Oh rumelus, oh rumalus

Siin ma siis istun ja mõtlen kui hirmus on olla loll, ehk ei ole ma seda endale enne tunnistanud kuid praegu tundub asi küll lootusetu, vähemalt hobusekasvatuse kohapealt. Ei saa me kuidagi hakkama, muidu igavesti nunnu loom, ei ole ta meile rohkem probleeme põhjustanud kui teised loomad-natuke hammustanud, sellest oleme me peaaegu üle, paar korda tagajalgadele tõusnud ja "purustanud"mõned koera ribid, kuid see kõik on ju loomulik. Koer üritab kõigest jõust hobusega sõprust luua, kuid suksu tunneb et on ohustatud ja nii lähebki löömaks- mitte ei sipsi nii sama taga jalaga, vaid ründab kohe tõsiselt, ehk siiski asi laabub.

Sain siin lugeda Tuire Kaimio raamatut "Koos hobusega", kuid seda raamatut lugedes tundub, et Aktival on esindatud kõik käitumis probleemid. Nii et asja tuleb võtta spontaanselt, teine ju elus hing, ei saa voolida õpetuse järgi nagu plastiliini või ehitada legolossi, tuleb lähtuda hetkeolukorrast,meeleolust jne. Mida sa aga lähtud, kui oled oma teadliku elu hobuseid kartnud, samas ka meeletult armastanud, kuid reeglina inimene areneb ja minagi esindan seda inimsugu.

Need on meie kaks sõpra, ühega saan hakkama vähemal määral ja teisega enam vähem. Kuid mida need sõbrad meile annavad, kindlast hästi palju- lihtsalt millist energiat vajad,siis vastavalt selle sõbra juurde suundud end laadima.......