Tervitused kõigile...

Olen paari viimaste päevade valget aega püüdnud ära kasutada, et hobude koplit suuremaks teha - olemas-olev on nii paljaks näksitud, samas kui kõrval on veel rohtu ja vana kulu, mis ilusti kasutuse leiaks. (mäletan, et kui Aps sai toodud, siis üllatas see, kui palju sai ta veel lume altki "kätte" [kõhtu] vanast kulust - heinamaast, mis oli oma viis aastat kasutuna seisnud. Muidugi iseasi, mida ta sealt sai, aga ega eestlaste nuumamine ka teab-mis heategu ole. Ongi nüüd neil rohkem liikumist - muidu hakkas tekkima vaikselt see seis, et ei viitsitudki väljas olla - oodati, millal seest heina saab...)

Muidugi veidi murelikuks teeb see, et naabrite sõnul on taas hudid liikvel. Ise ma neid siin näinud pole ja kuulnud ka mitte, kuid "külamehed teadsid rääkida..." Hobused tunduvad küll rahulikud olema. Üritasin neid küll ühel õhtul ööseks sisse meelitada, kui hommikuks olid nad kõik taas väljas - enne mind. (Pole ju mul boksi-süsteemi - rohkem kisub nii vabapidamise moodi. Sügistormid kiskusid suure küüniukse ka eest ära ja pole saanud kedagi appi kaubeldud - üksi suutsin hädavaevu seina najale püsti tirida, et maas läbi ei liguneks)

Sattusin täna vaatama Vahur Kersna saadet "helendavatest inimestest"... Kui keegi ei näinud, siis soovitan soojalt kordust REEDEL (02.01.09.) kl 10.00.

Kõike kaunist ja tulgu just see, mis tulemata jääda ei saa...

Ilusat vana aasta lõppu ja kõike kaunist uuel aastal!!!!

MEENUTUSI AASTAST 2008

Viis kanget naist käisid Saaremaal...

Kristile ja Evelynale meeldis RANDA...

...ja sööma ka ju peab!

ANDORRA veel valib...

...aga AILI ja AKTIVA on teineteist leidnud!

AIDA

ILUSAT AASTALÕPPU...

...HEAD UUT AASTAT!

Jõulu tervitused meilt.

Näete ilus on ... isegi siin pärnus. Piisavalt jahe, et see pisike lumesade mis sadas on isegi säilinud.

Valged jõulud ikkagi :D

Hetkel on meie peres juba jõuluvana käinud ja kõigil on oma pakid käes. Rahu on igal pool.

Noh kui aus olla hetkel juba säititakse hingedele lauda valmis ja aetakse ülejäänud rahvast magama. See aasta on isegi jõuluorikas valmistatud.

Kõike seda ikka tulevase aasta õnneks ;)

Usun et nii Ester kui Andorra on saanud täna rohkem kui pool leiba.. nad on meil populaarsed jõulu-aksesuaarid.

Aga noh mis ma siin ikka pläterdan soovime teile:

Mõnusaid rahulikke jõule :)

Soovivad Andorra ja tema pere !

ILUSAT JÕULUAEGA TEILE KÕIGILE,kes Te olete seotud ühel või teisel moel HEIFER projektiga.Kui lähete jõuluööl oma kallitele hobudele leiba viima,siis mõelge sellele,et need on NENDE esimesed jõulud uues kodus ja ma väga loodan,et keegi meie lemmikutest ei igatse eelmisi jõule...JÕULURAHU SAADAB TAIGA OJA TALUST.

Ilusaid jõulu pühi ja Õnnelikku aastavahetust ! :)

Nädal 51

On möödunud nii nagu iga teine nädal, hommikul tööle ja õhtul pärast tööd ( kui juba on pime) maale hobuseid vaatama.

Vaheapeal oli mul suur mure (nädala alguses), kuna üks õhtu juhtus nii, et minu arvutused ei pidanud paika ja heinarull lõppes otsa ja ma üksi ei jõudnud järgmist rulli ettelükata viisin ma lahtist heina neile ette - n.ö eravarudest. Juhtus aga nii, et kaotasin heinapalli nööri ära ja ma ei leidnud seda kuskilt kuna oli ka pime. Ma olin täiesti endastväljas. Käisin järgmisel päeval oma lõuna ajast maal vaatamas ja otsimas seda õnnetut paela, mitte midagi. Ester tundus loid ja... see oli metsik südamevalu.

Aga lõpp hea kõik hea, järgmisel päeval (õhtul siis) läksime emaga heinarulli ettelükkama ja ta vahetult enne seda kui me ära hakkasime minema, leidsime paela üles. Ma ei pea ütlema, et olin selle üle rohkem kui õnnelik.

Mis siis veel pühapäeval lasime hobused suurde aeda jalgu sirutama, nad olid õnnelikud rõõmsad, elavad ja liikuvad. Palsam minu südamele. Tegid igatsorti trikke, mida muidugi oli väga raske pildi peale saada... aga siin on mõned proovid (need kõik pildid on pühapäevaselt tramburailt... lihtsalt jagasin nad mööda blogi teksti laiali):

Võiks öelda, et nad kogunisti kutsusid meid mängima.. kaela keenutades ja saba kergitades ringi tormasid ja oma kapju igalepoole loopisid.

OH! praegu ma tõesti võtsin tassi hõõgveini. Homne päev tuleb ka tõsine katsumus, nagu kogu see nädalgi. Meil on siin olnud: ekskursioon, natuke arvutikursust, natuke line`tantsu, üks korralik jõulupidu ja ports 8-tunniseid tööpäevi, homme pidu, ülehomme pidu, siis külalised ja postkaardid...

oma suures õeluses loodan, et teil kõigil on rahmeldamist, nii et seda nägu, aga samas oma suures headuses soovin, et kõigile saabuks ka see kauaoodatud jõulurahu!:D

Muidu meie Aagil(Helsing) ja Aidal läheb muhedalt. Mis siis, et nende juurde jõuan 2x päevas vaid mõneks hetkeks. Ükspäev, kui mina olin köögitoimkonnas, oli aknast tore jälgida, et mees ja lapsed said imehästi hakkama. Toppisin toas kõigile kiivrid pähe ja treening nägi välja selline: Madis torikaga ees, poisipõnn hobuse seljas ja plika jalutas siis Aidat. Mitu tiiru tehti ümber maja ja kõik olid rahul.

Tervitused sombusest metsakülast...
Paari päeva eest proovisin siis ka mina "mängida" hobusega ja tutvustada (uuesti) piitsa kui mänguasja. Alustasin Apsuga, kuna ta on nagunii esimene, kes tuleb minu juurde ja tõrjub märad esialgu kõrvale. Püüdsin tõesti arvestada sellega, kui palju ta ISE on asjast huvitatud (...kuna mul on teisi, kes on juba proovinud tema peal piitsa: esimene oli küll inimene, kes tegelnud ka ise hobustega, kuid teine oli mu isa, kes üritas täkule džentelmenlikkust piitsaga õpetada - et märad ka sööma saaksid)
Lõpp-tulemus oli hea - sain piitsa üle selja lasta ja nööri õrnalt ka ümber kaela vedada. Aps liigutas kõrvu, nuusutas piitsa ja jäi rahulikult paigale. Vaid siis, kui piitsa ots laudjat puudutas kõndis ta alt minema...
Jah - nii nagu kõigi loomade puhul, on rahulikkus võtmeküsimus (ja vast siis teadmised võti?), nii on ka hobustega...

Tere.

Toimunud koolitus oli tõesti tore ja huvitav. Sain niimõndagi teada ja oskan nüüd ka rakendada seda , eriti korde tegemist. Kui vaheajal aega saan, mis on varsti ,siis üritan ka katsetada neid nõuandeid. Emale meeldis ka seekordne koolitus väga. Praegu muidugi ta juba magab, kui mina tegelen blogiga :D. Lisan siia ka mõned pildid meie suvisest heina tegemisest. Nädalaega rasket tööd aga see seljataga praeguseks õnneks . Tervitustega , Laura .

... jõudsin juba sama päeva õhtul blogisse kiigata - et kas keegi on jõudnud oma muljeid kirja panna... Ise olin piisavalt küpse, et suuta oma emotsioone sõnadesse panna.

Nõustun Ailiga - ka mulle tundus seekordne koosolemine kuidagi eriti ... kodune. Tundub, et oleme suutnud päris hästi kohanduda üksteisega. Kõik me oleme nii erinevad, ent samas nii ERILISED ja see on vahva.

Suured tänud kõigile - sest igaüks andis oma osa, et see laupäev kujunes just selliseks, nagu ta oli... Mul endalgi oli "hirmus" kihk kohe minna katsetama Katrini poolt ette-näidatut oma hobuste peal järele proovima...

Paraku pidin edasi lükkama - täna olid muud mured (pidin oma ossu-pässu "teise ilma" saatma. Minule oli see esmane kogemus olla oma looma hukkamisel. Loomulikult olin peas varemgi selgeks mõelnud, et "igal oinal/lambal saabub kord oma Mihklipäev" kuid ebameeldivaks tegi otsuse langetamise asjaolu, et päss hakkas ründama lambaid - paari nädala eest leidsime pooleteist-kuuse utetalle surnult ja nüüd, mõne päeva eest, 8-kuuse noore ute... ja kuna ta oli juba kaks aastat isast mänginud, siis nii või teisiti saabus aeg otsus langetada)

Loodan homme minna katsetama "hobulausumist" :)

Kauneid mõtteid ja jaksu Teile kõigile...

...ka meie võõrustajatele - Pärna talu rahvale...

Nädal 50

Tore oli kõik jälle näha - rõõmsameelsed, uudishimulised ja õpihimulised.
Rõõmuga lugesin just Aili postitust, väga hea kui te asja käima saite :) See rõõmustab kindlasti nii hobust, kui ka perekonda.

Endal muidu läks see nädal nagu iga teinegi, hobuseid nägin nädala sees vaid taskulambi valgel. See nädal oli küll soppa vähem, see eest oli aga väga väga külmunud endine mudane maa, kus hobustel samuti oli raske käia. Nad ei tahtnud eriti isegi oma varjualusest ära tulla. Liialt konarlik ja ebamugav oli.

Laupäeval varahommikul startisin tartu poole, läbi mitmete viperuste jõudsin ka koolitusele kohale. Kusjuures mul siiamaani piinlik, et hilinesin - ma ei salli hilinemist. Kuid, kui teie oleksite sealt läbi tulnud kus mina.. te oleksite kah hilinenud :P.

Aga siis tänasest. Täna oli vapustavalt ilus ilm, päike paistis ja mõnus oli. Hommikul ajas Mia (koer) meid kohe maast lahti ja maale. (Mia on suur maa fänn seal on Tommy ja Tuksi ning Andorra ja Ester- hoopis asjalikumad, kui see kass kellega ta maja peab jagama)

Seal võtsime me hobused nende talveaiast välja ja läksime harjama. Ema käes oli nagu tavaliselt Ester ja mina tulin koos Andorraga järele. Oh küll nad on osanud ennast mustaks teha aga see selleks, loodame et lumi tuleb õige pea maha ja siis laheneb ka see probleem. Vahepeal, et nad rohkem ära kuivaksid, lasime nad suurde aeda lahti, seal said nad ka oma jooksu isu rahuldatud.

Hiljem proovisin Andorraga siis hmm.. ütleme hobulausumist (kõlab peenemalt) see tähendab siis sidusin jalutusnööri talle ümber kaela ja jooksin ise eemale ning jalutasime ka muidu mööda õue ringi ja proovisime parimaid poose pildistamiseks. (ülal oleval pildil üritasin Miat ja Andorrat koos pildistada, kuid kui Mia kuulas sõna ja istus kenasti koha peal siis Andorra tuli mulle truusti koguaeg järgi).

Aga muidu vahva oli, põnn käib nagu kutsikas järele. Hiljem panin talle ka esimest korda valjad pähe. Ja see õnnestus, ta on väga tubli (kõrva probleemist oleme üle saanud).

Järgmiseks ülessandeks on - sedelgas sõbraks.

Nädala soovitus: Mis siis veel, loomad on leiva maiiad. Ma ei teagi täpselt, kas olen sellest varem kirjutanud.. aga nüüd teen seda - kunagi andsin nänniks hobusele ainult suhkrut, seda on kerge tasku pista ja hobustele maitseb, kuid nüüd ma enam seda ei tee, olen otsutanud, et see on kahjulik hobuste hammastele. Viimased pool aastat olen ostnud poodidest (maximast ja selverist, varem ka rimist, kuid enam seal ei müüda) viimase kuupäeva leiba, see on odavam ja juba pisut tahkem. Kuid seda ka mitte piisavalt, seepärast kuivatame me seda veel lisaks ahjus, tulemuseks on selline mõnus krõmps leib, mida armastavad nii hobused kui ka koerad.

Tere. tere kõik see pere

Naljakas, täna ei sunnigi kohusetunne mind kirjutama, istusin kohe hea meelega arvuti taha, et teile meie praktikast pajatada.
Kõigepealt nii palju, et minu jaoks oli eilne koolitus Pärna talus "üle kõige". Ärgu nüüd keegi jumala eest solvugu on ennegi väärt koolitusi olnud, kuid Katrini metoodika oli kõige efektiivsem.
Ta tegi täpselt selgeks, millised võivad olla hobuse reaksioonid teatud situatsioonides ja nüüd kui olin enda arust jube tark, ehhki natukene kripeldas ikka, läksin täna Aktiva juurde nagu uus inimene-ja uskumatu Aktiva käitus täpselt nii nagu Katrin oli rääkinud. Mul oli julgust Aktivaga mängida küll enamjaolt jalutusnööri ja ämbriga, kuid kogemus missugune, lõpuks tegime tutvust ka piitsaga, täpselt niipalju, kui Tema tahtis.
Ja tõsi see on, kui oled ise rahulik ja kindel selles mida teed jääb hobune ka rahulikuks ja täiesti uskumatu kui siiras ja usaldav võib üks loom olla................
Proovige tüdrukud, see toimib tõesti!!!!!!!!!!!

Tere Liina

Ebaausaid teid projekti perede kontaktandmete saamiseks pole mitte vaja kasutada. Info on meil täiesti olemas. Meelde tuleb jätta küll asjaolu, et kontaktandmete laialdasem avaldamine käib siiski ainult läbi omaniku nõusoleku. Saadan Sulle, kui projekti juhile, need e-mailile.

Virgel on autos kohti vabasid. Oleks hästi hea kui temaga kontakteerute. Ühiselt on mõtekam sellist pikka reisi ette võtta.

Talviste tervitustega,
Urve

Mõned pildid siis !

Esimesel pildil , hobuste esimene päev uues kodus.

.

Teisel pildil , " Meie tuba " .

.

Kolmandal pildil , HPI viitsepresident meid külastamas.

.

Neljandal pildil, "Remo lumesadu uudistamas"

.

Tervitused Paikuselt !

Urraaa , üritan hakata ka nüüd selle lehe kasutajaks , aega läks aga asja sai . Kuigi see pole minujaoks meeldiv tegevus , paremameelega oleksin väljas hobuste juures ja tegeleks nendega ;) . Aga püüan nüüd edaspidi siin aktiivsem olla , pole eriti arvuti oskaja.

Tere tüdrukud ja muud tegelased

Istun siin kohusetundest arvuti taga ja mõtlen mida Teile pajatada. Elu nagu elu ikka, kiired kooliajad hakkavad ümber saama ja hakkab aega perele ja sõpradele üle jääma. Aktivaga oleme ikka sina peal. Naljakas enne Aktiva saamist oli mul kole hirm hobuste ees, ehkki teiste pudulojustega peaaegu et elu aeg tegeletud, kuid hobuseid kartsin mis kole. Oleks siis öeldud, et hobused on nii rahulikud ja tasakaalukad loomad ei oleks ma seda juttu küll uskunud. Ma usun, et hobuste seas on ka igasugu tegelasi, kuid meie sõber on küll SUPER.

Ja nüüd tüdrukud 13.12.2008 koputab uksele ja pange aga näpud käima ning andke teada, kes osaleb, kes mitte. Isegi, kui Te ei osale andke teada. Praegu on meil lõunaks planeeritud soe söök ja kohvi kõrvale tuleb ise kandam kaasa võtta. Tüdrukud olge aktiivsed, pakkuge lahendusi ja teeme endile huvitava olemise.

13.detsember 2008, Tartumaal

Veidi toimuvast.

Selle aasta viimaseks kokkusaamiseks Koguneme Pärna tallu Tartumaal laupäeval 13. detsember 2008.a. kus peateemaks on projekti aruande koosolek (PSRP), ning praktilise poole pealt õpetab projekti liige Katrin hobusele korde tegemist ja piitsa kasutamist, hobuse esmast ettevalmistamist näituseks ning räägime ka kõikidest muudest päevakorralistest teemadest.

Kuna meil kõigil on aeg piiratud, siis palun kõigil arvestada kohalejõudmisega hiljemalt kell 10.30. Siis saame teha väikese kohvipausi ning juba alustada vestlust hobuse esmasest ettevalmistamist näituseks ning rääkida ka muudest päevakorralistest teemadest.

PSRP ehk „Projekti isepeegeldumiskoolitusega“ alustame kell 11.00.
Lõuna on planeeritud kell 14.00. Peale seda jätkame päeva praktilise koolituse läbiviimisega vastavalt eelmisel kokkusaamisel arutatule. Päeva püüame lõpetada kella 17-ks.

Küsimus – olen siit-sealt kuulnud-lugenud, et võtate miskit ka näksimiseks kaasa. Kas olete aga ka huvitatud soojast lõunast? Verivorst-kartul-kapsas?

Päeva planeerimisel on väga oluline ette teada osalejad (täiskasvanud-lapsed). Selleks palun andke teada oma osalemisest Ailile nii, et Aili saaks info mulle edastada kolmapäeva 10. detsembri õhtul hiljemalt kella 17.00-ks.

Kohalejõudmise lihtsustamiseks saadan Teie e-mailile sama info ja kaarti.

Peatse kohtumiseni,
Urve
--
E-mail: urve.loit@gmail.com
mobile: +372 51 48 705

Hobuste Rahwas

Nüüd siis pisut üld-infot.
Järgmine nädalavahetus (13 detsember) on siis meil koolitus Tartus, Pärna talus.
Sellega seoses siis selline asi, et igaüks vaid magusat või soolast head ja paremat ei tooks siis mõtlesime siin, et oleks vaja kedagi, kellel oleks täielik ülevaade asjast - ning selle "kivi kuningannaks" sai Aili! :) Seega andke talle teada, mis plaanis on ja :D või küsige tema käest, milline osa meie pidulauast veel täiuslik pole ja kuhu saaks panustada.

Siis veel selline asi, et peatsetl 11 detsember on EHS´i jõlupidu. Siit leiate lingi, millele klikates saate selle kohta rohkem infot.
http://www.ehs.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=339&Itemid=1

Ahaa ja siis logost. Palun, kui vähegi võimalik siis saatke 10´nendaks detsembriks minule või Kristile oma logo kavandid ära.

Nii tore oleks näiteks juba 13 detsembril nende üle arutada tõsisemalt.

Ja algsed või juba valmis kavandeid ootame aadressidele:

tabamatu@gmail.com ja/või

loit.kristi@gmail.com

Nädal 49

Kole, mudane, märg ja vihmane... need on vast märksõnad, mis seda nädalat kõige paremini iseloomustavad. Nüüd küll ilmateade juba lubab midagi külmemat ja vahest isegi lumist - aga eks lootma peab.

See nädal nagu midagi eriti ei toimunudki. Noh eks see möödus ka nii, et nägin hobuseid peamiselt ööpimeduses, kui ma töölt koju ja sealt maale jõudsin.

Hetkel võiks öelda "kole on olla sest ilus on möödas", ma sügavalt ei salli seda koledat märga muda, see kummitab mind isegi unes. Aga jah nagu eelnevalt öeldud.. peab lootma paremat.

Täna oli iseenesest huvitav, käisime õetütrega siis hobuseid treenimas. Saime nad ära puhastatud ja õelaps läks Estriga ratsutama. Lasin neil suures elektrikarjuse aias sõita, sest siis tean kindlalt, kus nad asuvad ja ei muretse. Ise tegin Andorrale üle pika pika aja kordet ja nii sama sõbrutsesime, kui äkki nägin üht-äkki, et mingeid neoonoranzi vestiga mehi oli kogu küla täis. Lasin oma õelapsel kiiresti hobuse seljast alla kebida.. ja käskisin tal Estri lahti lasta.. (valjad peast ära) ise lasin Andorra kah nööri otsast priiks. Ja teate.. täiesti õigel ajal, nimelt need olid tulnud keset küla (väga lähedal mu hobuste talveaiale) püsse paugutama ja kes teab mida jahtima. (kas kopraid või jäneseid vms) Igatahes oleks mu õelaps veel hobuse seljas olnud.. ma ei taha mõeldagi kuidas see oleks lõppenud. Nüüd lihtsalt hobused jooksid ise natukene ringi... ja saime nad kiiresti maha rahustada. Olin tükkaega tige kui herilane - enne muda ja nüüd see kah veel!

Praeguseks on jälle rahu saabunud, vaatan telekast tantse tähtedega limpsan klaasist portveini.

Mõnusat teist adventi ja ilusat jõulurahu :)

Niisiis saabuva lume terviseks!

Väljakaevamised

Ma mõtlen, et tõesti ainult sellega ma põhiliselt tegelesingi eelmine nädal. Kaevasin ennast igalt poolt välja ja sisse ja elektrit muidugi sealjuures polnud. Helistada ei saanud, poodi ei saanud, appi karjuda samuti mitte- lumi neelas kõik helid. Hea, et sahvrist midagi ikka võtta oli.
Loomad olid muidugi rahul, et pooldesäärde sopas ei pidanud olema. Ja lastel oli lõpuks ometi võimalus talve nautida!!! Ilusaid pilte sain ka mõned ja loomulikult tohutupalju küünlavalgusõhtuid

Nädal 48

Kogu see lumi mis maha sadas on nüüdseks sulanud, kahjuks.

Oli ikka võimas aur küll :D. Ja hobused nautisid kõike sajaga. Tormasid oma aias ringi ja püherdasid.

Meil maal oli elekter mingi terve nädala ära, aga juhtus just nii, et see, kes meile tavaliselt heina toob, ei saanud rulle kohale transportida...(kuna põhilise aja oma päevast üritas ta autosõidu teid lahti hoida) ja nagu vihuti suutsid hobused tormi kõige esimesteks päevadeks kõik heina viimseni ära süüa.

Mul oli täielik mure, aga ega sisi midagi, kus häda kõise suurem seal abi kõige lähem, nagu te vahest mäletate siis me tegime Estriga kah heina ja ajasime selle lahtiselt laka peale. Läksimegi siis selle järele.. lund oli nii sügav et ma vajusin reiteni hange sisse... ja nii palju kui ma nägin siis elektrikarjuse aed oli kõik lumme mattunud. Laka peal pidime me kah ainult taskulambi toel toimetama. Aga lõppuks läks kõik hästi, järgmisel päeval saime juba heinarulli ette veeretada.

Aga siis edasi, kui hakkas kogu see lumi sulama.. tekkis järgmine probleem, nimelt jõgi tuli üle kallaste ja kõik kraavid samamoodi põhjustades tuulega koostöös selle, et üks suur vana paju kukkus mu hobuste aiale.. õnneks aed jäi terveks, muidu oleks kuri karjas olnud. Saagisime aia pealse osa ära, et siis talve edenedes või siis juba suvel vaatab, kuidas selle puu kätte saab, igatahes mina ei ole veel näinud, et seda vett nii palju oleks.

Nii Ester kui Andorra tunnevad ennast muidu kenasti... tuleks veel külma ja lund kah, oleks asi ideaalne. Hetkel mind pisut masendab kogu see muda, mis jälle võimust võtab.