Minu mära on igavene kaisuhobune. Kuid peale tema esimest varssumist sain aru, et ka mu mära kaitseb oma vastsündinud varssa väga tõsiselt. Seetõttu mina näiteks oma hobuperet peale varsa sündi mõned päevad eraldi torkima ei lähe. st polegi mul ju vaja varsaa kohe silitama hakata, kui ema teistmoodi arvab. Ei, mära ei ründa, kuid varss peab tuvalises kohas olema. Mõned päevad ja siis saame juba pisikesega ilusti tutvust sobitada. Mära koplisse viimisega probleeme pole, endaga toimetada ta laseb ilusasti, lihtsalt varsa osas tal eriline kaitseinstinkt. Esialgu olin päris õnnetu - et kuidas siis nii, aga kui sama asi kordus ka järgmisel aastal, siis sain aru, et mul ongi selline, lapsest hooliv hobune. Mulle see aga tegelikult meeldib, kohe kindel tunne on et varss erilise hoole ja armastuse all on.

Muide - ühegi mul kodus sündinud hobulapsega pole erilisi käitumisprobleeme olnud - nad ongi lihtsalt lahedad ja nunnud. Ka täkupoiss, kes saab suvel aastaseks - ei hammustamisi, tagant löömisi. Siit minu mõte ... võtke oma hobust hästi lihtsalt, õppige teda tundma .. ka temal on vahest paremad ja vahest halvemad tujud - nagu meil kõigil. Suhelge temaga, hoolige ja armastage teda -ja teil on kodus parim sõber keda iial oskate tahta. Loomulikult ärge unustage ära, et peremees olete ikka teie, mitte tema :) võib-olla on mul hobustega tõesti rohkem kogemusi ja ma ei lase neil endale lihtsalt pähe istuda. Ja siis probleeme ju polegi.

Eks neid käitumisprobleemidega hobuseid on mul oma pika ratsutajakarjääri osas päris mitmeid ette tulnud... ja igast kogemusest õpib juurde. Minu jaoks olid kõik õppetunnid omal ajal väga positiivsete lõppudega ... nendest siin jutustama hakata läheks aga kindlasti väga pikaks :)

Aga veel - mul oleks väga hea lugu jutustada ka sellest, kuidas külakoerad mu esimese varsale rünnaku tegid, kui ta vaid mõne kuune oli ... aga sellest juba teine kord.

Mära ja tiinus - ka mina olen olnud üsna kindel, et minu mära ei olegi tiine, sest ta ei paistnud üldse tiine mära moodi välja - kena sale teine. Ja seda pea viimaste tiinuskuudeni. Nii et ... loodus on väga huvitav koos oma erinevate variatsioonidega.