Kukkuge, nutke korralikult valu vaigistamiseks ning tõuske sõprade abiga :)

Tervist.

Pertila eluke on läinud veid kurvemaks, temaga ühes koplis elanud ruunapoiss Harald läks õppima ning tema omanik kavatseb ta tööle saata.

Pertila näitas enda kurvastust välja sellega, et ta mõned päevad käis koplis sihitult ringi ning söögi isugi polnud erit kiita. Kuna ma olen kuulnud, et teistelgi on nii juhtunud, siis ma väga ei kartnud, aga ma hakkasin rohkem mõtlema. Pertilal läks see ruttu mööda, sest ta on varemgi üksi olnud, kuid suurest karjast eraldatud hobusel võib see raskemalt mööduda. Kevad - suvi - sügisel ajal on seda ehk kergem märgata, sest hobused ei pea sööma selleks et endale sooja teha nagu talvel. Mära tiinusega ei ole probleeme, kui ta on mõned päevad dieedil. On olukordi, kus hoitakse hobust ilma söögita (dieedil) kuni 10 päeva, kuid nad peavad kindlasti palju jooma. Märale võib tekitada probleeme pigem "hullunult" koplist jooksmine, kus ta võib ennast füüsiliselt vigastada.
Kui teie hobune ei söö mitmendat päeva on loid ja võib- olla ka palavikus, siis võib ta haige olla - sel juhul võtta ühendust veterinaariga.

Nüüd veidi positiivsemat juttu ka. Ma kahjuks veel pilte ei saa lisada, aga tulekul.
Ma olen olnud õnnelik, et Pertila on lapse ootel ja mina muutusin koheselt "liiga heaks", käisin nänni viimas ja paitamas, trenni ei tahtnud "rasedaga " teha. Teistele on õpetussõnu lihtne anda, aga ise neist kinni pidada näääh ei taha :P
Viljariga siis umbes paar kuud tagasi, kui kopli läheduses majandasime, nägin, et Haral ja Pertila kihutavad väga mõnusa hooga lumes. Tal ju nii suur kõht ja puha! Pidasime Viljariga nõu ja otsustasime, et otsime siis saani ja muud asjad ning vaatame, mis saab. Selle aja jooksul kui tuttavad rääkisid tuttavatega võtsime meie ette Pertila algõpetuse. Kuuri nurgast käepäeraste vahenditega hakkasime tol päikesepaistelisel päeval Pertila taga kuidagi moodi "saanisõitu" tegema.
Algelise saanisõidu retsept:
1.päitsed ja nöör
2. pehme/paks tekk
3. käepärased pikad nöörid/korde
4. lumelaud, suusad, kelk jne....

Päitsed hobusele pähe panna ja nööriga kõrvalt hobust talutada.
Pehme tekiga hobuse kaela piirkond katta nii, et nöörid ei sooniks kaela. Nöörid asetada kaela ümber (teki peale) nii, et need jookseksid kahelt poolt hobuse külgi selja taha peaaegu nagu aisad. Nööri ärge siduge veetava asja külge vaid võtke enda kätte. Kui hobune muutub rahutuks, siis saate nöörid lahti lasta ning hobuse taga ei hakka midagi hirmutavat lohisema. Nöörid olgu nii pikad, et hobune ei saaks teid tagumiste jalgadega lüüa. Mida libedam on veetav asi lumel, seda lihtsam on hobusel vedada ja kohapealt liikuma saada.

Niisis oli hobune rakendatud. Mina talutasin Pertilat kõrvalt, ta oli rahulik, sest on ennemgi ohjamist tehtud ja ei kartnud nööre tagumiku vastas. Viljaril oli lumelaud paika sätitud ja nöörid käes. Kutsusin Pertila liikuma, mis ei valmistanud talle mingisugust probleemi. Lumelaud oli nii kerge tema taga, kuid hoogu oli veel vähe ja püsti seismine lumelaual raske. Kuna Viljarile pakkus see suurt rõõmu, siis mina tahtsin ka. Vahetasime kohad, Viljar jalutas hobusega ja mina istusin lumelauale, nii lahe oli!! Teisel päeval proovisime juba kiiremat sõitu, mis ei valmistanud märale mingisuguseid probleeme. Harald oli vähe ehmunud ja trallitas ümber meie, ta oli huvitatud isikust, kes lohises tema märakese taga. Kuna Haraldile ratsasõit ei meeldinud, siis proovisime tema taga nööridega "saanitada". Haraldil ei olnud selle vastu mitte midagi, isegi traavimine oli talle lust.

Tuttavatelt hakkas laekuma asju, sedelgas, rihmad, look jne... Varustus olemas lõpuks ning ÕIGE saanitamine võis alata. Märake lasi kõik protseduurid ilma probleemideta ära teha. Isegi saani jõudis vedada, mis tundus raske. Kuna lund on juurde sadanud, siis isa lükkas traktorida põllule rajad, kus saaniga sõita saaks. Vapustavalt lahe. Märake on kui vankrihobune, lihtsalt lust. Kannatlikult proovime, et saaks veidi pikemat sõitu ette võtta, aga kuidagi kahju on tiinet mära "piinata".
Ah jaa....ta on parajalt paksuks läinud. Kuna väga palju üleliigset raha ei ole ning vast läheb peale varssumist peeneks tagasi, siis me ei ole suutnud uut sadulat soetada. Ma olen ratsutanud ilma sadulata lume sees. Ma olen nutnud/töinanud ja masenduses, kuid ilusad hetked kaaluvad kõik selle üle.

Ma olen väga õnnelik, sest minu unistused täituvad ajapikku.

Ma tänan neid inimesi, kes on abistanud ning toetanud mind rasketel hetkedel.

Me võime kukkuda palju kordi ja väga õnnetult, kuid alati tuleb tagasi tahe ja jõud, et oma unistusi ellu viia!


Katrin