Nädal 50

Tore oli kõik jälle näha - rõõmsameelsed, uudishimulised ja õpihimulised.
Rõõmuga lugesin just Aili postitust, väga hea kui te asja käima saite :) See rõõmustab kindlasti nii hobust, kui ka perekonda.

Endal muidu läks see nädal nagu iga teinegi, hobuseid nägin nädala sees vaid taskulambi valgel. See nädal oli küll soppa vähem, see eest oli aga väga väga külmunud endine mudane maa, kus hobustel samuti oli raske käia. Nad ei tahtnud eriti isegi oma varjualusest ära tulla. Liialt konarlik ja ebamugav oli.

Laupäeval varahommikul startisin tartu poole, läbi mitmete viperuste jõudsin ka koolitusele kohale. Kusjuures mul siiamaani piinlik, et hilinesin - ma ei salli hilinemist. Kuid, kui teie oleksite sealt läbi tulnud kus mina.. te oleksite kah hilinenud :P.

Aga siis tänasest. Täna oli vapustavalt ilus ilm, päike paistis ja mõnus oli. Hommikul ajas Mia (koer) meid kohe maast lahti ja maale. (Mia on suur maa fänn seal on Tommy ja Tuksi ning Andorra ja Ester- hoopis asjalikumad, kui see kass kellega ta maja peab jagama)

Seal võtsime me hobused nende talveaiast välja ja läksime harjama. Ema käes oli nagu tavaliselt Ester ja mina tulin koos Andorraga järele. Oh küll nad on osanud ennast mustaks teha aga see selleks, loodame et lumi tuleb õige pea maha ja siis laheneb ka see probleem. Vahepeal, et nad rohkem ära kuivaksid, lasime nad suurde aeda lahti, seal said nad ka oma jooksu isu rahuldatud.

Hiljem proovisin Andorraga siis hmm.. ütleme hobulausumist (kõlab peenemalt) see tähendab siis sidusin jalutusnööri talle ümber kaela ja jooksin ise eemale ning jalutasime ka muidu mööda õue ringi ja proovisime parimaid poose pildistamiseks. (ülal oleval pildil üritasin Miat ja Andorrat koos pildistada, kuid kui Mia kuulas sõna ja istus kenasti koha peal siis Andorra tuli mulle truusti koguaeg järgi).

Aga muidu vahva oli, põnn käib nagu kutsikas järele. Hiljem panin talle ka esimest korda valjad pähe. Ja see õnnestus, ta on väga tubli (kõrva probleemist oleme üle saanud).

Järgmiseks ülessandeks on - sedelgas sõbraks.

Nädala soovitus: Mis siis veel, loomad on leiva maiiad. Ma ei teagi täpselt, kas olen sellest varem kirjutanud.. aga nüüd teen seda - kunagi andsin nänniks hobusele ainult suhkrut, seda on kerge tasku pista ja hobustele maitseb, kuid nüüd ma enam seda ei tee, olen otsutanud, et see on kahjulik hobuste hammastele. Viimased pool aastat olen ostnud poodidest (maximast ja selverist, varem ka rimist, kuid enam seal ei müüda) viimase kuupäeva leiba, see on odavam ja juba pisut tahkem. Kuid seda ka mitte piisavalt, seepärast kuivatame me seda veel lisaks ahjus, tulemuseks on selline mõnus krõmps leib, mida armastavad nii hobused kui ka koerad.