Tervitused sombusest metsakülast...
Paari päeva eest proovisin siis ka mina "mängida" hobusega ja tutvustada (uuesti) piitsa kui mänguasja. Alustasin Apsuga, kuna ta on nagunii esimene, kes tuleb minu juurde ja tõrjub märad esialgu kõrvale. Püüdsin tõesti arvestada sellega, kui palju ta ISE on asjast huvitatud (...kuna mul on teisi, kes on juba proovinud tema peal piitsa: esimene oli küll inimene, kes tegelnud ka ise hobustega, kuid teine oli mu isa, kes üritas täkule džentelmenlikkust piitsaga õpetada - et märad ka sööma saaksid)
Lõpp-tulemus oli hea - sain piitsa üle selja lasta ja nööri õrnalt ka ümber kaela vedada. Aps liigutas kõrvu, nuusutas piitsa ja jäi rahulikult paigale. Vaid siis, kui piitsa ots laudjat puudutas kõndis ta alt minema...
Jah - nii nagu kõigi loomade puhul, on rahulikkus võtmeküsimus (ja vast siis teadmised võti?), nii on ka hobustega...