Vihmane ...

... nii hirmus märg. Huvitav, kui raamatutes kirjutatakse, et Inglismaa on niiske ja märg, kas nii märg kui siin või kuivem märg?!

Viimase kuu suurim ülesanne on korjata õunu talveaiast. See näib sellise tuuleveskitega võitlemisena. Korjad ühel päeval puu aluse tühjaks .. järgmisel päeval on juba puu alune jälle õunu täis.

Hobused on kenasti talveks ettevalmistunud, kenasti ümarad ja täiesti paksus talvekarvas.

Hetkel, kui kõik on plaanipäraselt läinud, peaks käimas olema neiudel kuues tiinus kuu, seega nende suurem ümarus on täiesti andestatav.

Lastel algas koolivaheaeg. On mul kenasti siin kõik riburadapidi abis. Käisime tänagi ühte väikest ringi tegemas. Hobused said puhastatud ja nii Estri kui Rallikuga ka sõitmas käidud.

Proovisime Andorrale uut sadulat, hetkel ei saa midagi öelda kas sobib või mitte, nimelt ülalpool nimetatud vabandatava ümaruse tõttu. Aga noh, ega Andorra just eriti vaimustusest asjast polnud.

Tiinusega on nad mõelmad (märad) muutunud. Andorra on nüüd see kes ülbitseb ja nõuab.
See oli nüüd mingi nädal tagasi, kui viisime neid teise aeda muru närima - nooh jalutasime nagu tavaliselt, mu ema koos täkuga ees-pool ja mina tüdrukutega järel. Noh ja nagu tavaliselt oli kogu koera paraad meil järel. Nähtavasti Mia oli liiga lähedal igaljuhul, Andorra lõi tagajalaga Miale pihta. Esimese hooga ehmatasin kangesti ära (koer vist kah) aga noh kõik läks hästi ja vist isegi kõige paremal võimalikul moel. Nüüd hoiavad koerad väga kenasti väga kaugele hobustest.


Ester on vastupidiselt väga vaikseks ja alalhoidlikuks muutunud, õrn-hingeke mul. Imelik on see, et ta justkui hoiaks ise kah teistest eemale. Muretsen pidevalt, et kas tervis on korras jne.

Aga täna ta tõestas väga hästi, et lust ja rõõm on kõik alles!

Ega siin midagi muud polegi, loodame et ilmad paranevad ja et ...

.. et oleks midagi kirjutada ;)

Suvi...

.. on läbi. Ilus suvi oli, päikeseline ja soe, vihmane ja ikkagi soe. Kevadest saati on hobustega seoses mööda saadetud palju mõnusaid ja ka väga ärevaid hetki. Kõike koos käsikäes.

Ma ei tea paljudele ma Teist olen rääkinud seda, et sama päeva õhtul, kui Ralliku enda juurde tõin jooksis ta õnnetumal kombel kuskile oksa otsa, vigastades end (minu arvates päris hirmsasti). Mul on hea meel öelda, et me saime selle koha ka ravitsetud - lillaveega haava pestes ning leotades ja pärast ühe rohelise/sinise aerosool asjaga üle tupsudades.

Selles ma kirjutasin, et meie juures käisid ka Rallikul võõrad pruudid külas - tublid neiud, nüüdseks on nad juba tagasi omas kodus ja loodetavasti kevadel koos varsakestega.

Loodan, et ka minu mahdaamid on ootel. Prisked on nad küll - aga samas millal nad seda pole olnud?! See aasta on üldse olnud väga rohu rohke aasta, ning nii palju, kui mina kuulnud olen siis nii mõnigi hobusekasvataja on kurtnud muret laminiidi pärast hobustel.
Aga jah igatahes minu märade tiinuskontroll on nendega koguaeg ühes aias ;).
Siis suvevahe ajal käisid mul kordamööda õelapsed külas, ratsutamas hobustega ja aitamas nii ühte, kui teist tööd tegemas. Rallik sai oma kogemuste tõttu koheselt kõige populaarsemaks ja nii üllatav, kui see ka pole - ka täkk ise nautis seda, kui mingid väiksed kaagid teda alguses suure hoolgea kammisid ning hiljem tal seljas istusin ja teda jooksma sundisid. Rallik läheb päev päevalt aina priskemaks ja enesega rahulolevamaks. Vaikne lambuke mul. Peaks ütlema, et karjas kõige leebem ja rahulikum. Armas tegelane, tahab sügamist ja et temaga räägitakse - vana härrasmees.


Lapsi on meil talukohas alati palju käinud, aga see aasta ma tajusin ja rõõmustasin nende üle eriti..
Nad toovad justkui maale elu sisse, plaanitsedes, joostes ja mängides.

Ester täidab meil "igaüks võib ratsutada" hobuse kohta. Usun, et kui saatus oleks tal teistmoodi läinud siis oleks temast saanud väärt teraapia hobune, just nagu paljusi selle eluala hobuseid kirjeldatakse, rahulik ja laisk, samas sõbralik ja kõike kannatav.

Andorra on muidugi hoopis teisest puust, temast loodan ma endale ühe väleda ratsu kasvatada. Erinevalt Estrist on ta väga kiire, muidugi ka kergesti ehmuv, kuid samas kummaliselt kiindunud minusse ja usaldav. Koguaeg tulevad sõnad meelde, mida tema kohta lausuti - ühe inimese hobune.

Armastan neid kõiki kolme südamest, nad on minu päikesekiired ja pelgupaigad (ka otseses mõttes, mitte üks inimene ega koer ei julge tulla mulle järele karjamaale, kui ma neid just kohe käekõrval endaga kaasapole kutsunud).

See suvi käisin ka nii mõnelgi Teist külas, tore oli :)... loodan. et neid külaskäike tuleb veel ja veel. Samuti nagu kunagi loodan Teid ka endale kord külla kutsuda.

Mis siis veel suvele tagasivaatena oskan öelda, ilus oli - aga mul on hea meel, et sügis on.

Enamus pilte on tehtud mu tädipoja poolt ja neid nägin täna esmakordselt, otsustasin neid ka koheselt teiega jagada.
Tundke rõõmu ilus enda ümber ja nautige elu -tsiteerides Forrest Gumpi : My momma always said, "Life is like a box of chocolates. You never know what you're gonna get."
Seega sirutagem kõik oma käed elu-shokolaadikarbi järele :D

Nädal 33

Palju vett on merre voolanud sellest ajast, kui ma viimati siia kirjutasin. Palju on olnud teha samas nagu polegi midagi jõudnud. Vähemalt hobustega mitte. Ilm on olnud ilus, isegi liiga ilus - päevad on liiga palavad ja kuumad ning täidetud putukatega.
Nüüd, juba hulk aega mööda, käis ka meie juures sepp ära, hobuste jalad said kenasti värgitud, imestasin kui väikesed on ikkagi Andorra kabjad. Ka Estri ja Ralliku jalad said korda. Koerad siiamaani maiustavad kabja äärtega - see neil nagu komm, krõbistavad vaikselt sellel ajal, kui ise tapad parme ja pimedaid mis hobuseid piinavad.
Nüüdseks on meil ka korralik ja peaks ütlema, et väga ilus lasipuu - ise tegime ja minu arust sai väga kena valmis.
Sügise poole, kui suurem osa putukaid on ära haihtunud, plaanin siiski minna juba Andorrale selga, mitte küll suuremaks ratsutamiseks vaid lihtsalt harjutamise pärast. Sedelgat ja vahetevahel ka sadulat kannab ta juba kenasti ja talub kenasti enda ümber tantsimist.
Ei tegelikult elu on ilus, need pisikesed apsakud ja ebameeldivused (sh putukad) on lihtsalt meeldetuletuseks.
Kevadel on mul (kui kõik hästi läheb) oodata juba viite hobust karjamaale. See saab olema huvitav...
Tegelikkuses oleks juba põnev kokkusaada teise ringi perega, kes sooviks meie pere varssa. Koos oodata oleks vahest, et toredamgi. Koos kasvada :)

tsirkus koos hobustega

Tervitusi Kavardi teraapiatallist,
meie kõige lahedam kogemus sel algaval suvel on tsirkuseteraapia ja ratsutamisteraapia ühendamine ja pakkumine vaimupuudega noortele rühmateraapiana. Mõlemaid teraapiavorme on maailmas eraldi praktiseeritud aastaid, kuid tundub, et oleme esimesed, kes neid ühendada ja koos pakkuda on julgenud. Tänaseks on teraapiakordi toimunud neli ja iga korraga on see järjest lahedamaks läinud. Läbiviijateks on ühelt poolt tegevusterapeut ja tantsuterapeut, kes tsirkuse poole eest vastutavad ja siis ratsutamisterapeut koos hobutalutajaga, kes hobuse osa välja kannavad. Hobustest kasutame ainult eesti ruuna Edmundit, kuid kuna teraapiaareen on üles seatud karjamaale, siis vahivad teised 5 looma ka kogu aeg läheduses. Tegevus kestab korraga 2 tunni ringis, mille jooksul tsirkusenumbrid vahelduvad hobutegevustega.
Mida see siis osalejale annab - eelkõige võimast emotionaalset laengut, enesekindlust, teiste märkamist ja koostööoskust ja veel palju muudki. Kui ikka power üleval, siis saab inimene hakkama ka selliste trikkidega, mille peale ennem mõeldagi ei juletud.
Ja ka hobustele on see tsirkusejant heaks vahelduseks, on mida vaadata, kuhu juurde hiilida ja eks muutu nemadki julgemaks ja enesekindlamaks.

tervitades,
Toivo

Päikest kõigile!!!

Päevad voolavad nii kiiresti ajamerre,et märkamatult on juba isegi jaanipäev mööda läinud.Võtsin ennast kätte ja asendasin unustatud salasõna uuega...ja nüüd saangi teile oma uudist teatada!!!:)

Mõne päeva pärast saab juba kaks kuud ajast,mil meie talus jalutab lehmakarja seas ka üks kabjaline!!:))) 2.mai oli see ajalooline päev,kui meie taluteedel üle kümnete aastate taas kabjajälgi näha sai!!!:))))

Otsustasin ikkagi,et tahaksin enne Heiferi piiga tulekut hobumaailmaga lähemat tutvust teha.Ja ei kahetse:)) Minu jaoks on ju kõik nii uus...hobuse lõhn,tema käitumine,häälitsused.Morri on mind palju õpetanud...ta on ikka uskumatult arukas ja tore hobu.Selline rahulik ja sõbralik.Ja lehmadele teeb igal juhul silmad ette!!:D

Eks tal ikka iseloomu ka ole ja üritab vahel mind proovile panna,aga olen endale kindlaks jäänud ja ta ikkagi veennud tulema sinna kuhu vaja,mitte sinna,kuhu tema parajasti tahaks!:D

Juhtus nii,et kui Morrit Tõstamaale vaatama läksime,võitis ta mu südame jäägitult.Suur,kõrge võõras loom...ja ma ei kartnud teda mitte üldse...oleksin võinud kohe läbi aia tema juurde minna ja teda kasvõi kammida.See oli minu jaoks nii eriline tunne,et ei pidanud pikalt arutlema,kas Morri on minu hobu või mitte!!:) Väidetavalt on ta tori tõugu 16-aastane mära. Paraku pole tal mingeidki pabereid ja kindel olla ei või ma milleski,uurimistöö seisab veel ees.

Igatahes on ta umbes nagu Pipi hobune....täppidega ja hästi mõnus....lapsed kõlguvad seljas ja ei taha mahagi tulla!:) Eks ta tuleks tuppa ka,kui talle porgandite ja õunte ja muu sellise hea kraamiga pidulaud katta!!:D

Mul oli tasapisi ka hobuvarustust kogutud. Jaanipäeval proovisin ka vankri rakendamist....kuigi Morri oli nii kannatlik ja lasi mul kõike proovida,ma asjaga veel kohe hakkama ei saanud.Aiste ja looga ühendamine oli meelest läinud...praktika on ikka hoopis teine asi kui teooria:) ja sedelgavöö oli tema jaoks liiga lühike.

Eks ma nüüd pean seda pikendama ja siis teeme esimese vankrisõidu ka ära!!:)))Tema eelmises kodus sain seda katsetada ja meie koostöö Morriga sujus väga edukalt:)

Siis kui Morri meile tuli olin ikka üsna hirmul,kuidas ta aias püsib.Vaatasin,et korralik eletrikarjus ümber oleks.....siis sain aga aru,et Morri austab aeda ...ükskõik,millest see ka pole.JA sedasi niitis ta meil aias muru,kus parajasti vaja oli.Tõstsin sinna pajukeppidest kergete postidega aia,valge heinapalli nöör piirdeks ja Morri püsis väga ilusasti aias. Poste oli kerge jälle uude kohta tõsta.Paraku lõppes see muru niitmine sääskede tulekuga ära.Hobu leidis,et noored puud ja marjapõõsad on üks hiiglama mõnus sääskedepeletamise vahend ja hakkas ennast seal sügama...mõnest põõsast ei jäänud suurt midagi järele!:D

Kui Morri oli meil piisavalt kohanenud ,läksime lehmadega lähemat tutvust tegema....ja hobune leidis,et kari on kari,olgu või sellised imelikud loomad....ja sinna ta jäigi!:)))

Kaerale tuleb Morri joostes kutsumise peale kasvõi teisest karjamaa otsast...siis on sel rahulikul hobul alati tuli takus ja galopp missugune!!!:) Uskumatult ilus on ikka vaadata,kui hobu joostes tuleb....vahel ma ei usu oma silmi,et karjamaadel,kus pole vähemalt 50 aastat hobust nähtud,on taas see kuninglik loom!!!:)

On ka üks asi,mida Morri kardab...vesi.Kui kraavis on veidikegi vett,siis jääb Morri maha,kui kari üle kraavi teisele karjamaale otsustab minna....ja hirnub siis heleda häälega järgi....

Eks me pea siis kahekesi temaga truupi ehitama hakkama,et kuiva jalaga üle pääseks!!:)))

Lisan siia ka mõne pildi sellest suurest armsast sõbrast....

ja ootame teid kõiki külla!!!

Päikselist ja rõõmurohket suve ja ilusat heina-aega soovides

Maili

Meil siin..

... on ilus, nüüdseks on meie preilid kenasti maha rahunenud ja härraga leppinud.. täielik idüll (siiamaani) õunapuud õitsevad ja mesilinnud sumisevad...

Siiamaani oli see kõik nii... kuid täna toodi meile kaks uut mära paaritusse.... panime nad kõik ühte aeda, kuna me päris kindlalt ei tea millal uutel tibidel ind hakkab siis ei hakka ka enda jaoks asja keeruliseks ajama.

Oh seda tantsu ja tralli ja taga ajamist, vaene Rallik oli täiesti endast väljas, kuna üks paar märasi jooksid pidevalt ühes suunas, samal ajal kui teine paar teises suunas...

Päras paari tunnist rahmimist suutis täkk oma prouad nii kaugele viia, et nad enamvähem püsisid ühes koos, vähemalt jooksid ühes suunas - kõik neli, aga eks seda möllu veel tule.

Loodame vähemalt, et neiud omavahel hakkavad läbi saama...

Hetkel mul on igatahes kõik viis hobust, täielikult erinevate värvustega... :D

Loodus nõuab oma :)

Varsa sünd....

Lõpuks ometi tõi meie vene-ameerika traavel täna varahommikul ilmale imeilusa märavarsa. Oh milline kergendus. Mul on nii hea meel, et sõnad ei tule meelde, ei oska midagi kohe kirjutadagi.
Kui teistest neljajalgsetest rääkida, siis noor täkk on tubli..harjub inimese järgi kõndimisega. Märakene aga teeb mis tahab...sest temale inimese järgi ja üleüldse kõndida ei meeldi.

Terekene!

Oi, ma ei ole nii ammu meie uudiseid lugenud! Kõigil sellised põnevad juhtumised ja toimetused.
Eks siinkandis ka see aeg tegutsemis tähe all möödu. Kevade poole tundub loomadel söögiisu suurenevat- heina läheb nagu leiba. Muudkui vea küla pealt juurde:)
Aga 26.märtsil oli meie peres tähtis sündmus- AIDA SÜNNIPÄEV!
Sel puhul sai ta endale koolilapsest ratsaniku, keda tuli bussipeatusesse sõidutada- hommikuse koolibussi peale. Kuna oleme seda trikki ka enne proovinud, kulges kõik toredasti ja sünnipäevale kohaselt, ainult tüdruku tunked ja koolikott nägid kahtlaselt karvased välja... Muidu olid kõik väga rahul, eriti Aida, kes sai perenaiselt tänuks porgandeid.
Perenaine ise-st mina- olen sattunud mingisse lapitehnikavaimustusse ja seepärast ei olegi meist vahepeal midagi kuulda-näha. Aga järgmisel koolitusel ehk ikka platsis!

Nädal 12 ja 13

Päevad lähevad aega mööda aina pikemaks, täna siis keeratakse kella. Hobused ajavad hoolega karva, pärast iga külastust on kõik kohad kollakaid ja punakaid karvu täis..

Ehki ilmad küll seda eriti siiani ei ole näidanud, läheb järjest soojemaks, juba on igal pool kevade kuulutajaid kuulda ja näha (linnud, aina napimad riided, mootorrattad...). Kõik näitab uue alguse algamist.

Üleeile oli Indias uue aasta vastuvõtt, nii et Teilegi - jällegi mõnusat aasta algust ;).

Ester ja Andorra tunnevad ennast kenasti, iga kord kui viime neid teise aeda siis jooksevad seal ringi justkui tallist pääsenud.

Oleme tõsiselt kättevõtnud igasuguse risu koristamise uue aia tarvis, eks näis kas saame aia tegemise materjali kah kokku kuskilt, hetkel veel lootus on.

Mis siis veel, varem kui Ester oli "vana olija" siis vippas tema Andorra üle ja nii öelda käsutas teda ringi. Nüüd on asjad muutnud, Andorra on see kes võimutseb ja näitab oma tõelist iseloomu - armukadedusest pakatav väike saatan (punane kah veel neh..)

Proovisin neid korde peal hüppama panna.. et jooksevad ringi ja siis teatava vahe tagant on üks puu nott maas, millest nad peaksid üle hüppama.. Andorra seda tegigi mõningate mööndustega.. kuid Ester, kui vana ja kogenud kala jooksis ilusasti mööda.. nägemisega on kõik korras!

Noh eks me varsti saame kokku, siis räägime rohkem ja vahetame kogemusi

Nägemisteni siis...

Kaks ühes

Hei-hei. Ära tõime ja nagu tavaliselt meie peres kombeks- ühe asemel kaks. Lisaks projekti märale - tupsununnu Keta- siis uues kodus ka täkk Kasper. Sõit kulges suhteliselt rahulikult...ise olime kõige rohkem närvis, ja muidugi on meie liikluskultuur olematu. Täitsa tavaline, et sulle sõidetakse ette ja pannakse pidurid plokki.....No täitsa õudne.....pidurdada ju järsult ei saa ja minna pole ka kuskile.... Sellel päeval sain 10 korda rohkem halle karvu juurde just tänu nõmedatele autojuhtidele.
Juba on võimalik iseloomu hinnata ja nagu mu mees ütleb, et minu hobused on kõik minu iseloomuga. Mära näitas meile mõlemale koha kätte.....mina võõrasse talli ei lähe..peale mõningast sikutamist-tirimist-tõmbamist- kollitamist- pakkusin talle heina ja meelitasin ta sellega talli.....Täkk marssis põhimõtteliselt kohe ise talli ja tervitas meie teist täkku jalgadele tõusuga.
Ja loomulikult näen ma oma meest veel vähem, sest nüüd istuba ta veel rohkem, tallis...ja poputab tibusid..nagu ta ise uute elanike kohta ütleb.
Üleskutse: kas tuleksite 11 ndal peale koolitust meile külla......kinnitaks keha enne pikka sõitus ja näitaks loomulikult oma tibusid...

Tervitusi Toivolt

Mõned pildid ka meie hobudest, keda peame ainult teraapia eesmärgil. Abikaasa mul nimelt tegevusterapeut/ratsutamisterapeut ja minu funktsioon on hobuse juhtimine ja talutamine. Teenust pakume oma kodus, kus oleme loonud ja kohandanud selleks võimalused. Hobuseid hetkel 6, kuigi fotodel näete nelja: Tori mära Hiira, raskeveo mära Kelli, eestlane Edmund (ruun) ja Shetland Willem (ruun). Lisaks siis veel 2 shetlandi 7 kuust mära varssa Susanna ja Fiona, kas ka neist teraapialoomad saavad, ei tea veel, eks aeg näita.