Kudas Pärnakad saarel käisid

Kiires elutempos leidsin ka mina aega külastada Saaremaad,kus toimus Eesti hobusekasvatajate haruseltsi koosolek. Lootsin seal näha ka teisi Heifer inimesi, kuid mu lootused purunesid. See selleks, aga oma türannliku iseloomu tõttu kujundasin oma päeva väga huvitavaks.
Ei teagi kust alustada. Startisin kodust hommikul 5.30 (appi kui vara!!!), saime kokku Taimi
juures ja kütsime Virtsu poole minema. Oh õnne olime eelviimased, kes praamile said ja 8.30 saarele jõudsid. Siis tabas meid õudus, koosolek ei algagi kell 10 .00 vaid tunni võrra hiljem...
Mis seal ikka , tutvusime kohalike inimestega, kes kauplusele turvat mängisid, üritasime saada ligi tallile, kus meid pidavat vastu võetama, kuid kuna kell oli veel naa varane piiras kogu juurdepääsu tallile elektritara, millest me targu eemale hoidsime, nii me smungeldasime end sisse jahimajja, kus tegime aega parajaks ja kosutasime endid mõnusalt rammusa šokolaadiga.
Ja oh õnne, juba vuriseski esimene auto jahimaja hoovi ja kohale jõudis EHS-i tegevjuhtkond.
Natuke juhtmete vedamist, laudade kolimist ja saimegi hakata siis eelpoolnimetatud talli poole vurama. Seekord oli juurdepääs avatud ja meid võttis vastu juba Heiferile tuttav inimene Hr. Lember. Minule, kui vägagi algajale, oli seal palju huvitavat ja innustavat. Ehki jah, mis sel ikka pean tunnistama, et mulle meeldivad veidi toekamad hobused, kellele ma ise võiks toetuda (olen ju ise ka suuremat tõugu inimene), kuid selle imeilusa ruunapoisi oleksin ma sealt kohe kaasa vedanud.Muidugi oli ka äratundmist Aida ema Terri näol. Vaadake ise, kes on kes:)


Edasi jätkus päev aretuse teemadel,sain kohe tunduvalt targemaks, kuid kahjuks pidime Taimiga enne päeva lõppu varvast laskma, sest meil oli ka teine eesmärk.Nimelt tuli ka natuke ettevõtlust arendada ja ma läksin kaema üht kahupäist kavaleri, sedapuhku küll oma teist liiki neljajalgsetele.

PS: Esimesel pildil on meie kaunis kavaler ja teisel loodetavate järglaste musternäidis.

Sealt oma elamused kätte saanud hakkasime Kuivastu poole tagasi sõitma, kuid kuna Taimi soovis osta hobust oma väiksele sugulasele sai ka poolte kokkuleppel külastatud minu suguse naiivitari jaoks väga suurt Tihuse hobusekasvatust. Sealt edasi kihutasime praamile, vaatamata sellele, et viimane külastuskoht asus vaata, et sadamas õnnestus siiski meil praamist maha jääda.
See aga ei murdnud meie vaimu, sest elamusi oli kohutavalt palju:), Lõpuks tuli ka järg meie praami kätte ja me jõudsme õnnelikult ja elavatena mandrile tagasi.

Ja oh imet, kui kell lõi kesköötundi saabusin ma koju, kus mind tervitati avasüli.