Minu piigad on teineteise suurimad sõbrad, käivad koos nii vihmas, kui päikeses. Nakitsevad teineteist turjalt - tõeline idüll.
Andorraga oleme jõudnud juba sinnani, et ta laseb end kenasti kinni võtta (korde nööri otsa) ja endaga jalutada. Nüüdsest harjutame juba ühe kindla koha peal puhastamist (riistakuuri juures), auto nuusutamist (pole vastikult haisev ja mürisev). Tugevad probleemid on meil kõrvade ja jalgadega, nende paitamisel kiputakse ikka veel kahe jala peale püsti tõusma ja kraadetsema. Arvatavasti need saavadki meie kõige suuremateks proovikivideks (lõpuks) - kuna mina hoolin väga oma tervest peakuplist ja tema oma kõrva/jala puutumatusest, aga eks näis.
Ka meil on pisut hammustamisega probleeme - esimesed tülidki selle pärast maha peetud.
Kuni tänaseni oli meil väike abiline kutsutud - kes kogu selle ragistamise aja tegeles kenasti Estriga ja takistas sellel armukadeduse pärast sinakaks minemast. Kuid nüüdsest peame siis proovima kah kuidagi hakkama saama.
Kõige esimesel koertega kokkusaamisel suhtus Andorra neisse, kui millegisse väga hirmsasse.. kohe takka üles jms. Tänaseks on ka NEED päris huvitavaks "nuusutatavaks" saanud. Ainult millegi pärast Paula (vana u. 13 aastane koer) ei suuda kuidagi Andorrat rahule jätta - isiklikult ma arvan, et vana koer tuletab oma lapsepõlve meelde - oli ju tema noorpõlves kah üks sama karva mära, kui aus olla siis üsna samasuguse käitumisega (takka üles ja punuma), kellega sai koos chillida igalpool - metsades ja teedel.
Täna on kole vihmane päev, vist viin nad tagasi talveaeda, kus neil korralik varjualune ehitatud - ega suure tuulega see elektrikarjuseaed just eriti kindel pole, kõigest üks oks langeb sellele ja juba kööga - parem kui nad on kindlas kohas, olen mina rahul on teised rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar