Siin ma siis istun ja mõtlen mis oma sõbraga peale hakata. Esimest korda tõdesin kui jube on loll olla, ehk ei ole ma seda enne endale tunnistanud, kuid hobuse kohapealt ajab teadmatus üle ääre. Sain siin lugeda Tuire Kaimio raamatu "Koos hobusega", seda lugedes tundub, et kõik käitumisprobleemid on Aktival esindatud, aga tegelikult on ta nii tubli ja nunnu.
Teretab ming iga kord oma hirnatusega kui näeb, see on eriti armas. Ei ole ta meile mingeid probleeme põhjustanud, vähemalt mitte rohkem kui teised loomad,aeg ajalt hammustab, tõuseb tagajalgadele ja "purustab" koera ribisid, kui see liiga lähedale tuleb. Teine vaeseke nii rumal, et tahab hobusega mängida kuid Aktiva näeb kohe ohtu ja üritab ennast kaitsta, kuid ehk nad lepivad ja saavad sõpradeks, sest mõlemad meil ju nii üksikud.
Mõtlen kogu aeg, et kuidas on võimalik, et nelja rattalise sõbraga pole mingit probleemi, asi jookseb ja töö sujub, kuid neljajalgse sõbraga on õhus koguaeg küsimused miks ja kuidas.Tegelikult peitub tõde selles vist et elusolendiga ei saa käituda raamatu järgi, asja tuleb võtta spontaanselt ja lähtuvalt olukorrast, kuid ebakindlus on kohutav, arvestades et ma olen terve oma teadliku elu hobuseid kartnud ja armastanud.
Paljud on küsinud, mis see hobune mulle nüüd annab, eriti siis kui sa ei tea mis täpselt temaga peale hakata. Tegelikult annab ta nii palju- isegi kui sa ei tea mis temaga peale hakata annab hobusega tegelemine nii palju energiat ja positiivset jõudu, nii et ükski katsumus ei tundu enam ületamatu ja see on parim ravim kehva tuju ravimiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar