Tere kõik Sõbrad

Pole siia ammu midagi meist endist kirjutanud mõtlesin, et teen selle julgustüki lõpuks ära.

Elu on veerenud vaikselt - laisalt, mõlemad daamid (Ester ja Andorra) on mõnusalt numpsikuks läinud.

Eriti Andorra, kelle puhul on toimunud täielik muutumine. Kui vahepeal oli ta ära teeninud täielikult hüüdnime "tulehark", siis nüüd on ta kõige täiuslikum kaisuhobune, ronib ise kaenla alla nõuab pai ja sügamist. Kui teistel on ikka prioriteet number 1. leivakäär. Siis tema tahab ikka kõike muud kaa. Kas see on nüüd siis tiinusest või on ta lõpuks mind omaks võtnud?!

Rallik poiss on aga hakanud taipama oma tõelist võimu - ta peab alati kõige ees olema saama kõige rohkem ja püsima tähelepanu keskpunktis ja kui seda ei saa siis kõrvad tõmmatakse lidusse ning hambad laksuvad (eks see on mu oma süü kah, ära hellitatud on nad kõik). Muidu on ta ikka viisakus ise - kui aiast välja võtta siis ootab ta kannatlikult, kui päitsed pähe pannakse ning sõna "lähme" öeldakse, ei mingit jagelemist või pahatahlikust inimese vastu.

Estriga on mul mure, tean et see võib tunduda liikse inimlikustamisena, aga teised kiusavad teda.

Leiva jagamisel (mida me vist anname tõesti jõusööda eest) ajavad teised teda eemale (eriti Andorra, kes vaevub isegi natuke järele jooksma, et Ester ikka võimalikult kaugele läheks). Viimasel ajal Ester isegi ei tule koheselt lähemalegi, teda peab ikka kutsuma mitmeid kordi või siis ise aeda minema ja palukest talle pakkuma.

Nüüdsest läheb hein kah rohkem peale, ma ei tea kas see on normaalne aga meil on nüüdseks kulunud vaid 7 rulli heina - lisaks veel pisut lahtist heina, mida eriti lumerikastel aegadel, kui traktor ligi ei saanud oleme neile viinud. Minu arvutuste järgi on seda vist natuke vähe kolme hobuse peale. Samas lahjad nad pole ja tuju on säilinud hea.

Valmistume hoolega kevadeks, ostsime juba uued elektrikarjuse postid ära, sellised kus saab panna kahe kordse nööri, et varsad kuskilt alt välja pugeda ei saaks. Ma ootan kevadet väga, aga samas kardan kah, loodame kõige paremat.

Aga mis siis veel, ah jah - head Valge Tiigri aastat teile kõigile - see pidi aasta olema, kus õnn soosib vapraid (ja vapper pole see, kes ei karda vaid see, kes kardab aga ikka teeb).

Teid kõiki tervitades,

Liina