Tervitused metsast...

Kas ka Teil murrab sügis sisse? Meil küll. Ja ma ei pea siin sugugi silmas seda, et ilmad on nii-ja-naasugused. On nagu nad on, aga minul endal on nn. aasta-aegade-vaheldumine kuidagi eriliselt raske periood. Umbes nii nagu vanemad inimesed hakkavad rääkima: "...mu vasak puus lõhkus terve öö - ei lasnud magada - ´tea, kas läheb taas vihmale..." . Numbrid ei näita mul küll teab-mis iga, kuid kui hädasid üles lugema hakata, siis "läheb Issanda päike enne looja...", nagu köster "Kevades" olukorda hindas.

Aga mis seal ikka... Mu hea sõber üritab mulle ikka meelde tuletada sellistes olukordades, et "kõik läheb mööda...", kord jõuavad õhtasse nii head kui ka halvad päevad. Millegi pärast kipun ma ikka ära unustama seda lihtsat asja ja seda eriti nn. "halbadel päevadel". Nagu seda oli näiteks eilne - ärkasin juba hommikul valude ja väikese (aga sellegi poolest vastiku)palavikuga ning pea terve päev polnud must muuks asja, kui sain küll puud tuppa toodud ja ka veidi toas ringi totterdatud, kuid kõik need tööd, mis õues tegemist ootavad, jäidki ootama.

Seevastu täna suutsin mõne tunniga õues teha rohkem, kui mõne päevaga kokku. Korrastasin veidi küüniotsa tagust - sealt, kus hobused nüüd suurema varju alla saavad minna. Tuul oli ühe suure uks maha murdnud. See oli nii raske, et hädavaevu upitasin ta vähemalt seina najale, et vihm teda vastu maad ei leotaks, ja sättisin teise poole kinni. Laiendasin aeda.

"Nii vaikseks kõik on jäänud..." tahaks nagu teada, kuidas meil sügis kulgema hakkab. Ehs -ist pole ka midagi kuulda... Aga küllap on nad kõiksugu väljasõitudega nii ametis, et meieni pole veel jõutud. Loodan vaid, et kui selgub taas järgnev õppepäev, et satu see sellisele ajale, kui ma tulla ei saa. Sellest oleks väga kahju. Paraku on aga ka meil muid ettevõtmisi, mis nõuavad oma... ja teisiti ei saa...