Evelyna muljeid Saaremaalt

Ootus on alati raske olnud. Meile on antud võimalus õppida koos hobusega. Aga millisega? Seda enamus meist veel ei tea. 13. juunil Toris saime esmakordselt näha 4-5 mära. Teised fotod olid veel saabumata.

Et asjale vunki juurde anda ja ise ka kindlust juurde saada, otsustasid mõned meist Saaremaale pakutavate hobuste juurde kohale sõita. Minu jaoks kujunes see üldse esimeseks Saaremaa visiidiks elus.

Külastasime kaht hobusekasvatajat, kes olid nõus oma märasid projektile müüma. Juba nende kahe vahel oli näha erinevused tõuliinides: Arne Lemberi märad oli väikest kasvu - seda ehtsat aborigeenset päritolu, samas Rain Metsmakeril palju sihvakamad.

Minu täkupoiss, Apsu (pildil) - nii ma teda kutsun - on Are järeltulija, ja nagu ma aru sain, Aku liinist. Poiss on veidi "masajalgne", nagu ma ise teda nimetan, tugeva kehaehitusega, jämeda kaelaga. See aga tähendab, et kaasa võiks teisest sugupuust olla.

Ainus, kes sobis, ka värvilt, oli Metsmakrite karjast. Aps on kollane, mära aga kõrb (loodan, et nimetan värvust ikka õigesti), musta laka ja sabaga. Seda hobust loodan õige pea meite pool näha.

Päev sai täielikult iseendale tehtud: Saaremaa, hobused, piknik... ja lõpuks külastasime ka reisul nõuga abiks olnud Taimi kodu. Vaatasime üle tema täku Euro ja märad teisel karjamaal.

Eks mõned viperused olid ka. Vabandama pean Rain Metsmakri ees, et ei taibanud varem ühendust võtta ja saabumise ajas täpsemalt kokku leppida. Tean ise, kui ebameeldiv on oodata kellegi järele, kui saaks teha seda, teist või kolmandat. Töid jagub ju alati. Aga nii see on, kui üks arvab, et teine helistab ja teine jälle, et esimene... Suhtlemist jääb väheseks. Püüame seda viga parandada.

Kõik, mis peab juhtuma, saab toimuma, nii või naa, homme või veidi hiljem... Kannatust!