TAIGA seiklused uues kodus.

Meie TAIGA on olnud meie pere liige juba kaks kuud ja natuke peale.Selle aja sisse mahub üks v,ahva juhtumus.Ühel päikesepaistelisel päeval,kui Taiga oli olnud meie peres kaks nädalat,pääses ta kogemata oma karjakoplist välja.Kuna ta väga hästi tunnistab elektrikarjust,siis on meil täiesti tavaliste vene aegsete postidega madal karjus,Taiga aga ilmselt riivas sabaga linti ja isolaator hüppas koos lindiga posti otsast maha ning Taiga,juhust kasutades otsustas kõndima minna.Mina sain tema rännakust teada,kui ta oli kodust 3km. kaugusel.See aeg kui meie närviliselt Taiga kojutoomiseks valmistusime,nuias Taiga teeäärsel põllul vilja võtnud talunikelt paar peotäit kaera välja,lasi paar korda pai teha ja kõndis sõiduteedpidi edasi.Sõitsime talle järele.Kui auto peatasime,vaatas Taiga korraks üle õla tagasi ja läks ikka edasi.Peremees otsustas talle autoga ette sõita ja Taiga peatus.Vaatas peremeest sellise näoga"et tore et tulid" ja lasi endale ilusti oheliku külge panna.Hakkasime siis jalgsi mööda kruusast sõiduteed kodupoole sammuma.See loom ei ehmatanud mitte ühe traktori,auto ega kombaini peale ja uskuge neid vooris palju,sest igalpool käis viljavõtt.Kõndisime 3km. ja kui olime kodus karjamaal,jõudis mulle kohale kui väga mul mu hobusega vedanud on.Ma ei osanud hingeski teada kuidas ta käitub kui temast sõidavad lähedalt mööda suured masinad.Kui lähenes müra,vaatas Taiga oma suurte kaunite silmadega mulle vaid küsivalt otsa ja kuuldes sõnu "tubli tüdruk"kõndis kuulekalt edasi.Nii me kõrvuti kõndides ja üksteist usaldades koju jõudsime.Taiga on meie kodukandis kummutanud kõik müüdid,nagu oleks hobune midagi suurt ja koledat.Ta on aidanud kaasa sellele,et paar inimest on saanud üle hirmust hobuste ees ja paar peret kaaluvad hobuse soetamist.TA ON KÕIGE,KÕIGE...