...ja maa sai valge kuue...
Ega seda kauaks pole, aga sellest pole midagi - vähemalt korraks "pühib" tusamõtted eemale.
Aps ei hooli ilmast - ikka on ta väljas - tagumik tuule poole, lakk ja saba lehvimas. Randa käib ikka aeg-ajalt ka ulu all. Kui on lootust heina saada, ei ole mingit džentelmenlikkust - Aps on ikka esimene, kes taguotsa ette keerates tüdrukuid eemale tõrjub. Kui on juba näha, et ega ikka üksi kõike ei jaksa süüa ja esmane nälg ka kustutatud, saavad märad ka jaole.
Nädal tagasi käinuid külalisi oli väga meeldiv kostitada - ruum oli küll kitsas, aga "häid lambaid (aga miks mitte ka hobuseid?) mahub ju palju ühte..." Palju olulisem oli see, et sai suhelda ja julgustust. Pole ju kerge praeguseski ajaperioodis, kus stabiilsust ei näe enam unestki ja otsuseid tuleb lagetada sageli igapäevaselt, jooksu-pealt, hakkama saada. Tore on kui ka meie, projektis- osalenute seast tekib sõpru/tuttavaid, kelle poole julgeb pöörduda ka siis, kui kõik ei lähe just kõige parermini...
Jaksu ja julgust Teile kõigile!