TEREKEST KÕIGILE...

Pole mönda aega jälle kirjanud,kuna külmaga palju tegemist.Kuid nüüd on meie kandis ka löpuks soojemaks kraadid läinud.Saab normaalselt jälle hobsidega söitmas käija ja valmistuda vastlateks.

Mis siis huvitavat,Valgus tegeleb ikke oma poiste asjadega,kuid on tore teine.Agendaga söidan jälle nüüd reega tihedamini,külmaga ei tahtnud kuidagi.Näiteks täna käisime poes ämmaga.Agendale täitsa meeldis,uudistas igasugu asju,mida igapäevaselt ei näe.Isegi rekkaga kohtusime esimest korda täna.Üldiselt ei arvanud ta sellest midagi,kui see elukas oleks nati hoogu vaiksemaks vötnud,mitte täie tinnaga meile vastu tulnud.See tuule iil,mis sellele rekkale järgnes ei meeldinud pigem Agendale ja paar sammu kiiremini tegi.Endalegi ei meeldinud see tuule ja lume segu,mis näkku lendas.Kuid ülejäänud aja oli tüdruk korralik,ainult poe ees tatsas nati ja hirnus paar korda,kuna avastas,et ta on täna üksi ja polegi kuskil teisi hopse.Ja kui me löpuk selle 10 kilomeetrise otsa ära tegime,siis koju jöudes oli Agendal selline nägu peas ,et vöiks kuhugi uuele ringile minna.Vat sellised on meie lood siin Jöepöhjal.

Edu teilegi nende toredate söpradega,ja olge rõõmsad,et nad teil olemas on,sest mina küll olen.

Tervitusi teile köigile.

Minu esimesed isetehtud nöörpäitsed

Mida ikka siin külmaga ja pimedatel talveõhtutel teha? Olen ammu mõtelnud, et peaksin tegema, kuna neid läheb ikka tarvis. Mul ühed suured poe omad on, aga need on liiga suured Teebale näiteks. Ostsingi siis 10m laevanduse nailonnööri (mis maksis 1,92). Võtsin ette selle sama õpetuse, mis siin vasakus tulbas välja on pandud ja hakkasin pusima... 45 mintsa läks, et enam-vähem päitsetesugune asjandus valmis teha. Oli küll pime juba õues, aga uudishimu oli liiga suur ja läksin ikka õue proovima hobuste peal. Noh, Teebale muidugi väiksed. Proovisin Atile. Talle nagu oleks sobinud, aga midagi nagu ikka häiris. Tulin tuppa tagasi ja harutasin kogu kupatuse lahti ning alustasin otsast peale. Esimene kord jäi mul 40 cm üks nööriots pikem lõpetades. Kui ma seda lahti harutasin, avastasin, et vasaku kõrva juures olev sidumis aas on täpselt nööri keskpunkt. Seega seekord panin nööri pooleks ja tegin sinna selle aasa ära ning sõlmimist alustasin sellest aasast ülespoole. Lõpetades olid mõlemad nööriotsad ühepikkused :D Seekord kulus tegemiseks mingi 30 mintsa. Järgmisel hommikul läksin proovima ja... üllatus, üllatus.. nüüd läksid päitsed pähe ka Teebale, kuigi tegin samade mõõtude järgi (M). Ahjaa kokku kulus nööri u. 6 meetrit. Soovituseks niipalju, et kui on tarvis rohkem päitseid teha, siis tasuks osta 20 meetrine pundar, sest 10 meetrist jäi järele ainult varsasuurus. Aga arvan, et 20 meetrist peaks saama eestlaste suurusi 3 komplekti.
Lõpetuseks sulatasin viimased nööriotsad omavahel kokku, et need ei hargneks ja lihtsam on kasutada kui need on koos, mitte eraldi.

Pärast nöörpäitsete proovi on nüüd Ati kogu aeg ilma päitseteta nagu Teebagi.

Kumbki hobune pole nöörpäitsetega ilma järelvalveta.

Lisan siia juurde ka lingi nöörpäitsete kasutamisest eesti keeles http://polliloomaaed.blogspot.com/2009/07/anna-suhe-noor-paitsetega-kellegi.html Väga õpetlik tekst.

Meie pere tunded......

Meie peres käib kohutav möll, et oma tundeid kontrolli alla saada.

Teised pereliikmed tunduvad olema märksa ratsionaalsemad kui mina aga ju see peabki nii olema....

Nimelt alates eilsest ei ole meie armas "peletis" Villi enam meie pere hobune, tõsi küll ta on veel meie juures, kuid karta on, et ainult märtsi lõpuni. Nimelt õnnetestus mul leida inimene, kes huvitus Villist kui tulevasest sugutäkust ja alates eilsest on Villi omanik just tema- luuletav mees Lõuna- Eestist.

Oleme suhelnud juba detsembri algusest peale ja osa hobust ka kinni makstud, kuid kuni tänase päevani oli see kaugena näiv tulevik. Eile käisin EHS-is passi ümber vormistamas ja see tegi tehingu reaalseks-Villi ei ole enam meie oma...........

Uskumatu alles mõned kuud tagasi olin ma valmis selle varsa natukese ära andma ja veel pealegi maksma, kui ainult keegi ta minema viiks.

Tal on jätkuvalt kerge jalg ja tagumik, ühest lihtsast ussikuurist võivad saada tapatalgud, kuid mina olen õppinud ta krutskeid tundma, loomulikult ma pelgan teda ikka veel, kuid me õpime...., kohutavast peletisest on kasvanud imearmas mõmmik, kohev karvapall ja pruun kui karu. Meenutab mulle täpselt minu esimest kaisukaru, ainult kordades suurem, kuid eks ole minagi kordades kasvanud....

Olgu hind nii hea kui tahes on see jubedalt raske. Täna kui väljas oli -15 kraadi istusin ma pool päeva hobustega õues ja kaalusin asjaolu, kas ma saaksin Villiga ise hakkama, kas olek võimalik ta jätta müümata????

Kuid ilmselge on see, et ei ole me tahtnud endale hobuse karja...., kuid ikkagi on see kuradima raske;)

esmaspäev, 30. juuni 2008 APPI!!!

...
Väike meenutus projekti ja blogi algusaegadest ...
juuni 2008.

"Olen kannatamatusest lõhkemas. Olen ka teised (loe: Krista ja Urve) oma helistamisega ära tüüdanud. Loodan, et see on mõistetav... sest sõbra võtan ju ometi ligemale 30 aastaks!

Kõik on nii armsad..

Lõppude lõpuks.. jõudu ja jaksu meile.. ootamiseks ja pärast hakkama saamiseks!

Tegelt kui ma juba nime teaks... vahest oleks parem.. loodame et homme on see päev, kus ma saan rääkida juba temast nimepidi!"

3 kommentaari:

Liina ütles...

See postitus on autori poolt eemaldatud.

Ivi ütles...

On üks ilus ütelus: "karda oma unistusi, sest need võivad täituda!"
Elan teile kõigile seal kaasa, et kõik teie unistused täituksid ja hopsid ikka kohale jõuaksid.

Hiiuheiferlane Ivi, kelle unistuseks on ka kunagi saada endale oma hobu.

Urve ütles...

Nimi on temal ...,
sündinud ....
isa Aku 684 E ja ema ....
Kasvataja Pihtla Hobusekasvandus Saaremaal

Päikeseliste tervitustega, Urve

Kui keegi vähegi viitsib ja huvi tunneb ... päris huvitav on lugeda infot ning postitusi projekti ja blogi algusajast ... meie ühisest algusest, ootusärevusest, esmakohtumistest oma hobustega ja sellest kes me oleme :)

Aga muidu läheb meil siin hästi

Esimene ratsutamine mõisas

Elame oma igapäevast elukest. Teebal sai boks ka valmis, s.t. esiseinad ja värav ette. Nüüd panen ta halbade ilmade korral öösiti kinni. Muidu elab vaba elu. Tuleb ja läheb, millal tahab. Põhiliselt passib ta üleval mäe otsas uute bokside juures (mis ei ole ka veel päris valmis). Oleneb, mis suunast tuul puhub, siis vastavalt sellele valib ka seina, mille varjus olla.

Unistuse täitumine - näha akna taga oma hobust

Kurb lugu on ka meil rääkida... Nimelt sügise saabudes ja heina söötmisega ilmnes lugu, et Teebal on kopsuenfüseem ehk siis hakkab köhima, kui heina sööb. Midagi pole teha... kahjuks seda hagiust ei saa ravida, ainult leevendada. Ostsingi oma viimase raha eest Havensi Green Vet.i ehk enne tuntud ka Herbal müsli nimel all. Õnneks ei ole tal see eriti kaugele arenenud ning pool liitrit müslit igal õhtul kaerale lisaks tundus talle aitavat. Hiljuti oli telekas ka mingi saade, kus räägiti, et enfüseemikud peavad saama kaera, et oma haigusega toime tulla. Nii siis saabki Teeba hommikul pool liitrit kaera ja õhtul pool liitrit kaera koos müsliga ning sekka mõned porgandid. Kui ilmad on külmenesid -10 kraadini ja rohkem, siis suurendasin ka kaera kogust, et ta jaksaks külmaga võidelda. Ka tema köhimine on põhjus, miks ei pane ma teda öösiti boksi kinni, vaid lasen õues elada. Ja kui on selged ilmad, et lund ei saja, siis saab ka heinad õues alati. Ahjaa... sooja vett saab ka: hommikul 1 ämbritäis ja õhtul 2 ämbritäit (20l ämbrid). Sooja selle pärast, et see nii kiiresti ära ei külmuks tal boksis. Alles hiljuti nägin, kus hobune viidi kaevule jooma ja ta jõi ennast külma vett täis ning pärast värises üleni tükk aega. Võimalik, et ma hellitan oma hobuse ära, aga mis siis... on ju ta mul ainuke. Ja soe vesi talvel ei tee halba, eriti kui on nii külmad ilmad. Saabki sooja keresse.

Teeba sügismood 2010

Hiljuti sai müsli otsa ja kohe oli ka köhapoiss tagasi. Nii hullusti, et kui üks päkapikk käis mul ratsutamas siin, siis Teeba ainult köhis sadula all. Õnneks meenus mulle Üks toreda omanikuga pood Pärnus Härma keskuses (Ratsasport Dietz OÜ).  Üks telefonikõne ja paari päeva pärast oli SmartPostiga Märjamaal müslikott olemas. Seekord  St.Hippolyt´i toodang Struktur Energetikum. Soovisin küll saada sellist head asja nagu Mycolit, aga seda polnud. Nüüd olen 4 päeva andnud hommikul ja õhtul pool liitrit müslit kaerale juurde ja täna lumetöid tehes ei tulnud mitte ühtegi köhatust. Pool liitrit seda müslit kaalub 280g. ja soovitati anda pool kilo päevas.

Mis veel? Sügisel olin megahädas Teeba arusaamast sügismoest. Nimelt tema kaunistas ennast takjatega. Täiesti lootusetu juhtum. Katkud ükspäev ära ja hommikul tuleb ta sama targalt ja veel rohkemate takjatega, endal muhe nägu peas, et vaata kui kaunis ma olen.

Päkapikk Kata ratsutamas

Siis veel sain ka korra talle järele joosta, kuna ta otsustas plehku panna hoovist. Ilmselt ehmus millegi peale. Kappas saba seljas üle lagendike otsejoones. Panin autole hääled sisse ning põrutasin järele. Mitte küll üle lagendike, vaid ikka mööda teed. Kilomeeter eemal juba nägin teda minu poole traavimas. Õnneks oli vist tee peal traktor talle vastu tulnud ja see sundis teda suunda muutma. Jätsin auto seisma ja tundus, et väike loomake oli päris hirmunud ning õnnelik mind nähes (mina samuti hirmunud ja õnnelik teda nähes). Peotäis kaera ja valjad pähe ning kodutee võis alata ja laisk nagu ma olen, siis ei viitsinud ma jätta autot ka maha. Istusin autosse, lasin akna alla ja ratsmetest kinni hoides keerasin auto ringi ning hakkasin vaikselt sõitma. Teeba võttis seda asja nii loomulikult nagu oleks see igapäevane nähtus, et hobused jooksevad auto kõrval. Tagant tulevale autole oli küll imelik meid vaadata. Võtsin veidi tee äärde ja lasin auto mööda. Ka see polnud hobule probleem. Lõpuks õnnelikult kodus ja hobune turvaliselt aias.

Sellega siis olen võtnud "lühidalt" kokku meie koos veedetud kolm ja pool kuud. Ma olen õnnelik, et mul on nii vahva hobune. Temast on mulle ja mu lähedastele ainult rõõmu. Isegi linnainimestest mõisaomanikud käivad nautimas Teeba seltskonda. Ta on meile nii palju juba suutnud anda selle vähese ajaga... Ja me kõik ootame juba Teeba-beebit. Tundub, et kõtu on paisunud ja see pole mitte heinast ;)

LAHE...

Täna sai oma ammune mõte rakendust... hobusega lume lükkamine. Mis mind on takistanud on see, et ma polnud kindel, kuidas Teeba asjasse suhtub. Lumesahka ka pole, mis hobusele sobiks. Nii ma siis mõtlesingi, et teen proovi, mida Teeba sellest vedamise mõttest arvab. Kuna mul hetkel veel puudub vedamiseks õige varustus (look, rangid, sedelgas jms.),  aga on olemas traavlivarustus, siis see ka käiku läks. Igaks juhuks panin tugevduseks rinna eest läbi laia koormarihma ja vedamiseks kasutasin ka koormarihmasid. Ega ta eriti ilus välja ei näinud nendega, aga nagu öeldakse "too pole ilu pärast, too on tarbe pärast". Vedamise harjutamiseks kasutasin tagurpidi keeratud euroalust. Panin rihmad ühest nurgast läbi ja sõit võis alata. Teeba võttis kõike sügava rahuga. Kui raskeks läks, siis ta muidugi eriti ei tahtnud vedada, aga vähe ergutavate hüüete saatel võttis ta julguse kokku ja ikka hakkas tõmbama ja julgelt. Mõisast välja suure teeni läks asi suht vaevaliselt, aga tagasitee oli allamäge ning hobu võttis sellised tuurid sisse, et mul ei jäänud muud üle kui aluse peale hüpata põlvili ning nautida sõitu. Ega seda ei saanud ka nimetada päris lume lükkamiseks, pigem lume silumiseks, aga vähemalt Teeba nautis seda ja homme ehitan korralikuma saha ning proovin uuesti. Vähemalt ma nüüd tean, et minu hobu on suuteline ka vedama enda järel midagi. Regede/saanide/vankrite kohta ei tea ma midagi, kuna neid mul ka pole... aga ehk ükskord saab ka need olema. Veel üks hea omadus, mis ma avastasin Teeba juures oli see, et kui käskisin tal seisma jääda, siis ta ka jäi ning ka seisis, mitte ei trampinud kohapeal, et minema pääseda. Siiamaani olen pidanud tohutut vaeva nägema kõikide eelnevate hobustega, keda olen ette õpetanud, et nad paigal ka püsiksid. See on mõnele loomale täiesti arusaamatu, et miks peaks paigal olema. 

Teeba talvise päikesepaistes ja külma oli sel päeval -15 kraadi.

Kahjuks pilte mul tänasest päevast pole, kuna olen üksinda siin ja ei saa endast samal ajal pilti teha. Aga kasutage oma kujutlusvõimet... Seniks aga... Häid Jõule ja nautige talvist elu oma loomade seltsis, nendega midagi lahedat koos tehes!!!

Veidikene lugemist ...

..
http://www.parnupostimees.ee/?id=360066
..

Ja Aida on nüüd ilusate hinnetega hinnatud :D

Väike värkimiskoolitus

Aida pere on nüüd värske värkimis- ja sadulapassimiskoolituse mõju all:)

Emotsioonid on tohutult positiivsed!

Kuigi hobused vist teadsid ette,et nende peal hakatakse kätt harjutama sest nad kablutasid enne mitu koplit läbi kui lasid päitsed pähe panna, läks kõik siiski superhästi...

Igatahes kui Katrin oli oma sepamundri selga saanud, olid ka hobsid rivis ja tegus toimetamine Helsingi kapjade kallal läks lahti.

Kõige rohkem heameel on selle üle, et pereisa sai värkimise koha pealt käe valgeks(või käe kangeks :P kuidas võtta) ja kui kõvasti harjutada, võib isegi asjast asja saada. Annan au neile õblukestele tüdrukutele, kes sellise ameti peale on asunud. Kuulates Katrini osavaid seletusi ja nähes algaja ponnistusi meie jonnakavõitu Helsingi juures saime esimest korda õiget aimu kui raske see värkimine tegelikult on. Siiani oleme lihtsalt hobust hoidnud kui tüdrukud Katrin, Ivi värgivad.

Aida lasi enda papud rahulikumalt korda teha ning perenaise soovil sadulapassimise etteaste tegi ka stoilises rahus ära hoolimata sellest, et selga passiti talle rasket ja suurt sadulat, mis tegelikult Helsingi varustuse hulka kuulub.

Taaskord andis Katrin osava ja kiire ülevaate, miks see sadul Aidale ei sobi.

Ja pärast saime sama kiire ja osava ülevaate sellest,et sadul on peaaegu nagu valatud Helsingi selga.

Panen siia ka mõned pildid muhedatest suksudest peale värkimist.

Minu jaoks tasus see higistamine täna igal juhul ära.

Ja paistab, et ülejäänud osapooled on samuti rahul.

Heifer projekt otsib uut hipoteraapilise tegevussuunaga peret hobusele TEEBA

...
Ootame projektis osalema peret, kellel ei ole kodus hobust/hobuseid ja kes:

 aktsepteerib Heifer International heategevuslike projektide läbiviimise nõudeid ja põhimõtteid (vaata täpsemalt http://www.heifer.ee/ )
 omab võimalusi hobuste pidamiseks, st. tagatud peab olema hobustele nõuetekohane söötmine, pidamistingimused ja igapäevane hooldamine
 osaleb aktiivselt projekti poolt läbiviidavatel koolitustel
 on valmis aktiivseks ja positiivseks koostööks projektis osalejatega ning teiste hobusekasvatajatega
 on valmis jagama oma kogemusi ja teadmisi projekti teiste liikmetega
 väärtustab elukeskkonda maapiirkonnas
 omab teadmisi ja eelnevaid kogemusi tööks hobustega ning hipoteraapilist ravi vajavate inimestega
 on huvitatud hipoteraapilise tegevuse arendamisest ning on valmis seda teenust pakkuma ka väljaspoole oma peret teistele abivajajatele.

Kandideerimiseks palume esitada projekti sooviavaldus ning motivatsioonikiri programmijuhi e-mailile urve.loit@gmail.com hiljemalt 25. augustiks 2010.a.

Motivatsioonikirjas palume välja tuua täpsemalt oma senine ja edaspidine planeeritud hipoteraapiline tegevus, ülevaade oma kogemustest töös hobustega (nende väljaõppega), ning võimalused hobuste pidamiseks. Kindlasti soovime teada saada pikemaajalistest plaanidest, kuidas ja millises suunas soovite edaspidi hipoteraapilist tegevust arendama hakata ning milline oleks Heifer projekti ja projektihobuse TEEBA osa teie tegevuses.

Urve Loit,
Heifer programmijuht, esindaja Eestis
tel 51 48 705
urve.loit@gmail.com
...

Terekest ka üle pika aja..

Pole ammu saand kirjata, tööd palju nagu meil köigil,kuid pole hullu.Meist siis niipalju,et Valgus on juba kasvanud omajagu, teeb vahel oma varsa koerusi ja on niisama jonnakas,kuid kuna tal on komme kogu aeg plehku panna,kui koplist talli läheme,siis nüüd käime me käekõrval.Möni vöib teist arvata,et rikun varsa lapsepölve,kuid minu jaoks on ohutus tähtsam, kuna ta on meil lihtsalt nati isepäine ja emalt soovib ainult oma tisse mida lutsida.Muidu nagu polekski seda emmet eriti vaja.Tal on rohkem selline pöhimöte,et kass kes kõndis omapäi.

Agendaga olen alustanud vaikselt treeninguid,mida Valgusel meeldib kohe kindlasti segada ja ta on peris solvunud,kui ei saa oma tahtmist.Tal on tekkinud kaks nippi ,kuidas emmet söitmise aeg segada,esiteks proovib emmele tagant selga joosta ja kui see ei önnestu siis lihtsalt seisab ette ja kui see ka ei önnestu, siis on lihtsalt solvunud poiss ja jookseb omaette.Nii et trenni saavad löpuks mölemad.

Homme on meil ka selline päev,kus proovime Agenda ja Valguse transportida täku Hopaki juurde,kuid eks näis ,kuidas see meil önnestub.Eks ma püüan teada anda ka teile,kuidas meil läks.

Edu ja head kuumatalumist ka teile köigile.

Pajataks siis natuke ka meie tegemistest

... ehkki nagu saatuse kiuste iga kord kui ma blogida tahaks juhtub midagi ja ikka elektroonikaga. Läksin tänagi täie teadmisega, et saada oma hopsidest uut pildimaterjali kaameraga koplisse, kuid oh imet fotokas tegi sada vigurit, kuid ei ühtegi pilti ja lõpuks see jultunud aparaat teatas "vahetage patareid!," nii ma peangi piirduma vanema pildimaterjaliga.

Meiega on vahepeal nii mõndagi juhtunud, nii head, kui halba. Kõigepealt meie täkupoiss sai endale juba 18 juunil nime - Villi, küll me kaalusime ilusaid nimesid ja siis veel ilusamaid ning kohe kuidagi ei suutnud otsustada, kuna mu vanem tütreke avaldas arvamust, et me nagunii kutsume teda Villiks, milleks siis panna mõni uhke ja aristokraatlik nimi, kui meil seisab tallis ilus "tasame" Eesti poiss.

Aili pere

Esimest korda sadulaga......

......peale mitmekuulist vaheaega.Nii nägi välja eile meie hobuste päev.Taiga sai näidata üle pika aja jälle oma oskusi ja varss sai uute kogemuste osaliseks.Esimene tund möödus Artagil meeletu jooksmisega,sest ilmselt on see kõigi hobuselaste unistuse täitumine,kui on jooksmiseks suur lage väli kus pole ühtki piiret....Teine tund kulus tal nuputamiseks miks ema eest ära jookseb ja mis teeb mingi inimene tema ema seljas.Kolmas tund sai ta lõpuks ema juurde sööma ja mõistis,et inimene ema seljas polegi koll.Ja neljandal tunnil näitas Artag juba väsimuse ja ükskõiksuse märke,sest kaua sa jõuad joosta,kui ema ikka seisma ei jää!Taiga nagu ikka oli tolerantne nii parmude kui Artagi ulakuste suhtes ja tundis rõõmu,et saab oma ilusat traavi ja galoppi näidata!Ja mina veendusin selles,et mis on hobune kord selgeks saanud,see ka selge on.....

Tehtud.....

Meie talus on siis tänasest ilusate hinnetega peatõuraamatu mära TAIGA ja tulevikus ilmselt väga huvitavat värvi ning imeilus täkkupoiss ARTAG.....kes sai kiibistatud.TAIGA erilisus sai järjekordselt ära märgitud,kuna aretusspetsialisti sõnul peaks TAIGA värvus kandma nime HÕBEKOLLANE!Ja kuna kõik need protseduurid leidsid aset keskpäeval...siis parmuparvede kiuste sai kõik tehtud nagu kord ja kohus.

Suvekuumad tervitused Taiga ja Artagi ning Alfi poolt.........

Eks on meie taluski on kõik vaevatud ja väsinud kuumast ja parmude rünnakust.Aga Taigal ja Artagil läheb hoolimata kõigest kenasti.....päeval on nad peidus boksis ja õhtul 11 lähevad karjamaale.Hommikul,kui kell on 7 siis tuleb meie kohalik korravalvur Alf öiselt ringkäigult ja manitseb ka varsa ja Taiga päikese ja parmude eest varju.Taiga ja Artag on karjuses...aga Alf juba mitmendat kuud vabalt,seega tal ülevaade sellest,kas karjus püsti ja titt koos emaga alles.Alfi jalutusrada käib ümber karjuse,ja enamik aega veedab ta metsas.Aga kui Artag emme silmist kaotab ja oma täkulikku hirnatust teeb,siis on Alf esimene kes põõsaste raginal kaema tuleb,mis lahti.Taiga tundub sellega nii harjunud olema,et sööb rahumeeli ja vaatab üle õla,et kas Alf tuli või ei!Alf jõuab ka kõige muu kõrvalt meie õuemuru kasvu piirata,ja seega pole meie majas see suvi kordagi muruniidukit käivitatud.Homme peaks olema see päev,kus Artag saab kiibitud ja Taiga peaks saama peatõuraamatusse.Soovin Teile kõigile vähem putukaid ja kuumust!!!Ja mõned pildid meist.......

Vihma sajab vihma sajab...

On kirjeldamatult mõnus näha pärast nii pikka aega vihma sadamas, on lausa kuulda kuidas maa tänulikult ohkab ja joob suurte sõõmudega vett. Ilus ilus ilus...

Ohh... ei ole ühtegi luuletust mis kirjeldaks hetkel seda rõõmu..

Nüüd juba paar päeva tagasi plaanisin kirjutada meie tegemistest kuumade suveilmadega.

Nagu Evelynagi oma hobustega, proovisime meiegi teha omadel olemist kergemaks. Sest olukord oli (tuleb tunnistada) päris nutune. Nimelt kuumade ilmadega ei olnud neil muud võimalust kui vaid kihutada meeletu kiirusega mööda karjamaad ringi, et vaid putukatest pääseda, oh nad oli märjad jooksmisest ja Estri kael kõik verine .. hirmus vaatepilt...

Aga siis panime me omad hobused keldrisse. Jaah just nimelt keldrisse...

Tegime nimelt väikese aia ümber keldri ja päästsime keldri uksed valla... ja nagu hiljem selgus oli see ainu õige otsus ja tegu, nimelt täna oli esimene päev, kus ma nägin hobused vabatahlikult väljaspool keldrit.

Ja Estrit ning Rapuntsilt nägin ma üldse üle nädala aja esimest korda väljaspool seda (väidetavalt nad öösiti ikka väljas söömas käisid, kuid ise ei näinud seega kindlalt öelda ei saa :P).

Andorra ja Rosina kutsumise peale ikka leiva ampsu käisid saamas.. aga siis kah tegutseti kiiresti ampsti leib mokkade vahele ning siis kohe varju tagasi.

Tuleb tunnistada, et 28 (kuni 34) kraadise palavusega on seal väga mõnus olla .. isegi putukaid polnud või kui oli siis minimaalsetest kogustes.

Vaatab kuidas ilmad edasi on.. vahest saab nad tagasi suurde aeda panna.. täna aga las mõnulevad vihma käes.. las see puhastab ja hellitab neid.. oh vihm kuidas Sind on taga igatsetud puhastav ja soe vihm.

Tere kõigile!

Pole ammu arvutit külastanud, kuid me rõõmustame kõigiga kel vahepeal hästi läinud ja kurvastame kõigiga kel halvemini.

Aga meilgi on uudiseid ;) Meie täkupoiss ERTS sündis vaikselt ja märkamatult 11. juulil kella kahe paiku päeval. Kõik läks hästi, protsessi ise me ei näinud aga vastsündinud varssa küll. Praegu kepsutab emmega koplis või lebotab tallis. Emme ise on ülihoolitsev ja valvsa pilguga.

Vastsündinud varsast pilti pakkuda pole kuna ainuke vahend millega pilti sai oli telefon aga sealt ei saa me pilte kuidagi välja :P Niiet siin on teile paar eile tehtud pilti.

Ja siin paar pilti sellest kuidas meil hobune vabapidamisel oli ja muru pügas ;P Ja nii paar nädalat. Ei kippunud kuhugi, ainult talli oli asja kui liiga kuumaks läks või satikad liiga tegid. Kahjuks ei saa jälle telefonist kätte pilte sellest kuidas me siin õue peal koos hobusega piknikku pidasime :P

Kuud ja vihma teile kõigile krae vahele (sest päikest soovida oleks praegu vist liiast ;)

Age ja meeskond ;)

Lubatud pildid Assost...

....Sätin nüüd mõned fotosüüdistused meist ka siia...

Kuna on niiii palav, siis näeb kõige sagedamini just sellist pilti - varsad on ikka pikali, märad tukuvad. Keskpäevaks on nad küll juba varju all, kus tuul ka läbi käib :)

...Anna-Brita ja Asso - õde-venda koos...


... Siin on Asso kõige paremini näha, kuigi jah - ei ole ta just emmega kõrvuti sattunud :) - aga kena poiss sellegi poolest.

"Ma tahtsin head, jah - ainult head...." :)

...küllap tuleb enamusele tuttav ette (laul-aga mitte ainult...)?
Kui sageli asume midagi tegema, peas positiivsed mõtted ja südames head kavatsused, kuid "välja kukub, nagu alati" :) (või siiski ka mitte - on ju meil kõigil ka õnnestumisi) Aga küllap on vaja ka neid apsakaid, sest kuidas muidu õpime - kasvõi näiteks seda, et pole me midagi nii kõike-teadjad, nagu ehk mõnikord arvama kipume. Apsakad toovadki meid maa peale tagasi. Samas loodan, et ei võta ära julgust edasi minna...
Meil siin juhtus selline lugu, mida endalgi piinlik rääkida, kuid ma arvan, et kasuks tuleks ehk mõnele veelgi. Nagu arvata võib, on meil sel aastal hirmsalt sääski ja nüüd ka parme... Vahetult enne neid päris kuumasid võtsime ette metsa-aluse korrastamise, et märad tuua uuele karjamaal, kus pole katust varjuks, kuid on metsatukk. Kuna oli veel sääskede aeg, siis käis minu mõte nii - peaks veidi tuult laskma sinna metsa alla, võtaks paju-rüpsiku maha, saaks hea varju ja samas tuuleke käiks ka läbi... Nii läks. Juhatasin märad varahommikul uude koplisse, kuid umbes sel ajal algas ka see kuum periood. Märad läksid metsatukka, kuid hoidsid ikka sinna, kus jäi võpsik puhastamata - ei jõudnud lihtsalt. Kui ma järgmisel päeval asja lähemalt uurima läksin, olid nad sisse tallanud raja - nad vaesekesed pidid aina liikvel olema, sest parmud, kes nüüd ka välja olid ilmunud, ei andnud muidu rahu. Mul oli piinlik märadele silma vaadata... Järgmisel hommikul tõin nad uuesti vanale karjamaale tagasi ning enne jahedamaid ilmasid ma neid sealt kuskile ei liiguta.
See oli vaid üks ja minu näide sellest, kuidas võib ikka mööda panna - kuigi ma hoolin oma hobustest ja tahan neile head, ei hooma ei mina (ega ma usun teiegi) alati kõike ja nii juhtubki, nagu selles vanas heas laulus, kus abivalmis mees ikka ja jälle ise hoope sai :)
Usun, et olulisem on suutlikkus ise oma vigadest ka midagi õppida, endale andeks anda ja edasi minna...

Tere taas.

Küll aeg läheb kiiresti, kui on palju teha.

Nüüd viimaks saan arvuti taha, et natuke ka Teid asjaloodega kurssi viia.

Viimati teatasin varssade sünnist meie perre.

Küll nad (varsad) arenevad ja õpivad kiiresti, mõlemad näevad juba üsna hobuse moodi välja.

Rosina tuleb juba ise ligi ja nõuab pai ning leiba, oleme ka alustanud jalgade tõstmist käskluse peale "jalga". Ta on igati tubli ja traks hobuselaps. Rapuntsliga läheb vist veel veidi aega, et ta üldse asja vastu huvi hakkaks tundma, hoiab ikka veel mamma selja taha ja ei taha juurde tulla, kuid see mind pabistama ei aja - Rosina näitas, et iga asi tuleb omal ajal ja üks asi mis mul on.. on aega.

Eelmisel nädalal olid meil siin suured sündmused, nimelt nii Rosina kui ka Rapuntsel said ära kiibistatud ja sellega seoses toimus ka meie talus väike ülevaatus - joonistati varsad üles ning vaadati ka märad üle, teatan uhkusega, et nüüd on mul karjamaal kaks PEATÕURAAMATU mära.

Ülevaatus edenes meil kenasti, mõelmad märad näitasid ennast vaid parimatest külgedest. See on üksnes minu enda süü, et enne paraad pilte ma oma teadmatusest panin Andorrale päitsed pähe. Muidu kogu ülevaatuse aja olid mõlemail valjad kenasti ning tegime kogu komplekti läbi - mõõtmised, käe kõrval kõndimise, ning käekõrval traavi.

Mis siis veel, alustasime varjualuse ülevärvimisega, loodan õige pea siia pilte lisada, plaanid sellega on suured, aga eks näis kuidas need välja kukuvad. Loodame vaid, et ilmad lubavad. Erinevalt paljudest teistest, on meil veel hein tegemisel, hoian pöialt, et need siiski õige pea korda ja talve ootama saavad pandud. Veel on muidugi hulka tööd teha, kuna detsembriks on mõlemad varsad 6 kuud vanad, ning märad mõlemad on juba uuesti paaritatud, siis pean leidma võimaluse varssade eraldi panemiseks. Selleks planeeritud hoone on aga hetkel veel kanade poolt hõivatud, ning vajab suurpuhastust ning bokside ehitust, loodan sellega siiski õigeks ajaks valmis saada.

Ega meil siin suuremat muud polegi.. loodan, et kui suur kiire mööda saab siis hakkan siia rohkem infot kah lisama, elu on nii kirev ja ilus, mis mitte seda Teiega jagada.

(kõik siia posituse juurde lisatud piltide autor on Krista Sepp)