Suvi...

.. on läbi. Ilus suvi oli, päikeseline ja soe, vihmane ja ikkagi soe. Kevadest saati on hobustega seoses mööda saadetud palju mõnusaid ja ka väga ärevaid hetki. Kõike koos käsikäes.

Ma ei tea paljudele ma Teist olen rääkinud seda, et sama päeva õhtul, kui Ralliku enda juurde tõin jooksis ta õnnetumal kombel kuskile oksa otsa, vigastades end (minu arvates päris hirmsasti). Mul on hea meel öelda, et me saime selle koha ka ravitsetud - lillaveega haava pestes ning leotades ja pärast ühe rohelise/sinise aerosool asjaga üle tupsudades.

Selles ma kirjutasin, et meie juures käisid ka Rallikul võõrad pruudid külas - tublid neiud, nüüdseks on nad juba tagasi omas kodus ja loodetavasti kevadel koos varsakestega.

Loodan, et ka minu mahdaamid on ootel. Prisked on nad küll - aga samas millal nad seda pole olnud?! See aasta on üldse olnud väga rohu rohke aasta, ning nii palju, kui mina kuulnud olen siis nii mõnigi hobusekasvataja on kurtnud muret laminiidi pärast hobustel.
Aga jah igatahes minu märade tiinuskontroll on nendega koguaeg ühes aias ;).
Siis suvevahe ajal käisid mul kordamööda õelapsed külas, ratsutamas hobustega ja aitamas nii ühte, kui teist tööd tegemas. Rallik sai oma kogemuste tõttu koheselt kõige populaarsemaks ja nii üllatav, kui see ka pole - ka täkk ise nautis seda, kui mingid väiksed kaagid teda alguses suure hoolgea kammisid ning hiljem tal seljas istusin ja teda jooksma sundisid. Rallik läheb päev päevalt aina priskemaks ja enesega rahulolevamaks. Vaikne lambuke mul. Peaks ütlema, et karjas kõige leebem ja rahulikum. Armas tegelane, tahab sügamist ja et temaga räägitakse - vana härrasmees.


Lapsi on meil talukohas alati palju käinud, aga see aasta ma tajusin ja rõõmustasin nende üle eriti..
Nad toovad justkui maale elu sisse, plaanitsedes, joostes ja mängides.

Ester täidab meil "igaüks võib ratsutada" hobuse kohta. Usun, et kui saatus oleks tal teistmoodi läinud siis oleks temast saanud väärt teraapia hobune, just nagu paljusi selle eluala hobuseid kirjeldatakse, rahulik ja laisk, samas sõbralik ja kõike kannatav.

Andorra on muidugi hoopis teisest puust, temast loodan ma endale ühe väleda ratsu kasvatada. Erinevalt Estrist on ta väga kiire, muidugi ka kergesti ehmuv, kuid samas kummaliselt kiindunud minusse ja usaldav. Koguaeg tulevad sõnad meelde, mida tema kohta lausuti - ühe inimese hobune.

Armastan neid kõiki kolme südamest, nad on minu päikesekiired ja pelgupaigad (ka otseses mõttes, mitte üks inimene ega koer ei julge tulla mulle järele karjamaale, kui ma neid just kohe käekõrval endaga kaasapole kutsunud).

See suvi käisin ka nii mõnelgi Teist külas, tore oli :)... loodan. et neid külaskäike tuleb veel ja veel. Samuti nagu kunagi loodan Teid ka endale kord külla kutsuda.

Mis siis veel suvele tagasivaatena oskan öelda, ilus oli - aga mul on hea meel, et sügis on.

Enamus pilte on tehtud mu tädipoja poolt ja neid nägin täna esmakordselt, otsustasin neid ka koheselt teiega jagada.
Tundke rõõmu ilus enda ümber ja nautige elu -tsiteerides Forrest Gumpi : My momma always said, "Life is like a box of chocolates. You never know what you're gonna get."
Seega sirutagem kõik oma käed elu-shokolaadikarbi järele :D