Kaua oodatud kaunikene!

Tere! Eile oli meil väga tähtis päev, kuna Ketakene otsustas lõpuks poegida. Paaritustunnistuse järgi ootasime juba 18.veebruar, kuid ei midagi. Aga noh, Keta mõtles kindlasti, et külmad ilmad, paks lumi- kes siis nii poegida tahab ja nii me ootasimegi ilusamaid aegu. Ja kindlasti sobitas ta need toimingud veel sellisele päevale, kus kõik kodus ja kellegil pole kiire.

Pühapäeva hommikul pool kaheksa läksin talli ning taas ei mingeid muutusi. Lasingi siis kogu karja õue ja hakkasin sõnnikut vedama. Üheksa paiku käisin neid patsutamas ning märkasin piimatilkasid. Mul ei tekkinud veel sellist tunnet,et midagi toimuma hakkaks. Enne ühteteist vaatasin -piima tilgub- OI-OI. Kuid mära endiselt väga rahulik ja ei sõi rahulikult. Lasin hargil kiiresti käia, et tall poegimiseks korda teha. Pool kaksteist läbi oli juba asi muutunud tõsiseks. Enam ta ei olnud rahulik, vaid oli läinud kaugele kopli nurka ning tammus ühelt jalalt teisele ja iga natukese aja tagant nirises tagant vett. Läksime siis tasakesi ära sisse ja nii, kui ta sisse sai heitis ta pikali ja tulid ülejäänud veed ja ka jalakesed. Ta oli ääretult tubli ja rahulik, nagu alati, kuid Ulviga konsulteerides, leidsime ,et peab teda aitama. Nii aitaski mees siis tõmmata, kui tema pressis ja mina aitasin peal väljuda ning tegin koti katki. Tere tulemast -12.32-siin ta siis oli . Viskasin kiirelt pilgu siia-sinna,kõik tundus korras olevat- vaatasin lipsti,poisi tunnuseid ei märganud-JEEEEE -mära ja nimi Emma. Ta oli suht uimane ning lüpsin talle siis ise piima, et teda kosutada. Ketaga sai ka kõik korda ! Peale kahte tundi pusimist, sai uus ilmakodanik ka jalad alla ja, mis selgus, ei mingit mära, täkk, mis täkk. Mees viskas minu üle nalja, et vaat kus hobusekasvataja, ei tee märal ja täkul vahet aga noh...juhtub ikka. Vahet pole ,peaasi, et kõik okey. Nii sai siis Emmast hoopis Efekt-vot nii!