Meie peres käib kohutav möll, et oma tundeid kontrolli alla saada. Teised pereliikmed tunduvad olema märksa ratsionaalsemad kui mina aga ju see peabki nii olema....
Nimelt alates eilsest ei ole meie armas "peletis" Villi enam meie pere hobune, tõsi küll ta on veel meie juures, kuid karta on, et ainult märtsi lõpuni. Nimelt õnnetestus mul leida inimene, kes huvitus Villist kui tulevasest sugutäkust ja alates eilsest on Villi omanik just tema- luuletav mees Lõuna- Eestist.
Oleme suhelnud juba detsembri algusest peale ja osa hobust ka kinni makstud, kuid kuni tänase päevani oli see kaugena näiv tulevik. Eile käisin EHS-is passi ümber vormistamas ja see tegi tehingu reaalseks-Villi ei ole enam meie oma...........
Uskumatu alles mõned kuud tagasi olin ma valmis selle varsa natukese ära andma ja veel pealegi maksma, kui ainult keegi ta minema viiks.
Tal on jätkuvalt kerge jalg ja tagumik, ühest lihtsast ussikuurist võivad saada tapatalgud, kuid mina olen õppinud ta krutskeid tundma, loomulikult ma pelgan teda ikka veel, kuid me õpime...., kohutavast peletisest on kasvanud imearmas mõmmik, kohev karvapall ja pruun kui karu. Meenutab mulle täpselt minu esimest kaisukaru, ainult kordades suurem, kuid eks ole minagi kordades kasvanud....
Olgu hind nii hea kui tahes on see jubedalt raske. Täna kui väljas oli -15 kraadi istusin ma pool päeva hobustega õues ja kaalusin asjaolu, kas ma saaksin Villiga ise hakkama, kas olek võimalik ta jätta müümata????Kuid ilmselge on see, et ei ole me tahtnud endale hobuse karja...., kuid ikkagi on see kuradima raske;)
3 kommentaari:
... ka mul seisab ees sama tee... esmalt Anna-Brita - kuigi teadsin, et pean tast loobuma ja ei tohi kiinduda - on see siiski rase olnud, kuna ta ON lihtsalt nii hea suhtleja. Meie jaoks just-kui teraapia-hobune juba - mis sest, et nii noor veel :) Kuid alati on tema see karjas,kes esimesena juurde tuleb ja ei karda midagi, ega kedagi (ps.ta ema on näiteks palju keblakam)...
Ja ometi lumepall on veerema lükatud. Jääb vaid loota, et leian talle pere,kes mõistab tema neid + märgata ja arendada :)
Palun tungivalt teavitada "luulemaiast härrasmeest" Lõuna-Eestist sellest, et kui sugutäku põlvnemine on geneetilise ekspertiisiga kinnitamata, siis tema järglased ei saa tõuraamatu põhiosasse. Et ta oleks teavitatud. Ja isegi võite oma varssade rahalist väärtust tõsta, kui lasete põlvnemist kontrollida ja ostjat sellest ka uhkelt teavitate - temal on siis üks mure ja kulu vähem kanda, kui vajadus peaks olema.
Maarja kommentaar täiesti asjakohane! Et ühest täkust kena litsenseeritud sugutäkk saab ja tema järglased väärikalt tõuraamatu põhiosasse kantakse ... selleks on pikk ja tõsine tee käia ... alates põlvnemise geneetilisest ekspertiisist (isa, ema ja laps), siis jõudluskatsed jms. Tore, Maarja, et oled mõtetes meiega!
Postita kommentaar