Kuum, kuum suvi ja täku taltsutus nagu vanasti

Eile oli ikka üle mõistuse kuum ilm. Terassil näitas temp lausa +38 kraadi. Siiamaani pole see üle +32 läinud. Täielik tuulevaikus oli ka. Otsustasin minna jõkke ennast jahutama ning teel jõe poole vaatasin õnnetuid hobuseid, kes samuti vaevlesid kuumuse ja sitikate käes. Esimeseks võtsingi Teeba näpu otsa ja läksime jõe poole. Ta vaeseke ei saanud muidugi alguses aru, et miks ma teda nii jubedasse kohta tahan meelitada. Kindlasti on vesi põhjatu ja ta upub ära. Pika veenmise peale otsustas ta siiski julguse kokku võtta ning astus vette. No küll oli tal suur üllatus, et vesi ulatus ainult põlvini. Kõndisime veidi sügavamale ja hakkasin talle vett kätega peale viskama. See juba oli talle vägagi meeltmööda ning ta nõustus seisma täiesti lahtiselt jões, ise veel esimeste jalgadega kraapides omale vett peale. Jõest lahkudes ja kopli poole jalutades oli näha tõelist rahulolu ta näolt.

Tunnike enda soojendamist verandal ja siis oli käes Ati kord ta vette viia. Nagu arvata võis ei tekkinud tema vette viimisega mingeid probleeme. Otsustasime jalutada temaga mööda jõge ülespoole ujumiskohta, kus vesi ulatus talle poolde keresse. Kuigi talle alguses vett selga visates võttis ta seda kui ohuna, siiski rahunes ta üsna ruttu kui tundis leevendust sääsehammustustele. Lõpuks rahunes ta nii maha ja hakkas täiega nautima seda veesõda.  Mõtlesin, et proovin testida vanemate eestlaste poolt räägitud hobuse taltsutamiste lugusid... vees. Kuna vees on hobusel raskem kiireid liigutusi teha, siis vanasti oligi õpetatud palju hobuseid meres või kuskil jões või tiigis. Läksin siis minagi talle kõrvale ja hakkasin vees üles-alla hüppama ta kõrval. Algul vaatas küll, et täitsa lolliks läinud olen, aga peagi ta  harjus ning siis viskasin ennast kõhuli üle hobuse... ei mingit reaktsiooni. Nii ma kordasin seda harjutust mitu korda. Paar korda küll kippus ta liikuma hakkama, aga kerge surve päitsetest enda poole ja ta rahunes kohe. Kui see harjutus mõlemalt poolt edukalt läbitud, siis järgmiseks harjutuseks oli viia jalad talle laudja peale, lamades ise kõhuli hobuse seljas ning samal ajal silitades hobuse kaelaalust. Ka see läks meil väga rahulikult. Jäi veel üle viimane harjutus... selga istumine. Mõtlesin veidi, et kas ikka tasub proovida? Hüppasin kõhuli selga, panin jalad laudjale ning siis viisin need teine-teisele poole hobust ning libistasin ennast õigesse kohta istuma. Ati ei liigutanud kõrvagi selle peale ning oli väga rahul oma eluga. Veidi vist imestas, et kuidas ma nii kõrgele temast sain, aga see ei tundunud teda häirivat... Selleks korraks siis piisas ning jalutasime tagasi allajõge kohta, kust veest välja sai. Koplisse jooksis Ati väga kerge sammuga, ise mängeldes ja vehkides pead küljelt-küljele... Nii lahe oli...

Kahjuks polnud meil veekindlat fotokat, et pilte teha sellest esimest selgamineku korrast :( aga mälestus jääb. Ahjaa... mõned päevad tagasi sai Ati esimest korda tutvust teha sepaga. Ka see läks üle lootuste hästi. Viimase jalaga (selleks oli tagumine) oli veidi probleeme, kuna ta oli vähe pinges ning seega puudus tal tasakaal. Aga õnneks tuli mulle telefonikõne ning Atil oli võimalus asjade üle järele mõtelda. Tal oli megaigav sel ajal, näppis nööri hammastega ja asju mis ta nina haardesse ulatus. Lõpuks jäi lausa tukkuma. Kõne lõppedes läksin ta juurde, võtsin jala üles ning ilma probleemideta sai ka see värgitud.

Endiselt ootamas Teeba-beebit...

Tervitustega Mõisa talust