Kuidas ma hobustega seenel käisin

Oli väike lõõgastumisplaan. Ja hobustega metsa minek on ju väga mõnus. Sadulat ma ei viitsinud panna- mees aitas kodus hobuse selga, seljakott veel minu selga, koer Kübar ja nooruke projektihobu Aida kampa ning võiski sõita.
Meil on siin muhedad võsavahelised rajad ja teed. Neid mööda jõudsime seenemetsa ja hobused, paistis, et nautisid täiega(haigutasid mõlemad suure suuga, hambad laiali). Seevastu minul oli kergelt üllatunud olek, nimelt nad pistsid mul enamuse kuuseriisikaid nahka! Vanem hobu, Helsing, veel oli tsipake viisakas, aga Aida pidi peaaegu meist kõigist üle kõndima, et aga seeni saaks.
Õnneks leidus ka võiseeni(neid nad ei soovinud) ja seljakott sai mul päris täis.
See täis seljakott tähendas aga seda, et ma ei saanud enam hobuse selga, pingutasin mis ma pingutasin. Mõningase nuputamise peale sättisin koti puuoksa külge kraavi äärde, kuid unustasin sealjuures, et Helsing kardab vett ja kraavi poole ei lähe, nii et kui olin hädaga selga saanud, pidin uuesti alla tulema ja koti hoopis hobuse kaela siduma kuniks ise uuesti "sadulasse" tõusen.
Kui kott lõpuks minu selga sai, olin ma kõige selle jandiga päris rahul sest taolisi asju iga päev ei juhtu ja nalja peab ju ka saama!!!

Jääb imestada, et Helsing nii rahulikult suhtus minu edasi-tagasi ronimistesse ja igasugu trikkidesse seenekotiga? Kusjuures kogu selle aja tiirutasid koer ja Aida meie ümber- nad ei ole veel teineteisega eriti harjunud ja kipuvad jagelema.

Muidu kulgeb meil kõik tavalisi radu pidi ja KAKS päeva ei ole sadanud...eriti.?